Viiu Härm "Ilmatuga" (Varrak)

Mul on vist vältevaheldusega tera nirusti. Esmalt vaatasin pealkirja ja mõtlin, et mida see "tuga" küll tähendada võiks. Siis mõistsin, et hääldasin mõttes mööda. Järelikult tuleb sõnale tähendus leida, hea sõna ei või raisku minna. Ja Viiu Härmi raamat saaks veel ühe tähendusvarjundi. Varjundid ja värelusi jagub siin niikuinii küll ja veel.

See on just täpselt säherdune teos, mäherduse pärast tuleb vähemasti Kultuurkapitali kirjandusauhindades taastada vabaauhind. Ei suuda žanreerida. Imetabane fotostik, vaat et veel paremad tekstid. Aga kuhu neid sõnamisi liigitada? Luuleraamat see pole. Proosaraamat samuti mitte. Mõttepäevik on kuidagi mandunud formaat. Laastustik? Miniatuuria? Ükski ei sobi, ta on tervik just säändsel kujul. Poeesiat on siin rohkem kui suures osas luule kategooriasse liigitatavas materjalis. Mõtlust ja mõtestatust kompaktsel kombel enam kui enamikus esseedes.

Ma pole kümmekond aastat enam sotsiaalmeedias kolanud, aga noid Viiu Härmi tekste ja pilte on armas abikaas mulle aeg-ajalt näha ja lugeda toonud. Nüüd on üks tervik koos ja ikka väga veenev valik. Pilt ja sõna. Kui üldse viriseda, siis sõnad oleksin keeranud natuke suuremaks, praegu pidin lugemiseks monokli võtma. Samas – oma silma viga. Aga ikkagi. Jube hea ja inimlik ja loomulik raamat.

Sõna "tuga" tähenduse leidmiseks tehtud veerandtunnise sisesõnause käigus iseendaga tuli parimaks vasteks "kaasnev tugi". "Ilmatuga" on ju sõna "ilmatu" kaasaütlevas käändes. Saan öelda, et Sina oled minu tuga, meie sõna meie tuga, oh Sa ole minutuga, teeme sõnul sõnatuga. Ja nii edasi. Hea keel on meil. Ja head kirjanikud.

James Joyce "Ulysses" (Varrak)
Inglise keelest tõlkinud Paul-Eerik Rummo

Mu vanaemale meeldis kriminulle lugeda küll, aga ta ei saanud nendega kunagi päriselt hakkama. Ta luges alguse ära ja läks siis kohe lõpu juurde, sest ei mallanud oodata pahalase teadasaamisega. Ja siis nurises, et kuidas nad seal vahepeal nii rumalad on, mõrtsukas on ju see või too. Ma ise püüan alati hoida end lahenduse leiutamisest eemale, nautida muud, et lõpuks jõuda kirjaniku soovitud lehekülgedel ka tema tahetud tulemusse. Kuigi jah, lõpp on see kooruke, kulgemus on va iva.

Kunagi aastakümnete eest "Ulyssest" ingliskeelsena esimest korda näppides lugesin algust ja siis, kui segaseks kippus ja paljustki aru ei saanud, võtsin lõpu ette. Edutult. Liigitasin ta raamatute sekka, mida tulebki jupphaaval lugeda. Oskused kasvavad, kirg kahaneb, tahtmine tõuseb, nõnda on elu kiik. Varjundeid lisandub. Süvenevad nii huvi kui mõistmine, kui vähest sa tegelikult seni mõistnud oled. Ja suur rõõm oli Paul-Eerik Rummo monumentaalse saavutuse ilmumine. Isegi ühe väikese, ent olulise luuletuse tõlkimine teise keelde on suuresti selle uuesti kirjutamine, taasloomine. Ja uuesti luua tuleb ta täpselt sellesse aega, millisesse ta avaldub. Eks suuremates keeltes olegi toopärast tüvitekstidest mitmeid tõlkeid, millest igaüks (taas)loodud kõnetama oma ajastut. Võib-olla võtab saja aasta pärast mõni täna veel sündimata eestlane "Ulyssese" värskesti ette. Võib-olla mitte. "Kalevalast" ega "Odüsseiast" meil vastsemaid tõlkeid ei ole. Ju siis sobivad vanad veel heaste.

James Joyce on moodsa kirjanduse õpik ja alustala ühekorraga, ent temasse ei tuleks suhtuda ei hirmu ega aukartuse ega liigse armastusega. Hakake pealt saja aasta tagust "Ulyssest" lugema ja kui tundub, et läheb keeruliseks, jätke kohe katki, sirvige mujalt, pidage lühem paus ja pikem paus ja kandev paus. Seda kraami jätkub kauaks. Ei tasu võtta eesmärgiks ühe õhtuga, ühe suvega, ühe aastaga või ühe eluga hakkama saada. Samas on ta seiklev, hektiline, keeleliselt ülipõnev. Sageli olen tundnud häbi, et näe, kirjanik kirjutab aasta otsa raamatut, lausa mitu aastat, aga mina loen ühe õhtuga läbi. Kui tahan lugeda raamatu päevas, puhkepäevad maha, siis peaks ju vähemalt kolmsada kirjanikku aastas minu heaks töötama. Õnneks on paar tuhat aastat juba tekste loodud ja nende seas on sellisi nagu "Ulysses", mida võibki jääda lugema. Sest teda annab väga mitut pidi lugeda. Ka suvalisest kohast lahti tehes ja tähendamissõnana väikest lõiku välja võttes. Nagu ütles Pipi Pikksukk asjadeotsija elu kohta – kes leiab kullakänkari, kes tillukese-tillukese mutri. Aga kui Su elu mopeedi mootorit on vaja parandada, siis võib mutrist kriitilisel hetkel enam abi olla kui kullakänkarist. Päriselt ka.

Olles teosega pikaaegset püsisuhet pidanud, tunnustan ja naudin täna eelkõige kodumaise klassiku tõlget ja tõlgendust. Siin avaneb hulk uusi uksi ja see on ümber pandud korraga nii meiedele siin kui teiedele seal loodetavasti vaimurohkes tulevikus. Eesti asi!