Inimesed peavad sõdu. See tundub nii olevat igal ajal ja igasugustes maailmades. Ka neis, kus leidub võlureid ja greife, lohesid ja loitsusid. Igaüks selle Vikatiteks kutsutud väeüksuse liikmeist on inimene oma omapäradega. On ravitsejaid, on seersante, on ohvitsere, isegi kokk. On ka võlukunsti ja kummalisi olevusi, on üllatusi, on tavapärast metsasõja rutiini. Muidugi ka võitlusi, omajagu huumorit, verd ja valu, segadust ja selgust. Nagu ikka sõjas, nagu ikka elus.

Triinu Meres tuli kirjandusse 2009. aastal, mil tema esimene luulekogu jõudis Betti Alveri debüüdipreemia finalistide sekka. 2011. aastal võitis ta esimene proosatekst – ulmejutustus "Joosta oma varju eest" (leitav antoloogiast "Eesti ulme XXI sajandil", 2020) – kirjandusfestivali Prima Vista raames korraldatud Eesti Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistluse. Tema kirjanike liidu romaanivõistlusel 2. kohale tulnud esikromaan "Lihtsad valikud" (2018) võitis Eesti ulmeauhinna Stalker parima algupärase romaani kategoorias. Sama teose eest nomineeriti Meres ka kultuurkapitali aastapreemiale.

"Omasid ei jäeta maha" on Triinu Merese viies ulmeraamat. Sel aastal on tal kahasse Kristo Jansoniga ilmunud postapokalüptiline ulmeromaan "Devolutsioon".