Loe katkendit Triinu Merese jutukogust "Kuigi sa proovid olla hea" ({{commentsTotal}})

Triinu Meres
Triinu Meres Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kirjastus Varrak andis välja Triinu Merese uue jutukogu "Kuigi sa proovid olla hea", kuhu on jõudnud kolm ulmelugu, mis kõik räägivad Kuuevalla kuningriigist. Avaldame kogumikust lühikese katkendi.

"Harjuvirdlane, Väravalaane võtja. Ma olen sinust varemgi ühte ja teist kuulnud." Raske, tume hääl. Mõõtev pilk. Isegi mitte väljakutse, vaid üleolekuliigutus. Sina pidid vastama, sest vaikimine olnuks enese tõugata laskmine.

Su silmad olid selged ja laup rahulik.

"Kuuevalla kuningas, mitte kõik lood minu tegude kohta pole tõekohased."

Kuningas liigutas vastates vaevu lõuga ja suud. Kange nagu halvasti elustatud surnu või laadanukk.

"Ma olen kuulnud sinu tegudest ja sinu nägudest. Paistad praegugi mureta, olgugi et iga mees sinu asemel kannaks alandlikkust kuuerinnal kui lille. Vääruse ja jõuga oled sina võtnud endale maad Kuuevalla maadest, oled kurnanud, veristanud ja võõrsile viinud Kuuevalla rahvast. Ja mitte ainult. Eks ole sa ju viis suve tagasi olnud Kandlendu isanda võõrustaja ja too isand ei jõudnud enam kunagi Kasevalda tagasi? Ja eks lubanud tema ja ta emanda nooruke tütar leinates Kandlendus võtta võimust segadusel ja röövlijõukudel, kuni Purruvalla isand pidi sõduritega maale korda minema looma ning nõnda ei olnud ei temal ega Kandlendul hiljem määratud arvu sõdalasi oma kuninga kutsel sõtta viia?"

Sinu silmad olid teravad ja sa vaatasid talle vastu, midagi ütlemata. Aga see ei olnud taganemine.

Raske hääl, justnagu väsinud omaenese kõlast, vajus ühtla­selt meie peale.

"... eks ole sa nüüd enda paljastanud kui õõnestaja ja reetmisele kihutaja oma võõrustaja selja taga, kui Harjuvirde röövli ning vägisi võtja meie valdustes. Sa oled mesikeelitanud end oma võõrustaja tütre voodisse ning röövinud Perekonnalt lastekandja. Julgust ja jultumust sul on, seda võin ma tunnistada. Aga sinu suured teod on nüüd tehtud. Sa olid mürgine relv Harjuvirde pihus, aga Harjuvirde ei kaitse sind enam."

Siis pööras ta oma silmad minu poole ja ma ei vaadanud maha, vaid talle vastu. Ja ma ei kartnud enese pärast mitte.

"Ja sina, tüdruk? Naine, sa unustasid, kes sa oled ja milleks loodud. Hakkasid ühte selle mesikeelse ja verimeelse võõramaalasega. On ta siis nõnda saladuslik ja ohtlik, mis just ongi see, mis teid noori naisi tõmbab? Rumal naine. Hanekarjuse loomus." Tema sõnad ei olnud mitte vihaga öeldud, vaid tüdimusest tuhmid. Minul ei olnud talle midagi vastata. Mitte tema ees polnud mul süüd.

Rasked tumedad silmad mõõtsid mind huvitult.

"Kui sa hästi palud, võin ma su Kivihavidele tagasi anda."

Ja kuningas ootas mu vastust ja mina vastasin valjult, sest see oli parem kui lasta häälel väriseda või karedusse kaduda:

"Ma jään meelsamini oma mehe kõrvale, kuningas."

Sa vaatasid minu poole ja sinu suu tuksatas, nagu oleksid enne väljalibisemist kinni püüdnud sõnad "Ära ütle nõnda!" – või ehk hoopis naeratuse.

Sa naersid nii loomulikult, kui sind lõigati.

Kuuevalla kuninga rasked silmad pöörasid korraks mu isa poole, aga see oli Ove, mu vend, kes tõusis, kulmud ja lõug rahulikud nagu graniidist tahutud. Ta ei vaadanud minu poole, aga sissehingamispaus andis mulle kahe silmapilgutuse jagu aega oma sisemust soomustada.

Ma ei tea, kas ta jättis vaikuse korraks lehvima minu heaks või omaenda häälde jõu ammutamiseks, kuid kui ta kõneles, olid tema sõnad selged ja teraskõvad.

"Nõnda kuulub see naine teie ees, kes sündis Kivihavina Kasevalla pere lastekandjaks, nüüd iseendale, ning Kivihavid seovad end temast lahti ega sega ennast tema saatusesse. Tema lapsed ei saa kandma meie nime, olgugi ta sündinud meie ema vanima tütrena. Ei kuulu enam temale ega tema järeltulijatele Kasevallast päranduseosa, ei kehti temale ega neile veriluna ega võtmeõigus."

Sõnu polnud palju. Aga nendest piisas.

Kuningas noogutas mu isa poole, ette kokku lepitud sammud olid käidud, ja tema üks suunurk kõverdus väsinult alla.

"Nõnda olete siis mõlemad minu otsustada. On teil oma tegude kohta midagi ütelda, mees ja naine? Sest mina näen neis vähe head – ja ma tean palju."

Ja mina teadsin, et meil pole midagi ütelda, ja ma teadsin ka seda, et sina ei saa jätta kõnelemata. Tõesti, ma ei kartnud enda pärast mitte, aga eks sina ju kartnud. Minu pärast.

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: