Arvustus. Tagasi tulevikku ({{commentsTotal}})

Kirjandusministeerium
Kirjandusministeerium Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Triinu Meres: "Lihtsad valikud"

Varrak 2017. 271 lk.

Triinu Merese debüütromaanil "Lihtsad valikud" on palju plusse ja mõni miinus. Kuna teost on meie meedias juba ohtralt ülistatud, alustan miinustest. Lugu on tegelikult nõrk. Uurija-teadur Gertrud Omara vangistab terroristi, pahade roheliste poolele üle läinud ekskolleegi ja -kallima Lauri Tropcher. Sealt hakkab mõni asi juhtuma, seoses Lauri salapärase lastootava naisega ja Glasgou planeeti valitsevate aristode Boudicatega. Kõigi edasiste sündmuste keskele ja vahele jääb Omara. Sündmustik on aga ulmežanris tavaline ja vaid visandlik. Paiguti jääb mulje, nagu meile refereeritaks (ehkki paljusõnaliselt) mõnd võimsamat ja mahukamat ulmesaagat. "Too tulnukas, võõras asi -- see aktiveerub ainult siis, kui inimene on teinud midagi nii kurja, et ta ka ise selle teadmise ees tagasi kohkub," ütleb Glasgou valitseja printsess Jelena Violetta uurija Omarale (lk. 186). Vana Testament kohtub "Alieniga".

Süžee on üpris vanakooli. Või siis klassikaline. Meil on siin oma navigaator Pirx või inspektor Glebsky või Redwick Shoehart - räsitud uurija, küüniline, aga õilis, ainult et seekord naissoost. Meile tuntud maailma (tegelikult jääb see üpris tundmatuks) ehk planeet Glasgoud valitseb aristokraatlik suguvõsa, oma pahelisuses võrreldavad "Düüni" printside ja printsessidega. On karakteersed lurjused nagu William Gibsonil või Ray Bradburyl. Pool-inglise släng toob muidugi meelde hoopis Anthony Burgessi "Kellavärgiga apelsini" ultravägivaldse noortekamba, kes originaalis segas kokni tänavamurret vene sõnadega.

Merese jutustamislaad ei ole klassikaline ega ka ulmekirjanduse kontekstis nii tavaliseks saanult keeleuuenduslik. Ulmekontekstis värsked terminid on, aga need on pigem rõhutatult maalähedased (pihukas, taskulaud, nürilennukid, kehamuusika, uimstik, tatikoguja) - ei mingit tehiskeelt ega ülepingutust. Merese loodud Mngoad viljelevad arhailist eesti matsikeelt (erinevate murdeelementide lopsakas kokteil) segi lohakate inglise laenudega. See vääriks eraldi -- ja sedapuhku ülistavat -- arvustust.

"Ta liiklep siin-seal ringi, et üless ei leitass ja oless väga-väga ia, kui saaks ta siit plänetilt minema. Selle võiks mendimissus är' korraldada äkitselt vä?" (lk 74); "Kuule, provva, me'i ole kunagi miskid faking ro'elised olnu." (lk 75); "Kuda ma piass tiadma, et sai'akka nüid ool-te-taim siin mult muudku assu välla küsima, ah? Meie oolredi tegime, mis tatsid ju?!" (lk 130).

Korrektsest keelest nii mööda rääkimine nõuab autorilt peenemat keeletunnetust kui tänapäeval lokkav kantseliit.

Aristod seevastu kõnelevad pigem baroksete ornamentidega või siis karmilt ja lakooniliselt - sõltuvalt olukorrast; ent mõlemad kõneviisid väljendavad võimu. Aristod on küll rikkad ja nooblid, aga peodroogihullud ja seksuaalperverdid - nagu seltskonnaajakirjandusest loetud poptähtede elu paroodilises, ent ometi klišeevormis kujutamine. Ja siis on tõsised, ühe-rea-lööklauseid viskavad uurijad, keda Omaral on pisike rühmake, aga kellest ülejäänute karaktereid eriti ei avata.

Ega lugejat ülisügavuti meile (või autorile endale) loodud maailma sisse just tõmmatagi. Miks rohelised, miks Glasgou, aga mitte Edinburgou või hoopis Las Vegas; kuidas neid nimesid - Serge Jude Dali, Ramon Henri Guise Vanderbart, Nadine jne - hääldama peab, kas otse ja eesti moodi või aimates nende euroopalike päritolude hääldusreegleid (Nadine käändub paaris kohas Nadine'i, muidu aga jääb omastavas ja osastavas Nadineks - see nagu pole paika pandudki). Millise (päikese)süsteemi osa on planeet Glasgou ja kui suur see on? Küsimusi tekib, vastused kujunevad lugeja peas, aga võibolla võttagi "Lihtsate valikute" keskkonda vaid seisundina, abstraktselt ja elada pelgalt sisse tollesse kummalisse atmosfääri. Sest olgu praktilise kaardistamisega, kuidas on, atmosfääri loomises on Triinu Meres meister, kui ka mõni stseen läheb pikale, nagu vaibalekutsumised printsess Jelena Violetta juurde.

Tegevusvälja saab mõista ka allegooriatena. Miks loomi teatakse ainult "meedia" vahendusel; miks elatakse kuplite all; miks protestivad "pahad" on rohelised: võib ju aimata, et meile demonstreeritakse metafoorselt postapokalüptilist emakest Maad, kus üks maailmakoristuspäev ei saanud vastu 364le maailma-mitte-koristuspäevale ning kilepakendimaniakid on suutnud kõik kalad ära lämmatada ja autojuhtide ning keemikute kasvavatele nõudmistele lahkelt vastu tulnud naftapuurtornide voolikuotsikud jõudsid teisele poole maakoore alla välja, mistõttu maakera osati lössi vajus ning vaid üksikutel steriliseeritud "oaasikestel" keset olematust õnnestub vegeteerida neis kõrgustesse pürgivates vangikambrikestes, mida "Lihtsates valikutes" kirjeldatakse.

Aga me ei pea kõike murelikult ära vusserdama, jäägu kirjandussegi lapike süütust, "Lihtsaid valikuid" saab võtta ka ulmeraketina, mis lihtsalt sööstab siit argipäevast minema, säästab lugejat probleemidest ja viib paremasse paika (kuigi halvemasse, aga eskapism selle romaani puhul töötab. Meedia ja mõnel ka elu meedias ununeb.)

Kuigi seletusi Glasgou elu toimimise ja tehnoloogia arengute kohta just liiga lahkelt ei anta, liigitub Merese romaan teadusulme alla. Ainuüksi teadusulme all toob Andrus Org oma doktoritöös "Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika" välja 16 alažanrit. Ega aga Meres ole hea paigutuja. Ta ajab oma asja. Seejuures on tunda, et ta on ulmeasjatundja. Selleks, et maalida avangardismi ja abstraktsionismi, peab valdama reaalsust kujutavat kunsti.

Kuhu me siis Merese puhul jõuame. Selleks, et ajada temaatika tõeliselt fantastiliseks, lükata üle žanri serva, peab teadma ulmereaalsust. Ulmeklassikat ja -reegleid. Siis saab kasvatada isikupärase kihi olemasolevale ulmele, saab luua ulme-ulmet, saab panna ulmes punki.

"Kogu meie Süsteem, onju, on üles ehitatud sellele, et meie oleme vabad inimesed -- vabad Usuühenduse jumalast ja tolle rakendatavast mõttekontrollist, vabad tegema oma valikuid ilma välispidise sunnita ja vabad alluma omaenda kehtestatud seadustele ja reeglitele, Vabad alluma, vabad mitte alluma. Peamine, et vabad," ütleb uurija Omara (lk 101-102). Umbes nii näib olevat talitanud autor. Jääb mulje, et ulmefänn on realiseerinud oma armastuse žanri vastu, selle alustalasid samal ajal õrnalt kõigutades.

Muidugi leidub "Lihtsates valikutes" enam moodsama aja sugemeid: küberpunki ja aurupunki, lähtepunktiks on düstoopia ja senine maailm on mingil moel kindlasti hävinud. Ühiskondlik reaalsus, kuhu "Lihtsate valikute" koduplaneet Glasgou on jõudnud, kujutab endast midagi kommunismi ja orjanduse vahepealset. Religioon on paha, raha ei eksisteeri, elementaarsed asjad on tasuta, aga menüü on kasin ning inimeste vajadused viidud miinimumini, tööd aga tuleb teha, et saada palgaks aega. Tunde, päevi: väljateenitud vaba nädal on juba luksus. Traditsioonilised peresuhted puuduvad, on raked - ühendused, mis kätkevad ühist sõprust, tööd, seksi või kõiki kolme. Lapsed sünnivad, ent elavad vanematest eraldi. Ometi võib täheldada teatud empaatiat laste suhtes: isegi aristod armastavad oma lapsi ja nad ei tapa mõjuva põhjuseta võõraid lapsi.

Armastamiseks on neil muidugi rohkem võimalusi - teisalt kirjeldatakse just nende leeris võikaid intsestisuhteid. Tavakodanike lapsed käivad kuskil eemal koolis ning nendega võivad vanemad kohtuda oma väljateenitud päevadel. Lisaks ühiskondlikule süsteemile ja moraalile on nihkes (võrreldes millega? võrreldes ikkagi meie veel toimiva maailmaga: jätame meie maailma nihked praegu kõrvale) ka aeg ja ruum. Ööpäev on 36tunnine, ruum aga suhteline. Pisikestest elukuutidest ilmselt ilmatute vahemaadeni, mida liugurite või võrridega või ka tõllaga vilkalt läbida, mis on kirjeldamata alad, mida teose tegelaste jaoks, ammugi siis lugejate jaoks sisuliselt olemas ei ole.

Kui tavaline ulmeromaan (ütleme siis, Verne'i või Wellsi kooliga või Asimov) hakkaks nüüd kirjeldama, kuidas ja miks see kõik nii on, siis Meres ei loo maailma, vaid lubab piiluda mingisse olemasolevasse. Kuhu ta võibolla isegi piilub, teadmata kõike, aga pigem jätab ta sellise mulje ning tema enda peas on Glasgou tervikuna ja ta kavatseb sealt poetada järgmise ja järgmise romaani.

Kuigi, kas ulme peab alati saagadeks paisuma ja moonduma. Mina oleksin tegelikult rahul miniatuuriga, sissevaatega, kus osa elemente (dialoog, psühholoogiline pinge) on lihvitud täiuseni, mõni element logiseb (teaduslik-tehniline pool, põhjuse ja tagajärje seosed) ja mõni element on ka liiane (stseenid venivad). Napi joonega õhustik ent paneb fantaasia tööle ja jätab maha märksa salapärasema üldmulje, kui tüütute tehniliste ja pseudoteaduslike kirjelduste puhul. Merese puhul mõjuks järgmine poolsalajane pilguheit kuhugi imelikku maailma üllatavamana kui "Lihtsad valikud 2".

Ilmunud novembri Loomingus 2018.

Allikas: Looming



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: