Triinu Meres: väga levinud on eksiarvamus, et ulme ei peagi olema hea kirjandus ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"Kirjandusministeeriumis" käis külas kirjanik Triinu Meres, kelle ulmeromaan "Lihtsad valikud" kandideerib ka kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiale. Meres rääkis muu hulgas, et ulmekirjandusega levib eksiarvamus, mida tema kuidagi ei mõista – et ulme ei pea olema hea kirjandus, vaid piisab sellest, et see on ulmeline.

Žanri poolest on "Lihtsad valikud" ulmepõnevik ja see on tõesti üks väga põnev raamat. Aga kui põnev töö oli selle raamatu kirjutamine?

No ikka oli. Selles mõttes, et teatavasti on kirjanikke eri laadi. Mõned sõidavad autoga, niimoodi, et kaart on ees ja teavad täpselt, kuhu lähevad, ja mõned sõidavad või kirjutavad täpselt nii kaugele kui autotuled näitavad.

See lugu räägib, selle loo tegevus leiab aset kauges tulevikus ühel planeedil, mis pole ilmselgelt Maa. Ja peategelane on naispolitseinik, kes oma missioonidel või juurdluse käigus satub väga keerulistesse ja ohtlikesse olukordadesse. Need olukorrad on keerulised, aga nagu pealkiri ütleb, valikud on lihtsad. Kas võib öelda ka seda, et vaatamata ulme n-ö koorikule, mis seda raamatut või seda lugu ümbritseb, see on tegelikult lugu ka enda ja teiste elu tarbetult keeruliseks elavad?

Aga ma nägin spetsiaalselt vaeva, et valikud, mis tegelastel teha tulevad, ei oleks tegelikult lihtsad. Et oh, kui oleks lihtsalt võimalik öelda, et jaa, see on see, mida ma tahan, ma teen nii, kama kaks, mida maailm ja ühiskond sellest arvab, ma teen nii, sest mina tahan! Siis oleks nagu oluliselt kergem. Mina ise käituksin niimoodi, aga ma hoolega tekitasin olukordi, kus mitte inimese enda elu ei ole tulejoonel, see on nagu kama kaks, aga ta peab nagu laveerima selle vahel, et teiste elud on ohus ja väga suures ohus, nii et kuidas siis otsustada?

"Lihtsad valikud" oli lugejana minu jaoks huvitav ka sellepärast, et ta tuletas mulle meelde ühte eesti esimest – kui mitte kõige esimest – ulmeromaani, Eiv Elooni raamatut "Kaksikliik", mis ilmus aastal 1981. Ja sinu raamat mingis mõttes mõjub ju samamoodi, ta on eesti kirjanduse pildis just nagu UFO. Ta ei seostu üldse eesti traditsiooniga. Kas on keeruline kirjutades ennast n-ö eesti kontekstist või eestlaseks olemisest välja lülitada?

Üldse ei ole. No selles mõttes, et miks ma kirjutan? Sellepärast, et ma olen väga väikesest lapsest saati üritanud ennast mõelda eri olukordadesse, eri tegelastesse, nagu "kui ma oleksin leopard, mida ma siis teeksin?" Ja noh, see on lihtsalt see sama asi. Mitte mingit vahet ei ole. See, mis on päriselt meie ümber, see on üks reaalsus, aga reaalsusi on veel hästi palju. Vähemalt igaühe peas.

Aga millistest komponentidest sa panid kokku selle raamatu keele? Seal nimelt on üks, üks elanikkonna grupp, kes on ühiskonnas kõige madalamal positsioonil, nad elavad kuskil planeedi sees vist, eks ole? Beetad või kuidas nende nimi oli, mul täpselt ei tulegi hetkel meelde. Nende keel oli ühest küljest nagu mingisugune Lõuna-Eesti murre, teisest küljest nagu Kopli pättide släng. Siis veel räpparite keel. Kas sa räägid ise ka sellist keelt igapäevaelus või sa pidid selle keele konstrueerima?

No loomulikult ma konstrueerisin selle, aga ma konstrueerisin selle juppidest, mis on mulle tuttavad, ehk siis ma võtsin teismeliste keele, mu 16-aastane tütar aitab kõvasti kaasa selles osas. Ja siis ma võtsin Eesti murrakud, ma enam-vähem saan hakkama mulgi keelega ise, aga seal on muidugi kasutatud ka muid asju, Võru murrakut, ja siis ma panin need kokku ja tuli sihuke.

Kuskohast see "haijah" tuli ja kuidas seda peaks õigesti ütlema? Haijah? On see haijah? Haijah? Haijah!

See on, minu jaoks see on rohkem nagu haijah, ja noh see on, ühest küljest jah eesti keeles, hai jaapani keeles, teisest küljest on see lihtsalt mingi asi, mida öelda.

Öeldakse, et ühtegi raamatut ei kirjutata päris üksi. Kas sa oled selle mõttega nõus?

No jälle jah ja ei. Selles mõttes, et kui ei oleks rollimängu maailma Fading Suns, kui ei oleks raamatut "Düün", kui ei oleks minu sellist tausta, kultuurilist, siis loomulikult ei oleks seda raamatut ka sellisel kujul täpselt olemas.

Milline on kõige suurem eksiarvamus ulmekirjanduse kohta, mida sa oled kohanud või kogenud?

Väga levinud eksiarvamus, nagu tõesti väga levinud, on see, et ulme ei peagi olema hea kirjandus, piisab, kui ta on ulmeline. See on miski, millest mina lihtsalt aru ei saa.

"Lihtsatel valikutel" läheb minu meelest väga hästi, ja on läinud algusest peale – romaanivõistlusel sai ta teise auhinna, nüüd on ta kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate nominent ja lugejate vastuvõtt on olnud hästi soe ja hästi vaimustunud. Kuidas see edu sinu elus praegu peegeldub?

Ma olen täis uskumatust. Nagu c'mon, ma olen ju kogu aeg sama inimene olnud. Isegi selle raamatu ma kirjutasin tegelikult jumala ammu, ta käis läbi Tänapäeva romaanivõistluselt, kus ta ei saanud mitte midagi, ka mitte ära märkimist. Paarist kirjastusest, ja siis lõpuks ta siis jõudis sinna kirjanike liidu romaanivõistlusele, kus ta lõpuks sai teise koha.

No meil on e-riik, meil on e-residentsus, meil on igasuguseid digividinaid. Kas Eesti on juba ulmeühiskond?

Eesti on Eesti. Selles mõttes, et ulme põhimõtteliselt tegeleb, no hea küll, fantaasia välja jäetud, hea küll, õudus välja jäetud, aga tegeleb asjadega, mida ei ole olemas. Kui asjad on olemas, nad ei saa olla ulmelised.

Kui mina näiteks mõtlen ennekõike enese peale aastal 1979–1980, kui mulle oleks tol ajal öeldud, et kunagi saab olema nii, et mul on selline asjandus, mille sisse mahub umbes mitusada tundi muusikat, et siis mul on olemas asi, mida laadides ma saan suitsetada, siis mul on asjandus, millega, mis ei käi seinakontakti, aga millega ma saan helistada Eesti suvalisest kohast suvalistele inimestele ja teha muid vidinaid, ma oleks arvanud, et see on ulmekirjandus tol hetkel. Praegu me elame selles maailmas ju?

Jaa, kahtlemata see, mis aastal 1979, üks aasta enne minu sündi, oli ulmeline, see enam ei ole. Siia raamatusse ma kirjutasin lauad [tahvelarvutid – toim] sisse, siis kui tahvelarvutid ei olnud veel üldse levinud. Sellepärast, et ma ikka alustasin kõva kuus või seitse aastat tagasi? Tasapisi kuidagi reaalsus tuleb väljamõeldisega kaasa.

Just äsja me tähistasime Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva. Ja mis sa arvad, milline saab olema Eesti Vabariigi 200. sünnipäev? Või siis näiteks 1000. sünnipäev?

Ma arvan, et tuhandendat sünnipäeva ei tule, sellepärast et rahvusriigid ei kesta nii kaua. Et tuhande aasta pärast siukseid tänapäeva mõistes riike enam ei ole. Aga kahesajas? See on täiesti reaalne.

Kui Elon Musk pakuks sulle ülehomme võimalust lennata Marsile, kas sa läheksid?

Ei.

Miks?

Mulle ei meeldi reisida.

Siis me oleme üsna ühte moodi. Aitäh, Triinu, ma tänan sind toreda raamatu ja väga meeldiva kohtumise eest. Oli hästi tore tuttavaks saada.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: