Arvustus. Taltsas tuulispask ({{commentsTotal}})

Tuul võtab tuure maha
Tuul võtab tuure maha Autor/allikas: Wikipedia

Uus raamat

Ustav-Esko Mikelsaar

„Tuulispask“

Ilmamaa

150 lk

 

Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel pärjatud teosed on jõudmas viimaks lugejateni. Ilmumas on nii Vahur Afanasjevi võidutöö „Serafima ja Bogdan“, teise koha pälvinud Eva Kofi „Sinine mägi“ kui ka kolmanda auhinna saanud Triinu Merese „Lihtsad valikud“. Esimesena tuli aga trükist üks võistlusel ära märgitud töödest, Ustav-Esko Mikelsaare lühiromaan „Tuulispask“.

See on järg tema 2015. aastal ilmunud romaanile „Lennuvaade Kääpale“ ning jätkab autobiograafiliste sugemetega minavormis tagasivaadet ühe teadlasekarjääri hüljanud ja kirjanikuametist unistava noormehe elule ja armastusele 1970. aastate alguse Eestis. Kui „Lennuvaade Kääpale“ sisaldab lisaks tööelu ning pere- ja armusuhete kirjeldustele rohkelt mõtisklusi kirjandusest ning loometöö rõõmudest ja raskustest, siis „Tuulispasas“ jäävad peategelase kirjanikuambitsioonid tahaplaanile (millest on kahju, sest selleteemalised arendused kuuluvad esimese raamatu olulisemate ja huvitavamate hulka) ning loo keskmesse tõusevad sugupooltevahelised suhted.

Minajutustaja (kelle karakterist ei saa „Tuulispasas“ nii selget ülevaadet kui „Lennuvaates Kääpale“, mispärast on esimese osa tundmine kui mitte vajalik, siis vähemalt soovitatav) leiab end armukolmnurgast üle tee elava õnnetu abielunaise ja tolle alkoholiprobleemide käes kannatava mehega. Naine ei suuda kuidagi oma abikaasa ja romaani kangelase vahel valida, peategelases jälle võitlevad armutunne ja hirm oma vabaduse kaotamise ees. Kaalukausid näivad kord ühele, kord teisele poole kalduvat ning tegelaste siseheitluste erk ja täpne kujutamine teeb lõpptulemuse ennustamise keerukaks, ent kui lahendus viimaks saabub, tundub see korraga ainuvõimalik.

„Tuulispask“ on realistlik romaan, mille suurimaks vooruseks nüansirikka tegelaskujutuse kõrval on detailitundlikud olustikukirjeldused. Autor maalib eheda pildi nõukogudeaegsest Tartust (kuigi sellekski jääb siin vähem ruumi kui esimeses raamatus) ja üldiselt stagnaaja eluolust, andmata seejuures otsesõnu hinnanguid. See pole ka teose eesmärk, ühiskondlik tasand on siin kindlalt isiklikule allutatud.

Romaani tegevus ei toimu aga ainult linnas. Maamõõtjatöö ja suvepuhkus viivad minajutustaja ka Lõuna-Eesti maastikele, kust pakutakse lugejale stseene maaelust ja suvise Eestimaa loodusest. Kui „Lennuvaates Kääpale“ kipuvad maamõõtmise episoodid pikaks venima ja neis kasutatav erialane sõnavara seetõttu koormavaks muutuma, siis „Tuulispasas“ on Mikelsaar kirjeldusis mõõdukam ja tekst tänu sellele elavam.

Jan Kaus on iseloomustanud „Tuulispaska“ tabavalt kui „ääretult intensiivse stiiliga“ lugu.* Tegu on tiheda ja pingestatud tekstiga, millest õhkub sügavat läbitunnetatust. Teos mõjub seeläbi ehtsa ja isiklikuna. Mikelsaar matkib vaba, loomulikku keelekasutust. Üheks tema lemmikvõtteks on ellips, mis annab tema lausetele teravuse ja hoo. Romantika ja looduse kujutamine toob jällegi romaani poeetilise elemendi.

„Tuulispask“ on Ustav-Esko Mikelsaare sugusele kogenud autorile vääriline teos, meeldiv ajaviide õhtuks-paariks, mis võiks köita nii neid, keda paelub inimsuhete keerukus kui ka neid, kes tunnevad huvi nõukogudeaegse eluolu vastu või hindavad niisama heatasemelist proosat. Ometigi pole see raamat, mis lugejat raputaks või tükiks ajaks kummitama jääks. Mikelsaare tuulispask libiseb vaikselt üle maa, jätmata endast maha suuri purustusi. Kas õnneks või kahjuks, jääb igaühe enda otsustada.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: