Veidi enam kui kuu eest, 20. aprillil, rääkisin siinsamas Triinu Merese debüütromaanist "Lihtsad valikud". Teadupärast jagas see Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teist ja kolmandat kohta Eva Koffi "Sinise mäega" ning ilmus juba 2017. aastal. Mingil põhjusel jõudsin teose tutvustamiseni aga alles aprillis.

Nüüd on Meresel ilmunud juba uus romaan – pea 400-leheküljeline "Kuningate tagasitulek". Huvitaval kombel andis kirjastus Fantaasia välja selle sarjas "Orpheuse Raamatukogu", mis on varem avaldanud eranditult tõlkeulmet. Triinu Merese teos on sarja esimene kodumaine romaan.

Olgu selle otsuse tagamaad millised tahes, polegi see lõpuks oluline. Tähtis on hoopis see, et Merese teine romaan pole sugugi nõrgem debüüdist, pigem isegi vastupidi. Tõsi, nagu teose saatesõnast võib lugeda, ilmus "Kuningate tagasituleku" esimene osa omaette lühiromaanina juba 2012. aastal ulmeantoloogia "Tähaeg" 11. osas, nii et teose saamislugu ulatub seega aastate taha.

Nüüd on see mahukas töö igatahes valmis ning "Kuningate tagasituleku" näol on tegu kihilise ja põneva romaaniga, mis viskab õhku hulga põnevaid, sügavaid ja mõtlemapanevaid küsimusi. Kuigi – seda peab ka ütlema – Meres viskab siin küll küsimused õhku, kuid ei anna sugugi kõigile neist vastust. Sellest aga hetke pärast.

Kõigepealt – millest Merese romaan räägib? Kaanetekst ütleb, et üks keskseid küsimusi on "inimlikkuse ja loomalikkuse, inimeseks või loomaks olemise vahekord". Ja tõsi ta on – teos kirjeldab meile postapokalüptilist maailma, kus lisaks inimestele tegutsevad ka veidrad kuningateks nimetatud olevused. Nad on inimkujulised kuid hiilgasekasvu, meeletult kiired, tugevad ja ettearvamatud. Ainuke põhjus, miks sedalaadi elukad ei asenda inimesi päriselt loomariigi tippkiskjana, on kuningate vähene vaimne võimekus ning hirm tehnika ees.

Meres teeb kuningatest küll kõnevõimelised olendid, kuid nende vaimuilm on heitlik, kohati piiratud, inimese jaoks arusaamatute kategooriate ja käsitlustega opereeriv. Siinkohal kiitus autorile! Just kirjeldades nende veidrate, korraga ligitõmbavate ja hirmutavate kuningate olemust, eriti nende mõttelaadi, demonstreerib Meres end mitte lihtsalt nõtke jutuvestja, vaid kaasaelava ja -tundva autorina. Tema tegelased pole talle ükskõik ning ka väljamõeldud olendite võõrapärasust annab kirjanik edasi nii, et lugejat jääb saatma tunne – siin on veel midagi, siin on varjul midagi võimsat ja põnevat.

Ja eks on ka. Loo edenedes tõuseb eesriie mõneltki algul arusaamatu ja seletamatuna tundunud hetkelt, mõnigi segasena paistnud tõsiasi seletatakse lahti. Kuid paraku mitte kõik. Loo edenedes intriig tiheneb, üsna verises märulitegevuses saab osa tegelasi otsa, teised pääsevad imetabaselt, viimaks läheb lugu mastaapsemaks ning esmalt vaid paari tegelase ümber tiirelnud jutust saab suurem poliitiline mäng. Selle käigus paistab autor unustavat mõne algul salapärastena välja mängitud küsimuse ja probleemi. "Kuningate" küsimus saab vastuseid vaid osalt ning küsimus inimlikkuse ja loomalikkuse vahekorrast ei päädi rahuldava vastusega.

Võimalik, et see polegi halb. Sest teose lõpp on mõneti lahtine ning ehk on autoril plaanis kirjutada järg. Parem igatahes oleks, sest kuigi teos on nii seiklusloo kui psühholoogilise uurimuse kui ka lihtsalt ühe võimaliku ulmemaailma kirjeldusena põnev ja kaasakiskuv, jääb praegu lõppu veidi poolik tunne. Samas – ega see tunne halb ei ole. Tunne on lihtsalt selline, et tahaks veel. Et öelda on veel paljutki ja see kõik on alles millegi suurema algus.