Katkend:

Nad rääkisid väikeses hallis varjendi moodi ruumis, mille mugavamaks tegemiseks oli kasutatud põhiliselt Viktoria kaubamaja siltidega õllekaste.

Omara käidi üle pisikese skänneriga, mis tuvastas tema võrrikutsuja ning taskulaua. Ta näitas need ette, lülitas akud välja ja pani taskusse tagasi. Siis istusid nad õllekastidele; kaks pikka musta isehakanud aristot ja Omara, jässakas, vormikas ja oma eredates linnariietes nagu mingi eksootiline lind.

„Nõnda, tädike, kes sa siis selline oled meil? Ja ma mõtlen, et peale ment olemise, millest me niikuiniigi teame,“ ütles Ado, ja Omara selg tõmbus kuumalt higiseks, nagu see polnud tõmbunud Boudicatega rääkides ega siis, kui ta sellele kõige esimesele mustale poisile võrrist otsa hüppas.

„Mu nimi on Gertrud Omara,“ sõnas ta. „Ja ma olen sisekaitsest küll, pole seda varjanudki.“

Ta hingas sisse, välja ja uuesti sisse. Mehed ta vastas istusid paigal ega sirutanud relvade poole, aga neis oli midagi alarmeerivat.

„Päris kaua olen teinud ka seda tööd. Kui täpne olla, siis mina saatsingi seitse aastat tagasi toonase sisekaitse töötaja Lauri Tropcheri Rohelisse Rindesse.“

Ado pilk kandis endas sadat külmakraadi. Omara otsustas, et pole mõtet sõbralikkuse peale mängida.

„Te ikka teadsite, et ta alustas oma suurejoonelist karjääri roheliste esiterroristina just niimoodi? Sisekaitse ülejooksikuna?“

Ed põrnitses põrandat. Lühem vend tõmbas veidi ninaga ja ajas keele suust välja.

„Äh, sa valetad täiega,“ teatas ta. „Ma tian Laurit kuait kenaste, ku ta oleks ment olnud, ta oleks mulle kindlasti rääkind kah! Niisugusi lugusi lissalt ei juhtu!“

„Ise valetad,“ pidi Gert uskumatu väite peale muigama. „Ja lollilt pealegi. Esiteks ei räägiks Lauri oma asjadest kellelegi midagi, kui tal just surmahäda käes pole. Ja teiseks ei olnud tema ei esimene ega viimane juhtum, kus agendid vahetasid poolt ja kaduma läksid.“

Mehed püsisid ikka veel paigal ja tundusid kuulavat, nii et Gerdil jäi hetk omaenda sõnade tajumiseks. Nii palju mälestusi! „Tropcher oli lihtsalt ainus meie oma, kes peale poole vahetamist ühe hooga ka Rinde sümboliks sai.“

Kaks põrnitsust kahelt tumedalt silmapaarilt. Punkri hallid seinad tundusid karedad ja tuhmid nagu kõrb.

„Nojah, ja kuramuse süngeks sümboliks ka, või mis te arvate?“

Ado kehitas õlgu, aga suur Ed noogutas. Omara lasi kergel, peaaegu narritaval toonil edasi:

„Väga hea. Nüüd, kui te natukene uudiseid olete jälginud, siis te muidugi teate ka, et Lauri Tropcher on sisekaitsel käes. Viimaks. Võib-olla olete sedagi kuulnud, et mina ta kinni püüdsin?“ Ado liigatas, Ed pani oma suure käe talle käsivarrele. Gert tõmbus pingule, kuid jätkas endiselt kergel toonil:

„Aga meie vana tutvuse poolest viin ometi ta naise tulejoonelt kõrvale. Milleks ma praegu siin olengi, muuseas. Ehk siis,“ ja Gert naeratas, „ma tulin järele Tropcheri kallimale. Kus ta on, poisid?“

Ado hingas sügavalt välja, raputas suurema mehe käe enda omalt ja viipas ebamääraselt.

Ta hakkas midagi ütlema, Omara jälgis ta nägu, higikorda tumedal laubal – kui korraga oli Ed liikvel ja Gert tundis, nagu oleks jälle liuguriga avarii teinud ning rinnutsi polsterdamata laua otsa lennanud.

Kogu maailm muutus millekski pimedaks ja kumisevaks. Naine kukkus käkaskaela tagasi, õllekast tema jalgade antud hoost vastu põrandat kolisemas, aga seda ta ei kuulnud ega märganud. Pea põntsus vastu maad nagu topispall.

Korraks oli tema jaoks maailm väga vaikne, aga kohe seejärel tormasid helid kohina ja mürinaga tagasi. Nagu lamaks ta liugurimootorite sees ...

Aa, õige, too lainetav mühin oli tema enda hingamine.

Uimane ja segaduses, silme ees ujumas suured pruunid laigud, keskendus uurija Omara oma ihuliikmete teadvusega ühendamisele. Jäsemed tundusid võbisevad nagu kallerdis, ent liikusid siiski tema tahet kuulates, ning Omara oleks peaaegu asunud end püsti ajama – kui ka mõistus poleks viimasel hetkel otsustavalt tööle hakanud.

Tõusmise asemel lõdvestus uurija vastu külma tolmust põrandat, ning selle pakutav toetus oli tõeliselt mõnus. Tema vaateväljas olid kahed jalad, lähestikku. Ado oli tõusnud ja kõneles midagi. Kuigi Omara jätkuvalt pisikeste sõõmudega õhku ahmis, tabas ta sõnad: „... (midagi segast) ja kutsu Intz kah!“

Gert keeras end aeglaselt külili ja hingas välja. Ta hoolitses selle eest, käsi kehast eespool lebaks vaguralt ja jõetult, kuni ta selja taga keha alla jäänud pihk puusa varjus vöökabuurile ja seal tukkuvale uimastajale libises.

Nad ei ole Edi ülemäärasest löömisvalmidusest hoolimata ilmselt väga suurte praktiliste kogemustega vägivallaasjatundjad, mõtles naine, kui end sellest jõuetusešõust tõesti ära petta lasevad.

Ta väga lootis, et lasevad.