Raamat koosneb kuni paarileheküljelistest "europeaanadest" – assotsiatsioonipesadest, milles autor seob erinevaid ajaloolisi fakte, teooriaid, mõttelende, utoopiaid, vastandlikke maailmanägemusi jms. kogu XX sajandist. Ta teeb seda justkui külma kõhuga, andmata ühelegi mõttelennule eelistust ja lugedes visandlikult ja kiirustamisi üles "asju nii, nagu nad olnud on". 

Justkui ülevaatlikku ajalugu kirjutades võib autor vabalt vältida põhjuslikke seoseid, ajalist järgnevust, sündmuste relevantsust, seisukohtade koherentsust, adekvaatsust või poliitilist korrektsust. Europeaanad teevad pidevalt ootamatuid ja naljakaid pöördeid, toovad irooniliselt kokku sündmusi ja vaateid, mida pole kombeks seostada. Kõik see on kirja pandud säravas ja muhelema kutsuvas keeles. Tulemuseks on kohati süüdimatukski kiskuv vaimukas vaade XX sajandi Euroopa ajaloole, mis on pikitud eriomase tšehhi huumoriga.

Patrik Ouředník (s. 1957) on kirjanik, tõlkija, kirjandusteadlane, leksikograaf ja maletaja, alates 1985. aastast elab ta Prantsusmaal. Tal on ilmunud paarkümmend rohkem või vähem ilukirjanduslikku teost, millest enamik on eksperimentaalsed. Ta on tõlkinud tšehhi keelde nt Boris Viani, Samuel Becketti, Francois Rabelais’ ja Raymond Queneau’ loomingut, tema viimased teosed on juba kirjutatud prantsuse keeles.

Katkend:

Ameeriklased, kes aastal 1944 Normandias langesid, olid suurt kasvu poisid ja nende keskmine pikkus oli 173 cm ja kui nad oleksid üksteise järele ritta laotud, jalatallad vastu järgmise mehe pealage, siis oleks see rida saanud 38 kilomeetrit pikk. Ka sakslased olid suurt kasvu, aga kõige hiiglaslikumad olid Senegali kütid Esimeses maailmasõjas, nemad olid 176 cm pikad ja nad saadeti alati esiritta, et sakslased pelgaksid. Esimese maailmasõja kohta öeldi, et inimesi varises seal nagu seemneid, ja Vene kommunistid arvutasid pärast välja, kui palju väetist saab ühest kilomeetrist laipadest ja kui palju annaks välismaise väetise pealt kokku hoida, kui kasutada väetamiseks reeturite ja kurjategijate laipu. Ja inglased mõtlesid välja tanki ja sakslased gaasi, mida kutsuti ipriidiks, sest esimest korda kasutasid nad seda Ypres’i linna all, aga see polevat tõsi, ja veel kutsuti seda sinepigaasiks, sest gaas kargas ninna nagu Dijoni sinep, ja see olevat tõsi, sest paljud sõjamehed, kes pärast sõda koju naasid, ei tahtnud enam kunagi süüa Dijoni sinepit. Esimese maailmasõja kohta tavatseti öelda, et see oli imperialistlik sõda, sest sakslastele tundus, et teised maad on nende vastu ega taha lubada Saksamaal saada suurriigiks, mis viiks ellu mingisugust ajaloolist missiooni. Ja enamik inimesi Euroopas, nii Saksamaal, Austrias, Prantsusmaal, Serbias kui ka Bulgaarias, pidas seda sõda hädavajalikuks ja õiglaseks ja uskus, et see kehtestab maailmas rahu. Ja paljud inimesed arvasid, et sõda äratab inimestes voorused, mille moodne tööstusmaailm oli tagaplaanile surunud, nagu isamaa-armastuse ja vapruse ja ohvrimeelsuse. Ja vaesed inimesed rõõmustasid, et nad saavad hakata rongiga sõitma, ja külarahvas rõõmustas, et nad näevad suurlinnu ja siis nad helistavad maakonna postkontorisse ja saadavad oma naisele telegrammi MINUL LÄHEB HÄSTI, LOODAN, ET SINUL LÄHEB KA HÄSTI. Kindralid unistasid, et neist kirjutatakse ajalehes, ja rahvusvähemuste esindajad rõõmustasid, et jagavad sõda inimestega, kes rää- givad riigikeelt ilma aktsendita, ja nad saavad koos laulda marsilaule ja lõbusaid lorilaule. Ja kõik mõtlesid, et saavad koju viinamarjakoristuse ajaks või hiljemalt jõuluks.

Mõned ajaloolased ütlesid hiljem, et kahekümnes sajand algaski alles aastal 1914, sest see oli ajaloos esimene sõda, milles osales nii palju riike ja nii palju inimesi sai surma ja lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja pommitati tagalat ja linnu ja tsiviilelanikke ja allveelaevad uputasid laevu ja suurtükid tulistasid suure kaarega kümne või kaheteist kilomeetri kaugusele. Ja sakslased leiutasid gaasi ja inglased tanki ja teadlased leiutasid isotoobid ja relatiivsusteooria, mille järgi mitte miski polnud metafüüsiline, vaid kõik oli relatiivne. Ja kui Senegali kütid esimest korda lennukit nägid, siis nad arvasid, et see on mõni kodustatud lind, ja üks Senegali sõdur lõikus surnud hobuste küljest lihatükke ja loopis neid endast võimalikult kaugele, et lennukeid eemale meelitada. Ja sõdurid kandsid rohelisi maskeerimisülikondi, sest nad ei tahtnud, et vaenlane neid märkaks, ja see oli toona uuenduslik, sest eelnevates sõdades olid sõdurid kandnud hästi värvilisi mundreid, et neid juba kaugelt näha oleks. Ja taevas lendasid õhulaevad ja aeroplaanid ja hobused kartsid neid hirmsasti. Ja kirjanikud ja luuletajad otsisid viisi, kuidas seda kõike väljendada, ja leiutasid aastal 1916 dadaismi, sest see kõik tundus neile ogar. Ja Venemaal mõeldi välja revolutsioon. Ja sõdurid kandsid kaelas või randmel tunnusplaati oma nime ja polgu numbriga, et teataks, kes on kes ja kuhu saata kaastundetelegramm, aga kui plahvatus neil pea või käe otsast rebis ja tunnusplaat kaduma läks, teatas sõjastaap, et nad on tundmatud sõdurid, ja enamikus pealinnades rajati nende auks igavene tuli, et neid ei unustataks, sest tuli hoiab elus ammuseid mälestusi. Ja langenud prantslasi oli kokku 2681 km ja langenud inglasi 1547 km ja langenud sakslasi 3010 km, arvestades surnukeha keskmiseks pikkuseks 172 cm. Ja terves maailmas kokku oli langenud sõjamehi 15 508 km. Aga aastal 1918 möllas kogu maailmas gripp, mida kutsuti Hispaania gripiks, ja see tappis üle kahekümne miljoni inimese. Patsifstid ja antimilitaristid ütlesid hiljem, et needki olid sõjaohvrid, sest sõdurid ja tsiviilisikud elasid ebahügieenilistes tingimustes, aga epidemioloogid ütlesid, et gripp tappis rohkem inimesi maades, kus sõda ei olnud, Vaikse ookeani saartel, Indias või Ameerika Ühendriikides, aga anarhistid ütlesid, et maailm on mäda ja läheb hukka.

Aga mõned ajaloolased ütlesid, et kahekümnes sajand algas tegelikult varem ja sellele pani alguse tööstusrevolutsioon, mis hävitas traditsioonilise maailma, ja kõiges on süüdi lokomotiivid ja aurikud. Ja teised jälle ütlesid, et kahekümnes sajand algas siis, kui avastati, et inimesed põlvnevad ahvist, aga mõned inimesed ütlesid, et nemad põlvnevad ahvist vähem kui teised, sest nemad on arenenud kiiremini. Siis hakkasid inimesed võrdlema keeli ja vaagima, kes on tsiviliseerumisprotsessis kõige kaugemale jõudnud. Enamasti arvati, et prantslased, sest Prantsusmaal toimus huvitavaid asju ja prantslaste konversatsioon oli oskuslik ja nad kasutasid subjunktiivi imperfekti ja konditsionaali perfekti ja naeratasid naistele võrgutavalt ja naised tantsisid kankaani ja kunstnikud puistasid impressioone. Sakslased omakorda ütlesid, et tõeline tsivilisatsioon peab olema lihtne ja rahvalähedane ja nemad leiutasid romantismi, ja paljud saksa luuletajad kirjutasid armastusest ja orgudes voogasid udulaamad. Sakslased ütlesid, et Euroopa tsivilisatsiooni tõelised kandjad on nemad, sest nemad oskavad sõdida ja äri ajada, aga ka seltskondlikult meelt lahutada. Ja prantslased on upsakad ja inglased on ennast täis ja slaavlastel pole korralikku keelt ja keel on rahva hing ja slaavlastel pole ei rahvust ega riiki vaja, sest see ajaks neil vaid pea segamini. Ja slaavlased jällegi ütlesid, et see pole nii ja tegelikult on neil keel, mis on vanem kui ükski teine ja seda on lihtne tõestada. Ja sakslased nimetasid prantslasi KONNAÕGIJATEKS ja prantslased nimetasid sakslasi KAPSAPEADEKS. Ja venelased ütlesid, et kogu Euroopa käib alla ja katoliiklased ja protestandid on Euroopa hukka ajanud, ja panid ette, et ajavad türklased Konstantinoopolist välja ja liidavad seejärel Euroopa Venemaaga, et usk oleks kaitstud.

Esimest maailmasõda kutsuti ka kaevikusõjaks, sest pärast paari esimest kuud jäi rinne seisma ja sõdurid varjusid mudastesse kaevikutesse ja öösiti või koidikul tõusid sealt rünnakule, et üritada vallutada kahekümne või kolmekümne või viiekümne meetri jagu vaenlase maad. Ja nad kandsid rohelisi mundreid ja maskeerimisülikondi ja pommitasid ja tulistasid üksteist. Sakslastel olid miinipildujad ja prantslastel mortiirid ja nõnda said nad üksteist kaarega tulistada. Kui üksus tormas rünnakule, pidid sõdurid hüppama üle kaevikute ja lõikama end läbi okastraattõkete ja hoiduma miinile astumast ja vaenlane tulistas neid kuulipildujast. Ja neis kaevikuis veetsid sõdurid kuid ja aastaid ja neil oli igav ja nad kartsid ja mängisid kaarte ja panid oma kaevikutele ja käikudele igasuguseid nimesid. Prantslased mõtlesid välja nimed TIGU, OOPERIVÄLJAK, JAMA, DESERTÖÖR, KÄTTEMAKS, PARAS PÄHKEL, sakslased omakorda GRETCHEN, BRUNHILDA, PAKS BERTA ja VERIVORST. Sakslased ütlesid, et prantslased on upsakad, ja prantslased ütlesid, et sakslased on matsid. Ja enam nad ei arvanud, et saavad jõuluks koju, ja tundsid end üksildaste ja hüljatutena. Armeede staabid teatasid, et sõda läheneb lõpule ja ei tohi meelt heita ega lasta võitlusvaimul langeda, vaid tuleb olla kannatlik ja positiivne, ja aastal 1917 kirjutas üks sõdur oma õele TUNNEN, ET KÕIK HEA, MIS MINUS OLI, ON HAKANUD PIKKAMISI HÄÄBUMA, JA MA TUNNEN, ET OLEN PÄEVPÄEVALT POSITIIVSEM. Arstiteadusele jäi suureks mõistatuseks, kuidas neis kaevikuis ei puhkenud katk, sest seal elasid ka rotid ja õgisid laipu ja hammustasid sõdureid sõrmest ja ninast. Armeede staapides kardeti, et puhkeb katk ja vastane saab võimaluse kaitsepositsioonid vallutada, ja nii kuulutati välja preemia iga tapetud roti eest, ja sõdurid tulistasid rotte ja lõikasid neil saba otsast, et saada asitõend, ja õhtul andsid nad need rotisabade erivolinikule, kes sabad üle luges ja ütles, kes kui palju teeninud oli, aga raha ei jõudnud kunagi kohale, sest vastavaid vahendeid polnud eraldatud. Ja sõduritega koos elasid ka täid. Kui sõdurid öösiti vaenlasi varitsesid, kuulsid nad vahel, kuidas mõni vaenulik sõdur end kratsis, ja taipasid selle peale, kus vastane täpselt peitus, ja tulistasid siis tema suunas ja heitsid granaate. Täisid sellest vähemaks ei jäänud ja vaenlasi ka mitte.