Loodus ei tunne väljasuremist, vaid üksnes muundumist. Kõik, mida teadus mulle on õpetanud ja jätkuvalt õpetab, tugevdab mu usku vaimse eksistentsi edasikestmisse pärast surma.
– Wernher von Braun

Kisa kostab üle taeva. Seda on ennegi juhtunud, aga praegusega pole midagi võrrelda.
On liiga hilja. Evakuatsioon veel kestab, aga see kõik on teater. Vagunites pole tulesid. Kuskil pole tulesid. Tema kohal liftisõrestikud, vanad nagu kuninganna raudvoodi, ja kusagil kaugel üleval klaas, mis päevavalgust läbi laseb. Aga on öö. Ta kardab seda, kuidas klaas kukub – varsti –, nii et sellest kujuneb vaatemäng: kristallpalee hukk. Aga tuleb see täielikus pimenduses, ilma ühegi valgussähvatuseta – ainult suur nähtamatu varing.

Vagunis, mis on ehitatud mitmele tasapinnale, istub ta sametises pilkasuses, suitsetada pole midagi, tunneb metalli lähemal ja kaugemal hõõrdumas ja põkkumas, auru pahvakutena vallandumas, vaguni raami vibratsiooni, tasakaaluotsingut, ebakindlust, kõiki teisi, kes ümberringi sisse pressitud, väeteid, kärnaseid lambaid – kellelgi ei õnne, ei aega: joodikud, vanad veteranid, kes kahekümne aasta tagusest suurtükitulest ikka veel vapustatud, linnariietes sahkerdajad, heidikud, läbikurnatud naised, kellel rohkem lapsi kui ühel inimesel justkui olla saaks, kõik ühes hunnikus koos ülejäänud asjadega, mis vaja toimetada pääsemise teele. Ainult lähemaid nägusid on üldse näha, needki vaid poolhõbetatud kujutised slaidoskoobis, rohelaigulised VIP-näod, mis meenuvad kuulikindlate klaaside tagant läbi linna kihutamas…

Minnakse liikvele. Jõutakse rivis peajaamast välja, kesklinnast välja, hakatakse trügima vanematesse ja trööstitumatesse linnaosadesse. Kas see tee viib välja? Näod pöörduvad akende suunas, aga keegi ei julge küsida, valjusti mitte. Vihma kallab. Ei, see pole lahtiharutamine, vaid üha süvenev sõlmumine – sõidetakse võlvialustesse, murenenud betoonist salasissekäikudesse, mis üksnes paistsid nagu tunnelisilmused… mingid mustendavad puitestakaadid on pikkamisi pea kohalt üle liikunud, ja lõhnad, mis hallis minevikus kivisöest algasid, koksigaasitalvede lõhnad, selliste pühapäevade lõhnad, mil liiklus seisis, korallilaadse ja salapäraselt elujõulise kasvu lõhnad, pimedate kurvide tagant ja üksildastest haruraudteedest, veeremipuuduse, küpseva rooste hapukas lehk, mis tekib neil purgimispäevil kirka ja sügavana, eriti koidikul, kui läbisõitu pitseerivad sinised varjud, et püüda sündmusi viia Absoluutsesse Nullpunkti… ja seda vaesemaks läheb, mida sügavamale minnakse… kehvistu varemeis salalinnad, kohad, mille nimesid ta pole kunagi kuulnud… seinad varisevad, katused hõrenevad ja väljavaated valgust näha niisamuti. Tee, mis peaks avanema laiemaks magistraaliks, on muutunud hoopis kitsamaks, katkisemaks, surub end üha rohkem nurka, kuni ühtäkki, liiga ruttu, on nad viimase kaare all: pidurid haarduvad ja jõnksatavad kohutavalt. See on kohtuotsus, mida ei saa edasi kaevata.

Karavan on seisma jäänud. Liini lõpp-peatus. Kõigil evakueeritavatel kästakse välja minna. Nad liiguvad aeglaselt, kuid ilma vastupanuta. Nende käsutajad kannavad tinahalle kokarde ega räägi sõnagi. See on mingi tohutu, väga vana ja pime hotell, neid siia toonud relsside ja pöörmete raudne pikendus… Tumeroheliseks võõbatud kerajad valgustid ripuvad uhkete rauast sepistatud karniiside all, sajandeid süütamata… rahvahulk liigub suminata ja köhatusteta mööda koridore, mis on kui laoruumi vahekäigud, sirged ja funktsionaalsed… sametmustad pinnad ohjavad liikumist: lõhn on vana puit, kauged tiivad, mis kogu see aeg tühjad, vast taasavatud hingede tulvale, külm krohv, kus kõik rotid koolnud, vaid nende kummitused, vaiksed kui koopamaalingud, kinnitunud visalt ja valevalt seintele… evakueeritavad võetakse vastu partiikaupa, liftiga – liikuva puidust tapalavaga, mis kõigilt külgedelt lahti, vinnatakse üles vanadel tõrvatud trossidel ja malmratastel, mille kodarad on kõverad S-id. Igal pruunil korrusel astub sõitjaid peale ja maha… tuhandeid vaikseid, valgusetuid numbritubasid …

Mõni ootab üksinda, mõni jagab oma nähtamatut tuba teistega. Nähtamatut, jah – mis loeb sisustus, kui selline on asjade seis? Jalge all rudiseb vanim linnakõnts, viimased kristalliseeringud sellest kõigest, mida linn on oma lastele ära öelnud, teha ähvardanud, kokku valetanud. Nad kõik on kuulnud häält, sellist häält, mida igaüks arvas kõnelevat ainult temaga, ütlemas: „Sa ei uskunud ju päriselt, et sind päästetakse. Olgu peale, me kõik juba teame, kes me oleme. Keegi ei kavatsenudki sinu päästmisega vaeva näha, vanapoiss…“
Väljapääsu pole. Leba ja oota. Leba paigal ja püsi vagusi. Kisa taevas ei vaibu. Kui see tuleb, kas tuleb see siis pimeduses või toob kaasa omaenda valguse? Kas valgus tuleb enne või pärast?
Aga juba ongi valge. Kui kaua on valge olnud?