Panin viimaks tähele, et ma ei olegi veel rääkinud juba möödunud aasta lõpul ilmunud Triinu Merese romaanist „Lihtsad valikud”, mis jagas möödunudaastasel Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Eva Koffi romaaniga „Sinine mägi” teist ja kolmandat kohta. Eks see tähendab muidugi, et millalgi peaks ka „Sinisest mäest” rääkima, aga esialgu siis „Lihtsad valikud”.

Juba raamatu välimus viitab verisele loole – rohelist kaant katavad punase fotolakiga tehtud verelärakad, millest priskeim moodustab naise näo kontuurid. Kas see on nüüd peategelane või üks teine oluline, lugu käima tõukav naistegelane, jääb lahtiseks, aga eks iga lugeja võib vast mõelda, nagu ise tahab.

Ilmselt ongi oluline kohe algul ära öelda, et Triinu Merese „Lihtsad valikud” on ulmeromaan ja peategelane on naispolitseinik Getrud Omara. Tegevus toimub mingil kaugel planeedil täpsemalt määratlemata tulevikus, kuid tähtis on see vaid mõnes mõttes. Nagu kõik romaanid – ulme või mitte – tegeleb seegi teos inimeseks olemise, eetiliste dilemmade ning südame hääle ja kohustuse vastuolu küsimustega. Ulmelisema poole pealt loeb aga see, kuidas Meres käsitleb inimsuhteid.

Eks sedagi või võtta kommentaarina nüüdismaailmale ja meie ühiskonnale, kuid mind lugejana siiski võlus ja võõrastas ühe korraga see, kuidas kirjanik on suutunud luua ja käivitada ühiskonna, mille aluseks olevad moraalireeglid ja inimestevahelised konventsioonid erinevad meie omast. Erinevad vaid natukene, ja võimalik, et oleme just Merese kirjeldatava ühiskonna poole teel, aga siiski – võõristus on kärme tekkima, lugedes inimsuhetest, millesse ka asjaosalised ise suhtuvad utilitaarselt, eristades seejuures selgelt kehalist ja vaimset poolt.

Omamoodi on see imelik, samas loogiline. Seda eriti raamatu ühiskonna tingimustes, kus elatakse suletud ruumes inimelule vaenuliku looduskeskkonnaga planeedil, kus kõik ressursid on sedavõrd arvel, et Triinu Merese toidukirjeldused ajavad iiveldama – süüakse selgelt vajaduspõhiselt ning toiduained on vastavad: mingi valgurikas löga, mille kohta peategelane ütleb: „vitamiinirikas ning pisut veniv, ära mõtle, lihtsalt söö!” Öäkk!

Autor annab selle tõesti edasi veenvalt. Just sääraste pisiasjade – toit, elutingimused, riietus, inimsuhted – kaudu luuakse toimivate ja usutavate reeglitega maailm, mille elanike seiklused, ponnistused ja hingepiinad lähevad lugejale korda.

Võib-olla on isegi liigne öelda, aga on selge, et „Lihtsad valikud” jutustab kõigest muust kui lihtsatest valikutest, pigem olukordadest, kus eksisteerivad ainult halvad ja veel halvemad valikud. Teose lõpp tõmbab otsad kokku, kuid jätab rahutu tunde – tahaks teada, mis saab peategelasest edasi ja mis tagajärjed on romaani sündmustel ja nende lahendusel raamatu maailmale. Ehk siis: Triinu Merese „Lihtsad valikud” väärivad järge!