Kirjanduskommentaar. Strugatskite ulme kõrval on oluline ka nõukogude taust ({{commentsTotal}})

Arkadi ja Boriss Strugatski
Arkadi ja Boriss Strugatski

Kirjastus Tänapäev andis suve hakul eesti keeles taas välja Boriss ja Arkadi Strugatski ulmelise lühiromaani "Miljard aastat enne maailmalõppu". Raamat, kus universaalse ulme kõrval on olulisel kohal ka ajastututruu nõukogude taust.

Kes mäletab, tunneb kõhklematult ära kohad, kus piim käib rasketes klaaspudelites ning on alalõpmata hapu, tomateid pole saada, telefonid ragisevad, kalamari ja konjak on märk peenest peolauast ning ukse taha võivad igal ajal ähvardavalt saabuda organid. On selge, et nõukogude aega tundmata on raske mõista ühelt poolt teoses valitsevat halli, ühetaolist, nivelleerivat ja sumbunud atmosfääri ning teisalt saada aru selle sees pulseerivatest emotsionaalsetest intellektuaalidest ning sellest vastuolust tulenevast komöödiast.

Nii mõnigi lugeja ja arvaja on suhtelist ajastutruudust pidanud Strugatskite teoste nõrkuseks, kuna selle finessid jäävad nii mõnelegi lääne päritolu ning ka meie noorema põlvkonna lugejale arusaamatuks. Miskipärast kipub ju Eestis levima arvamus, et me pole Ida-Euroopa, ammugi mitte siis post-sovietlik maa.

Paljuski on see mõistagi seotud totalitaarse riigi läbi viidud repressioonide ja vabaduste piiramisega, valu ja kannatustega, mida lihtsalt inimlikult ei soovigi meenutada. Samas ei saa tõde eitada, et läbi elatud nõukogude periood teeb meid ka kultuuriliselt rikkamaks: meie lugeja saab Strugatskitest aru rohkem kui seda kirjandushuviline näiteks Rootsis või Hollandis.

Samas ei kutsu ma siinkohal üles nõukanostalgiale, arvan isegi, et igasugused naljatlevad NSVLi teemalised kerged palaganid, karnevalid ja stiilipeod on enamikel juhtudel kohatud. Ent sisuliselt nõukogude perioodi tunnetuslikult unustada me samas ei tohiks, sest see kõneleb teatud kogemusest.

Kes aga oma vanuse tõttu seda kõike otsast uurimisega peab alustama, sellele on abiks mõistagi väärt raamatud. Näiteks viimasel ajal täiesti õigustatult suurt tähelepanu saanud Leelo Tungla sari "Seltsimees laps" või Viivi Luige "Seitsmes rahukevad". Või kui soovite midagi dokumentaalsemat ja vähem sentimentaalset, siis miks mitte ka mõni aasta tagasi välja antud Tarmo Vahteri "Karuks istus vangitornis". Mõistagi võiks selle soovituste nimekirja ajada oluliselt pikemaks, ent need on näited, et on võimalik kirjutada sellest perioodist haaravalt liigse ohvrimeelsuseta, ent samas ka mõistagi mitte ka nostalgitsedes ja ilustades.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: