Kirjastused selgitavad: kuidas tunda ära hea romaan? ({{commentsTotal}})

Otto ja Aksel Kahar J. K. Rowlingu
Otto ja Aksel Kahar J. K. Rowlingu "Harry Potteri" sarja kallal. Autor/allikas: erakogu

Mis ühendab Triinu Merest, Olle Laulit, Erik Tohvrit või näiteks Harry Potteri raamatute autorit J. K. Rowlingut? Eri kirjastused lükkasid nende teosed korduvalt tagasi, ometi on neist saanud rahva poolt armastatud autorid, kellest mõni on pälvinud ka üleriiklike auhindu. Kuidas valivad kirjastused käsikirju ja kuidas tunda ära hea romaan?

Kirjastuse Varrak toimetaja Leenu Nigu ütles, et professionaalset käsikirjade lugejat toimetustes ei ole. "Toimetus on esimene filter, kelle lauale tekst maandub. Arutame teose üle omavahel, vahel konsulteerime ka müügiosakonnaga ning on tulnud ka ette, et palume arvamust tuttavatelt ekspertidelt."

Kirjastuse Tänapäev postkasti ilmub aastas keskmiselt 150 käsikirja, samuti korraldab kirjastus ka konkursse. Peatoimetaja Tauno Vahter ütles, et 18 aasta jooksul on toimunud üle 20 konkursi, siis ilmub umbes iga seitsmes või kaheksas käsikiri.

"Praegu on meil käimas noorte romaanivõistlus ja meile laekus umbes 35 käsikirja. Žürii oma otsust veel teinud ei ole, aga tõenäoliselt ilmub neist umbes kuus," ütles Vahter.

Vahter lisas, et kui näiteks suurem kirjastus New Yorgis saab 200 käsikirja nädalas, siis päris läbi lugeda ei jõua neid tõenäoliselt keegi. Kuidas siis sellest hulgast parimad välja sõeluda?

Vahter ütles, et tuleb tutvuda. "Tutvumine tähendab seda, et loed algusest kümme lehekülge, siis loed võib-olla kümme lehekülge veel. Kui 20 leheküljega teos ikka väga vastu hakkab, siis suure tõenäosusega seda edasi ei loeta. Võib-olla pisteliselt veel lappad, aga see sõltub ka teemast."

Möödunud kirjandusaastat iseloomustab kvantiteet. Aino Pervik ütles hiljuti ERR-ile antud intervjuus, et kirjanduses on üleminekuaeg, otsitakse uusi teemasid, sest 20. sajandi teemad on läbikirjutatud.

Leenu Nigu ütles, et tõepoolest, kirjutamine on populaarne. "Spontaanseid käsikirju, selliseid mehi metsast, tuleb aina rohkem. Tundub, et inimestel on järjest rohkem aega oma mõtteid kirja panna, ja loomingulisusega ei ole ka probleeme. Ühest küljest on see hästi tore. Teisest küljest aga tekib tunne, et tasuks ka lugeda võimalikult palju raamatuid, enne kui neid ise kirjutama hakata."

Vahter ütles, et sageli esineb sellist kirjandust, kus romaani formaati on surutud uudis ehk et teemad, millest ajakirjanduses palju juttu on olnud, jõuavad ka käsikirjadesse.

"Palju on näiteks kirjutatud sellest, kuidas lapsed on üksi kodus ja vanemad välismaal tööl. Ja ühel aastal oli väga palju juttu ka sellest, et liiklusõnnetustes oli hukkunute arv suur. Ja no sel aastal said konkursil käsikirjades pooled tegelaskujud autoõnnetustes surma. See muutus juba tüütuks. Selge on see, et põhjalikku ajastut tabavat teksti on harva," märkis Vahter.

Nigu sõnul ei ole 20. sajandit käsitlevad teemad veel ammendunud, eriti kui vaadata viimaste aastate romaanivõistluste käsikirju ja ka avaldatud teoseid. Ometi on igas ajas oma moed, tõdes Nigu. "Mulle tundub, et palju rohkem on hakatud krimiromaane kirjutama. Indrek Harglale on kõrvale tulnud mitu tugevat tegijat. Samuti on praegu laineharjal romantiline kirjandus ehk naistekad."

Nii Vahter kui Nigu kinnitavad, et hea ja tugeva käsikirja puhul võib olla kindel, et see jõuab avaldamiseni. Alati on aga ka erandeid, sest sisu, mis võib žüriile liiga võõraks jääda, põhjustab ka erimeelsusi. Kõige rohkem lahkarvamusi tekitavadki ulme- ja lastekirjandus.

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel jagas Triinu Merese fantaasiaromaan "Lihtsad valikud" 2.–3. kohta. Meres on tunnistanud, et raamat ei saanud romaanivõistlusel isegi äramärkimist, kirjastused lükkasid käsikirja tagasi, ometi saabus tunnustus Kirjanike Liidu romaanivõistlusel. Leenu Nigu tunnistab, et ühe teose teekond publikuni võibki ettearvamatu olla.

"Klassikaline näide on Harry Potter," ütles Nigu. "Töötu üksikema J. K. Rowling pakkus oma käsikirja kaheteistkümnele eri kirjastusele ja talle öeldi igal pool ära. Lõpuks see käsikiri maandus ühe kirjastaja keldris, kust selle avastas kirjastaja tütar, kes siis nõudis, et raamat välja antaks. Nüüd on sellest saanud tõeline kultusteos."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: