Eelmisel aastal ilmunud ja tänavu auhinnatud koguteosega "Eesti muinasusundid" astus Jonuks samasse ritta autoritega Oskar Loorits ja Uku Masing. Ta ei arva, et midagi on varasemast jäänud tegemata, sest teadust ja arvamusi kirjutatakse ning hinnatakse kogu aeg ümber. Tegelikult oli Looritsa ja Masingu uurimisküsimus teistsugune kui Jonuksil.

"Nad uurisid, milline see usund oli, mismoodi see religioon paistis rahvapärimuse kaudu. Mina ei ole tahtnud oma tööga seda ümber lükata, vaid mind huvitas, kuidas see on muutunud," rääkis Jonuks. Ta lisas, et arheoloogina on tema esimene küsimus alati "millal?" ning huvi pigemini selle vastu, kuidas asjad aja peale ritta sätitud on ja kuidas muutused toimuvad. 

Kui Looritsa näol oli tegemist optimistliku usundiuurijaga, kes lootis sellest eestlastele suurt tuge, siis Masing oli pigem pessimistlik ja arvas, et minevikuusku tuleb uurida nii kaua kui saab, sest rahvas hääbub ja tulevikus ei ole selleks enam häid võimalusi. Jonuks ei taha end võrrelda ei ühe ega teisega.

"Masingu tüüpi pessimist ma kindlasti ei ole, pigem suhestun Looritsaga. Võib-olla mitte nii väga tema "Rahvausundi maailmavaatega", aga rohkem Looritsa doktoritööga, mis ilmus hoopis eksiilis pärast seda, kui Loorits Eestist sõja ajal lahkus," sõnas usundiuurija.

Ta nentis, et erinevalt Looritsast ei taha ta muutuda prohvetiks ja hakata Eesti rahvast õpetama, kuidas tuleb elada. "Ma pigem püüan säilitada oma akadeemilist positsiooni. Vaatan, kuidas asjad arenevad, muutuvad, aga ma ei kasutaks seda mingisuguseks õppetundide jagamiseks."

Vana mütoloogia uurimist alustas Jonuks Skandinaavia ja põhjala iidsest pärimusest. Keskkooli ajal kogemata leitud ja suure hooga läbi loetud "Vanem Edda" ja sinna otsa veel "Noorem Edda" avasid temas vaimustuse vana mütoloogia vastu. Selle najal jõudis ta Tartu Ülikooli vastavatud usuteaduskonda ja sai tuttavaks Rein Sepaga.

"Selleks ajaks oli Rein Sepp kõik need germaani eeposed eesti keelde tõlkinud. Tema viimastel aastatel jõudsin näha ja kuulata tema muljeid ja emotsioone, kuidas ta neid vanu eeposeid tõlkinud on ning mis olid põhjused, miks ta neid nii- või teistmoodi tõlkis. See oli väga huvitav ja enda jaoks hariv – vaadata, kuidas nii keerulisi ja mitmekihilisi tekste tõlkida ja millised suured probleemid sellel tõlkijal ees on," sõnas Jonuks.

Rein Sepp oli Jonuksi hinnangul karismaatiline mees, sest suutis enda ümber ehitada kogu muinaspõhja mütoloogia.

"Ta oli kõik need müüdid toonud enda lähiümbrusest ja teadis täpselt, millise jõe orust see Ginnungagapi udulaam tõusis, kui maailm loodi. See karismaatilisus ja lausa võlukunst oli seal olemas," ütles usundiuurija. Ülikoolis sai talle selgeks, et kui Skandinaavia mütoloogiaga tegeleda, siis mitte nii palju tõlkija, vaid uurija positsioonilt.

Tõlkinud on Jonuks aga Rein Sepa jälgedes vana islandi pärimust ja Odini tarkusesõnu. Aruteludes Sepaga ei tulnud küll kunagi teemaks, kas Osmussaare on siis Odini matusekoht või ei, aga Jonuks tõdes, et hauda sealt veel tema teada leitud pole. "Ja kuidas ikka jumala hauda ära tunda?" mõtiskles ta. Ennekõike on see Jonuksi sõnul rahvalik etümoloogia, mida pikapeale seostatud Odini ja Osmussaarega ning mis on toonud sinna juurde lokaliseeriva müüdi.

Pärast usuteaduskonda jõudis Jonuks õppima hoopis ajalugu ja lõpetas ülikooli arheoloogina. Selle käigus teadvustas ta, et eesti rahvausundit on küll palju uuritud, ent ennekõike pärimuse põhjal.

"Meil on põnev ja rikkalik kogu arheoloogilisi leide ja muistiseid, mida pole üldse kasutatud. Või kui on, siis illustratsioonina pärimusele. Sealt ma eesti usundini jõudsin ja erinevalt Looritsast, Masingust ja Paulsonist valisin selle suuna, et vaatasin ennekõike materiaalseid leide," rääkis Jonuks, kuidas võimsast ja mõjukas põhjala mütoloogiast eesti usundi juurde jõudis.

Hingede tähtsus

Eri aegadel on küll usutud erinevaid asju, kuid Jonuksi sõnul olid vanades religioonides mingid läbivad elemendid siiski olemas.

"Kasvõi näiteks looduse hingestatus. Ilmselt ka usk sellesse, et pärast surma toimub midagi edasi – on see mingi teine maailm, matusekoht või midagi muud, sõltub perioodist ja kultuurikontekstist. Aga uskumus, et pärast surma toimub midagi edasi, on universaalne," ütles usundiuurija.

Hingestatus võib aktualiseeruda kindlatel momentidel ja nii võivad inimesed ka katki läinud asjade poole pöörduda täiesti isikustatud vormis. "Kui need asjad muutuvad meie jaoks oluliseks, võib nendele hinge omistada. Samas on looduses kohad, mis on pidevalt arvatud olema hingestatud, ennekõike pühapaigad," lausus Jonuks.

Folkloristikas on erinevaid hingi. See, kui keeruliseks õnnestub hingedemaailm luua, sõltub Jonuksi sõnul allikmaterjalist ja ka uurijast – kui detailidesse ta läheb ja kui suure süsteemi suudab hingedest koostada.

"Samas ma arvan, et enamike tavainimeste jaoks oli see kõik palju rohkem põimitud, natuke segamini ja parasjagu sel konkreetsel hetkel kasutatavad terminid ja kontseptsioonid," ütles ta.

Eesti usundi puhul räägitakse tavaliselt irdhingedest ja siirdhingedest. "Irdhing on see, mis elavast inimesest saab välja käia ja tagasi tulla, siirdhing on see, mis pärast surma inimesest lõplikult lahkub ja jätab maha elutu keha. Erinevates kultuurides võib neid hingi olla veel palju rohkem, erinevatel kehaosadel on arvatud olema hing jne. Ent vaevalt, et tavainimese jaoks see süsteem nii selge ja läbimõeldud oli," rõhutas Jonuks.

Seda, kuidas hing kehast läks ja siis jälle tagasi tuli, seletati erinevates religioonides erinevalt.

"Ühelt poolt on meil need klassikalised šamanistlikud praktikad, kus šamaan läheb oma kehast välja, käib oma hingega hingerännakutel ja toimetab vaimumaailmas erinevaid asju. Teisalt on hingerännakuid teinud ka erinevad nõiad ja pahad inimesed, kes käivad tuulispasaks ja teevad muid sellised asju. Kui hingega kehast välja minna, on see tavaliselt pigem negatiivsete tegemistega seotud," selgitas Jonuks.

Eesti usundis on tõenäoliselt üks läbivaid vorme, et surnu hing jätkab matusekohas – on see siis kivikalme või muu matmisviis, ent selle kõrval võisid olla ka mingid teised maailmad. Kaugetest muinasusundi perioodidest ei ole neid narratiive teada.

"Oskame ainult leidude järgi vaadata, et inimesele on kaasa pandud süüa, mingeid esemeid, ilmselt läks tal neid teispoolsuses vaja. Võimalik, et söök on seotud ka mingisuguse rännakuga teise kohta, aga ega me neid narratiive ei tea, mida täpselt arvati," ütles Jonuks.

Oma lahkunud esivanematega ei käinud vanad eestlased küll igapäevaselt vestlemas, kuid tõenäoliselt saadi neilt suuremate otsuste langetamiseks ja nõu küsimiseks läbi matusekohtades käimise tuge.

"See on tegevus, mida me tänapäeval nimetaks mediteerimiseks. Me näeme ka seda, et tihti on kalmete juurest leitud savinõukilde, mis ei ole seotud matustega. Neid tavaliselt tõlgendatakse kui säilmeid, mis on jäänud söömistest, mis on tehtud kalmete peal ilma matusteta, matuste vahelisel ajal. Inimesed tulid sinna, mälestasid oma surnuid, tõenäoliselt vestlesid nendega, küsisid nõu. Kui tihti seda tehti, jääme vastuse võlgu, sest meil on raske selliseid konkreetseid asju vähemasti materiaalse kultuuri järgi leida," sõnas ta.

"Rahvapärimusest leiab, et ennekõike on need tekstid seotud kriitiliste momentidega, siis käiakse ja nutetakse ema või isa kalmul, kuni saadakse kas vastus või mingisugune otsus," rääkis usundiuurija.

Kui toona oli surnutega suhtlemine tavapärane, siis tänapäeva inimesel võib see tekitada kerget kõhedust. Jonuks nentis, et meie maailm on lihtsalt nii palju muutunud.

"Võimalik, et mingid praktikad on olnud sellised, mis meie jaoks on õudsed. Ajaarvamise vahetusest on mõned kalmevormid, kui kasutati maapealseid kivist kalmeid, kus me näeme, et surnute luid on pärast matust välja võetud, nendega on midagi tehtud. Või on maetud ainult koljusid, mingeid muid kehaosasid. Need on praktikad, mis meie jaoks tunduvad võõrad, aga nende jaoks tolles kultuurimaailmas olid need kindlasti igati asjakohased," sõnas ta.

Müstiline teispoolsus

Suurtes religioonides on teispoolsus midagi, mis peaks maisest elust parem olema. Jonuksi sõnul meie rahvapärimusse jõudnud teispoolsus suurt lõbus koht ei ole.

"See on pigem kurb, võib-olla isegi igav, aga seal ei juhtu ka midagi õudset. See on koht, kus inimesed on läinud teisele poole ära ja ootavad, et äkki on neid elavate poolel veel vaja," ütles usundiuurija.

Arheoloogilise materjali põhjal võib aga arvata, et võis olla ka mingi muu ja ägedam teispoolsus. "Eriti nende haudade puhul, kus surnutele on kaasa antud relvad, süüa. Võimalik, et sellise kurbliku ja igava teispoolsuse kõrval oli olemas ka midagi muud, aga see ei ole meile pärimusena edasi kandunud."

Soome ja ilmselt ka Balti rahvaste teispoolsus oli vahetult eelkristlikel sajanditel suuresti sarnane Eesti omaga, usub Jonuks. Skandinaavias oli ilmselt kristliku paradiisi eeskujul tekkinud juba ettekujutus Valhallast.

"Valhalla on koht, kuhu osad surnud saavad minna, sinna kõik ei pääsenud, aga need olid inimesed, kes kuulusid eluajal kõrgemasse klassi ja kelle elu oli suuresti seotud sõdimise, kaubanduse ning valitsemisega," lausus Jonuks.

Hingede meenutamine ja kojuootamine hingedeajal on iidne komme ja eestlastele tavaks saanud, kuid Jonuksi sõnul ei ole head allikat, et öelda, kas see on alati niimoodi olnud.

"Kõik ilmselt teavad sellist kohta nagu Stonehenge. Sinna kuulus ka Woodhenge'i asula, kus on käinud koos need inimesed, kes Stonehenge'i ehitasid ja seda kasutasid. Woodhenge'ist on leitud terve hulk sealuid ja pärast seda, kui need olid korralikult läbi analüüsitud, selgus et peaaegu kõik sead olid tapetud vanuses üheksa kuud. Loomapojad sünnivad ja sündisid siis suuresti kevadel, mis tähendab, et need sead on tapetud jõulude paiku ehk nemad sõid seal juba kiviajal seapraadi. See on väga haruldane näide, kus me saame arheoloogiliste tõenditega näidata, et ühte kindlat sesoonset tähistamist on tehtud," tõi Jonuks näite ja märkis, et Eesti puhul sellist võimalust ei ole.

Hingedeaja tähistamist on seletatud sügise, pimeduse ja looduse surmaga, kuid ühtki head põhjust pole Jonuksi hinnangul arvata, et seda ka enne kristianiseerimist tähistati.

"Päris kindlasti on hingedeaega tähistatud üle terve Põhja-Euroopa ja perioodil, kui kristlus oli juba levinud, nii et me ei saa välistada, et see oli hoopis keskaegne katoliiklus, mis selle üle Euroopa laotas."

Algmütoloogia

Mütoloogid üle maailma on teinud keerulisi skeeme, koostanud andmebaase ja proovinud kõikidest maailma müütidest kokku panna seda ühte päris algset. Arheoloogina tekib Jonuksil probleem müütidega, mis meie jaoks juba kadunud on.

"Meil on nii palju neid materjale, millega me ei oska arvestada. Kui selliseid skeeme on tehtud, siis enamasti on jõutud mõnede põhipunktideni, aga need on tavaliselt seotud religiooni algusega, mis ei pea olema kõikidele maailma rahvastele iseloomulik. Tavaliselt on seal sees mingisugune viide šamanismile."

"See, et inimestel oli vajadus suhelda loodusvaimudega, selle jaoks kasutati kujumuutjaid, siis tavaliselt tuuakse viide koopamaalidele, hea klassikaline näide. Teine hästi levinud motiiv sellest väga algsest religioonist on karukultus. Asi, mis pole maailmamütoloogias nii tugevasti levinud, aga seal tuuakse tõestuseks paleoliitilised karukoljud, matused," rääkis usundiuurija.

Šamaani definitsioone on Jonuksi sõnul usundiloos kasutatud väga palju ja sinna alla on paigutatud mitmeid erinevaid praktikaid.

"Kui mõtleme šamaanist kui sellisest tegelasest, kelle hing käib inimesest väljas, teeb hingerännakuid ja ajab asju teiste hingedega, siis me näeme midagi sarnast küttide kiviajaga. See on see kiviaeg, kui peamine majandusviis ja ideoloogia oli seotud küttimisega ja suhtlemisega loodusvaimudega. Tõenäoliselt siis olid mingid usujuhid või oskuslikud praktikud, kes kasutasid erinevaid abivaime, kasutasid nende kujutisi enda riiete küljes ja selle pinnalt saame öelda, et midagi šamanismilaadset võis Eestis olla," rääkis ta.

Aina vältavas keskkonnakriisis on ka tänapäeva loodushoiuks tarkust otsitud. Rahvapärimusest võib leida üksikuid näiteid – näiteks see, et metsa puid raiuma minnes palutakse kõigepealt puu käest vabandust. Kui vaadata, kuidas inimesed päriselt elanud on, on Jonuksi sõnul loodust kõikvõimalikel viisidel kasutatud.

"Mis muudab meid minevikukultuuridest teistsuguseks on see, et meil on tugevam tehnoloogiline võimekus ja me suudame tekitada suuremaid muutusi kui nemad. On proovitud leida selliseid jätkusuutliku eluviisi juhiseid vanadest pärimustest, aga enamasti on need seotud sellega, et inimesi oli vähem, tehnoloogiline võimekus oli väiksem ja selle tõttu ei suutnud nad loodust nii palju mõjutada."

Jonuks arvab, et tagasi minevikku me lähe ja natuke romantilised loosungid kiviaja tagasitulekust päriselt vett ei pea.

"Mõtleme selle olukorra peale, kus me praegu oleme ja mida saavutada tahame. Me üritame teadlikult oma ühiskonda, majandusviisi ja selle kõige toimimist kujundada mitte selle järgi, mida inimesed tahavad, vaid selle järgi, mida planeet vajab ja see on kindlasti päris esimest korda nii. Ma ei usu, et minevikust leiame selle kohta häid õpetussõnu," nentis Jonuks. 

Kultuurisoovitus. "Käisin laupäeval vaatamas Pärnu antropoloogiafilmide festivali filmi ja väga mugav, et filme ei näidata mitte ainult Pärnus, vaid tuuakse Tallinnasse ja Tartusse koju kätte. Ma vaatasin filmi "Säilmed" ja see pani pikaks ajaks mõtlema. Meenutage neid, kes on olnud enne meid," sõnas Jonuks.