Mutt ütles, et preemia rõõmustas teda, sest neid pole ta palju saanud. "Kuna mind pole elu jooksul preemiatega eriti hellitatud, siis olin mõistagi rõõmus. Samuti on hea meel, et tunnustati säärast laadi kirjandust – see lisab preemiale väärtust," ütles Mutt kultuuriportaalile antud intervjuus.

Preemiast järeldas Mutt, et Mati Undist jutustanud teos "Liblikas, kes lendas liiga lähedale" puudutas midagi, mis on Eesti ühiskonnale oluline. "See puudutas ühiskonna närvi. Ühe kirjaniku ja ühe lavastaja pärast ei oleks see nii palju tähelepanu äratanud," sõnas Mutt.

Muti sõnul oleks olnud võimatu, et ta sel teemal halva raamatu oleks kirjutanud. "See on välistatud, sest kõik eeldused olid selle poolt – lähedane sõber, ühised huvid ja kõik. Aga ju siis oli ka hea tähtede seis ja oli õnne. Tekkis kunst. Kunstis on vahel natukene imet ka. Mõnikord ta tuleb ja mõnikord ei tule. Asjaolud sattusid väga soodsalt kokku ja kõik läks nii hästi, nagu minna võis. Natukene ka minule ootamatu, et see nii kulges, ütlen ausalt," tõdes Mutt, kes ise arvas, et kirjutab ühe korraliku ja hea elulooraamatu ühest ajastust.

"Aga paistab, et sellest raamatust on natukene rohkem tulnud kui ühe inimese loomingulugu. Sellel raamatul on natuke suurem tähendus ja olen aru saanud ning on ka teised öelnud, et see on elulooraamatu ja ilukirjanduse vahepealne asi. Ma olen ühte inimesse nii sisse elanud. Pole ju tegelikult suurt vahet, kas kirjanik elab sisse oma prototüüpi ja teda kujutab või see prototüüp on täiesti reaalne inimene omaenda nime all. Ikkagi ma kujutlen, mida ta võis tunda, mida võis teha. Ma mõtestan tema elu ja kunst teeb sama asja tegelikult. Siin on vaja empaatiat ja fantaasiat rohkem kui akadeemilises kirjandusloos, kus on faktid," selgitas Mutt ning lisas, et kuna tema enda puhul on ka siiski tegu kirjanikuga, ei saanud ta ennast täiesti tagaplaanile jätta. "Ma kirjutasin, nagu kirjanik kirjutab teisest kirjanikust," sõnas Mutt.

Mutt tegeleb juba tükk aega järgmise teosega, mis mõtteliselt küll kuulub möödunud aasta teosega kokku, aga räägib Tartust. "Ta on laadilt samasugune, esseistlik romaan, aga mitte mingil juhul ilukirjandus. Mulle sobib see žanr kirjutada, sest minus on liiga vähe teadlast. Mulle lihtsalt meeldib selline kunsti, publitsistika ja teaduse vaheline asi. See on minu element, ma tunnen," tõdes Mutt.

Uues teoses läheneb Mutt oma sünni- ja kasvamislinnale Tartule samuti nagu sõbrale. "Vaatan seda, mis on muutunud. Ma tahan aru saada, mis asi Tartu on. Mis on Tartu Eesti jaoks ja mis on Eesti Tartu jaoks. Tartu on väga tähtis asi. Üks tähtsamaid asju Eestis," naeris Mutt.

Kirjutamisprotsessi käigus on Tartust avanenud kirjanikule külgi, mis varem märkamata jäid. "Nooruk ei saa ju veel õieti millestki aru. Ta on oma mullis. Alles siis, kui sa oled mujal käinud ja elanud, tulnud tagasi, siis sa vaatad teise pilguga kõike seda. Oled vahepeal targemaks saanud, nii raamatute kui ka elutarkuse mõttes. Asjast hakkad aru saama alles hiljem ja mina olen Tartust hakanud aru saama alles hiljem, kui ma olen sellega põhjalikumalt tegelenud," selgitas Mutt.

Tartu tähtsus seisneb Muti sõnul inimeste hulgas, kes on samuti Tartu küsimusega tegelenud. "Suvalise raamatukogu omakandikirjanduse riiulil või vastavas kartoteegis näeb, et Tartu kohta on kirjutatud rohkem kui kõikidest teistest kohtadest kokku. Tartu on kõiki intrigeerinud. Nii neid, kes on sealt korraks läbi käinud, kui ka neid, kes on seal elanud – kõik nad peavad Tartut mõtestama. See tähendab, et seal on midagi, mis on väga tähtis, kui ta ärgitab kõiki sõna võtma ja ennast avaldama. Tartu ärgitab kirgi. Kes seda vihkavad, kes armastavad, kõike on," lisas ta.