Suvel on raske eestlasi kinno meelitada. Nii raske, et kohalikud filmistuudiod lihtsalt ei lase oma filme soojeimal aastaajal enam välja. Kui sügisese PÖFF-i võlu peitub meeletus filmikoguses, kust igaüks saab endale sobiva kava mitmesajast valikust kokku panna, siis Tartuffi oma võimaluses leida end enne keskööd Raekoja platsist mööda uitamas ja avastamas, et õhtu viimane film alles hakkab 128 ruutmeetri suurusel ekraanil linastuma.

Äraütlemata tore on peale sõpradega joodud veinipokaali reisida kaheks tunniks maailma teise otsa, nautida kohalikku filmikunsti ja hiljem nähtust muljetada. Seda kõike vabas õhus ja täiesti tasuta.

Tartuffi avafilm viis tuhandepealise publiku Kreekasse. Ambivalentselt unine "Arkaadia" võlub oma surmajärgses maailmas loodud külma õhkkonnaga, kuid ei suuda pealtnäha intrigeerivat lugu huvitavalt jutustada. Tugevate Yorgos Lanthimose mõjutustega (ka "Arkaadia" näitlejad on Kreeka meistri austajatele tuttavad) ning kohati David Lowery "Kummituslugu" meenutav film, mis räägib peale tundmatu naise surma lahti rulluvast müsteeriumist liigub kahjuks teokiirusel ja langeb seksuaalsust ja armastust uurides liigsesse kingadest ja koertest läbi imbunud kujunditevahelisse melodraamasse. Kahju, sest režissöör Yorgos Zoisi lühifilmid on varasemalt üle maailma kiita saanud ning tugevaimad hetked peituvadki pikemates isoleeritud stseenides Arkaadia baaris, kus koorub välja eluline filosoofia ja painatud surnute väsimus. Masendavad 99 minutit, kus mõte uitas tihti hoopis imeilusale miljööle ning õhkkonnale, mis ekraani ümbritses. Võib-olla oligi nii parem.

Sama ei saa öelda aga õhtu teise filmi, Sander Marani "Mootorsaed laulsid" kohta. HÕFF-il esilinastunud, kuid keskse armastusloo tõttu igati Tartuffile kuuluv kümme aastat töös olnud indie armastuskiri Monthy Pythonile, "Texase Mootorsaemõrvadele" ja trash-žanrile pakkus ühe parima kinokogemuse minu senises elus.

Maran ei karda avakaadrist gaasipedaali põhja lükata ega üllatada tüüpilise slasher'i kõrval rõvedalt veriste tapmiste, ebamugavalt laiade objektiivide, ettearvamatult naljaka dialoogi, kõikidel valedel põhjustel meeldejäävate tegelastega (vennad Novodid, müts maha) ning üle kõige muusikaliliste osadega. Marani enda nullist arranžeeritud meloodiad ja sõnad tiksuvad mu peas nädal aega hiljem isegi tugevamalt, kui peale seanssi koju jalutades. Metsikud, lollid ja vabandamatult veedetud kaks tundi küll hakkavad teises pooles oma pikkusest tunda andma – algul ekraanile plahvatava energia hääbumine on nii spetsiifilises žanris peale 90. minutit paratamatus – ning sedavõrd magedam on ka kõige muu kõrval läbinähtav lõpplahendus.

Siit pole vast hakata mõtet ka otsima sügavamaid sümboleid ja sõnumeid. Aga iga film, eriti Eestis, ei peagi olema masendav sügav südantlõhestav pisarakiskuja #228. Ääretult hea meel, et siin saab ja võib sellist originaalset rõvedust teha. Kui Marani järgmine projekt suudab samamoodi pisarateni naerutada ja eriskummalise paremhaagi lüüa, siis olen valmis 2034. aastani ootama. Raekoja platsil vaatamisele andsid ääretult palju juurde kauguses sähvivad välgulöögid ja minust paar rida tagapool istuv mees, keda pudel või kaks pruugitud kangemat ajas hüüdma kui haiged kõik inimesed filmis on ja kuidas toimuvas Kaja Kallas kuidagi süüdi on. Kunst on ikka vaimustav.

Araabiakeskne teine päev järgis sama valemit – unisem, kuid lühem esimene ja pikem, samas lihtsam teine film. Õhtu avanud "Päikesetõus Amazonases" jutustab mõnusalt poliitilise taustaga loo 1949. aastal Liibanonist põgenevast katoliiklastest õest ja vennast Emilie ja Emir. Teel Brasiiliasse armub Emilie nägusasse moslemist Omari, millele pühendunud katoliiklasest vend Emir vastu on. Tegelaste kolmnurga vahelt koorub kiiresti välja usu-, armastuse- ja moraaliküsimusi analüüsiv tark draama, mille laeval veedetud esimene pool kaasab ka väga dokumentaalilaadseid lihtsamaid vestlusi tavainimestega. Tänapäevast Gazas toimuvat konflikti arvestades on need eriti mõjusad. Peale väga selget keskpunkti muudab film aga käigu palju sirgjoonelisema, sellevõrra ka ebahuvitavama armudraama peale. Kahju, et moraaliintriig ei püsi ja montaaž mõjub taolise filmi jaoks liiga märgatavalt, kuid mustvalge atmosfäär ei kao õnneks kuhugi. Lausa peale (veidi liialt) dramaatilist lõpplahendust oleks tahtnud isegi uimaselt laeval tuikuda.

Kesköine "Hajjan - kõrbedžoki" algab seevastu kui lääneliku valemi järgi kirjutatud spordifilm – peategelase Matari vend sureb kaamelivõidusõidul ning noorem tahab astuda tema asemele, et saada järgmiseks džokilegendiks – kuid leiab kiiresti oma narratiiviga unikaalsema tee. Kas see tee on ka parem? Paraku mitte. Cannes'i filmifestivalil debüüdiga kuulsust kogunud Abu Bakr Shawkyl ei õnnestu klišeedele vastu astudes ehitada kaamelivõiduajamisega võrdselt põnevat draamat. Lihtsad moraalitsemised ja karikatuursed antagonistid jätavad liialt ettearvatava looarenguga filmile lahja koguperemaigu. Omar Al-Atawi veenvalt kehastatud peategelane ei saa piisavalt ruumi areneda ja väiksemad looliinid ei õigusta end ebaselgete motiivide tõttu enamjaolt ära. Naiste õigustele sõnumiga naisdžoki oma on haruldane erand. Võiduajamised ise on üpris hästi kinni püütud ja kui mitte miskit rohkemat, siis on kahe tunni peale neid nautimiseks küllaga sisse pudistatud.

Sooja kolmanda õhtu avas suur publikumagnet, Ameerika-Hawaii indie "See ei ole armastus?". Sinisilmne anti-armulugu, kus 29-aastane elu kohustustest kui tulest hoiduv piletikassapidaja Misha armub ootamatult sprinteri Jake'i. On vaid üks probleem – kui Misha boheemlaslik, vanemate rahal liuglev elu on viinud ta noorelt vaat et keskeakriisi äärele, siis Jake pole veel keskkooligi lõpetanud. Poiss on 19. Parimates hetkedes eelmise aasta isiklikku suurt lemmikut "Mai ja Detsember" meenutav linateos, mis analüüsib problemaatilist temaatikat kordagi liigselt moraalitsemata ning areneb sujuvalt targaks karakteriuuringuks.

Armumine ise võiks küll originaalsem olla (inspiratsiooniallikad nagu näiteks "Enne Päikesetõusu" on ilmselged) ja filmi keskosa venib, kuid suurepärased viimased 15 minutit, kus reaalsus jõuab lõpuks ignorantsele Mishale järgi pakuvad tugeva emotsionaalse löögi. Debüüdile omaselt on tunne, et mõne koha lahendaks kogenum filmitegija unikaalsemalt, seda ka näitlemise osas. Kavatsen Zoë Eisenbergi nimel tulevikus igal juhul silma peal hoida.

Tundvalt hõredamale publikule linastunud "Häbitu" toimub India prostitutsioonimaailmas, kus särtsakas Renuka jõuab võimude eest põgenedes uude linna. Seal võtab naine enda tiiva alla 13aastase Devika, kelle süütust ema parajasti kõrgeimaile pakkujale maha kaupleb. Naised armuvad omavahel, kuid karm maailm viskab nende kodaratesse rohkem kui ühe kaika. Raske film, mis šokeerib ja haarab esimesest kaadrist kaasa, eriti tänu kahele suurepärasele peaosatäitjale. Narratiivil puudub aga piisav läbiv joon, mis seoks hargnevad lood kokku. Kõike toimub hästi palju ja kõik on juba kultuurierinevuste pärast huvitav vaadata, kuid mis siit siis lõpuks kaasa võtta? Oma rolli mängis kindlasti ka hilisteks öötundideks kohale jõudnud väsimus, sest isegi plahvatuslik lõpp suurepärase operaatoritööga jättis tühja tunde. Kahjuks pole toimuv nii meeldejääv, kui näitlemine.

Bussil Tartusse enne festivali algust oli suurim kartus, et pettun filmides sügavalt ning pean käesolevas arvustuses neid materdama hakkama. Õnneks ei andnud nähtu selleks põhjust, kuid poleks kindlasti osanud arvata, kui kurnavaks nädal kujuneb. PÖFF-il pole võõras vaadata ka neli filmi päevas. Kaks tundus seega lapsemäng. Kuid nende vaatamine vahemikus 22.00 - 02.30 on tunduvalt raskem, kui 14.30 - 22.00.

Neljandal päeval otsustasin seega piirduda ühe linateosega. "Kõikuval pinnal" osutus sarnaselt "Päikesetõusule Amazonases" väga mõnusaks laeva peal triivimiseks. Imeilusalt üles võetud suvine Türgi loob meeldiva õhkkonna, mida režissöör/stsenarist Aslihan Unaldi oma lihtsate vestluste peale üles ehitatud peredraamas edukalt lõhkuma hakkab. Peamiselt purjelaeval toimuv film, kus poliitiline ajakirjanik Yusuf kutsub oma tütred nädalaks endaga aega veetma, sest meest ähvardab poliitiliste väljaütlemiste tõttu vangistus. Dokumentaalrežissöörist peategelane Zeynep võtab kaasa ka oma ameeriklasest abikaasa Stepheni ning ajapikku hakkavad end avaldama varjus olnud pereprobleemid. Zeynep on oma ükskõiksuse juures äärmiselt huvitav peategelane; nagu filmi teises pooles öeldakse, siis ta "justkui hulbib läbi elu nii, et miski ei puuduta teda". 35-aastane naine näitab huvi vaid oma karjääri vastu, kuid ei tea isegi täpselt mida sellega teha.

Tegelase paneb paljustki töötama Nihan Aker, kes näitleb ülima delikaatsuse ja intriigiga. Sama saab öelda ka Yusufit kehastava Serhat Ünaldı enda kohta, keda mängib liigutavalt ja veenvalt režissööri isa. Fakt, et aeglase tempoga kahe tunnine täiesti muusikavaba debüüt venib pisut vaid keskosas on ülim tunnustus Unaldile, kes teeb mitmed stseenid täpse tempotunnetusega palju kaasahaaravamaks, kui neil õigust olla on. Eriti meeldejääva lõpu, mis keerab kesksete tegelaste moraalid nutikalt pea peale. Eks nuriseda annab siin-seal ikka, kuid see puhkus Egeuse merel kujunes üheks festivali lemmikuks.

Viimast Tartus veedetud päeva alustasin Elektriteatris lõunase dokumentaaliga "Armastuse kaja", kus üle 80aastased tegelased jagavad kaamera ees oma mälestusi lahkunud kallimatest, armastusest, surmast ja elust. Kompaktne film, mis pakib oma 73 minuti pikkusesse "rääkivate peade" stiili küllaga ilusaid mõtteid ja elutarkust, isegi, kui ajapikku muutub formaat korduvaks. Maaliliselt üles võetud dokk elab ja sureb oma tooruse ja eluliselt lihtsate mõtete pealt. Ei midagi erilist, kui üksikud hetked (tsirkusemees!) välja jätta. Igati armas ning tekitas soovi vanavanematele helistada küll.

Kahtlemata festivali populaarseim (sadu inimesi, kellele kohti ei jagunud vaatasid lühifilmi ära püstijalu), Anna Hintsi ja Tushar Prakashi "Sannapäiv" liigutas mind eestlaslikult varjatud sooviga leida tähendusrikast ühendust ligimesega väga sügavalt. Vaevu 13 minutit pika lühifilmi peaosades on Rasmus Kaljujärv ja Agur Seim, kes suudavad pea sõnagi lausumata osavalt kogu loo keha ja näoga rääkida. Isegi, kui sarnaselt suurepärasele "Savvusanna sõsaratele" leiab tegevus aset Vana-Võromaa suitsusaunas, siis on temaatika ning minu hinnangul ka õhkkond piisavalt erinevad, et ebaaus oleks kutsuda filmi dokumentaali rasva peal libisevaks. Hints ja Prakash on loonud imeilusa ja õrna lühimängufilmi. Suur, suur fänn.

Aastaid tagasi hakkasin pidama listi filmiklassikatest, mille esimest vaatamist hoian kinos linastumiseni. Aeg-ajalt lisandub sinna käputäie hulka nimi või kaks, kuid alati on listi alguses tituleerinud Sergio Leone "Ükskord Ameerikas". Suurmeistri viimane linateos, mille heidutavat nelja tunni ja 11 minuti pikkust ekraaniaega ei saaks veeta paremas keskkonnas. Isiklik festivali viimane film pani nädalale kroonjuveelina pea ideaalse punkti. Robert de Niro kehastatud peategelase Noodlesi elu väiksest lapsest kuni hilise vanaduseni läbi käiv eepiline gängsterisaaga, mille teemad meestevahelisest sõprusest, reetmisest, armastusest ja kahetsusest aegapikku väga hinge pugesid.

Ainuüksi Ennio Morricone geniaalse muusika kuulamine soojal, tuulevaiksel ja maagiliselt ilusal Raekoja platsil on piisav, et pisike tükk oma elust Leone kätte usaldada. Isegi, kui peale minutist vahepausi tekib tempos mõni lünk, peamiselt selleks hetkeks ebavajalike restaureeritud stseenide tõttu, siis on tegu haruldase filmiga, mis teeb inimesena rikkamaks. Sellega nõustuksid ka kahtlemata sadakond inimesest, kes Noodlesi eluloo algusest lõpuni ära vaatasid. Monumentaalne kogemus, mida ei tohiks enesestmõistetavaks pidada.

Sarnaselt ei tohiks ka enesestmõistetavaks pidada Tartuffi ennast. Sügav kummardus korraldajatele, kes jaksavad ikka ja jälle mässata, et pakkuda inimestele nädala jagu tasuta võimsaid elamusi. Rõõm on praegu Tallinnasse tagasi sõites tõdeda, et kvaliteedi poolest ei jäänud Tartuff absoluutselt alla keskmisele nädalale PÖFF-il endal. Ning veel parem on tõdeda fakti, et filme käiakse vaatamas. Päris palju. Tooliderea esimeses pooles oli (eriti kella kümneste seansside ajal) enamjaolt raske kohta leida. Loodan vaid, et järgmine aasta on veel raskem.