Kõik, kes kodumaal "Sannapäiva" veel pole näinud, aga Sinu uut filmi pikisilmi ootavad, millise häälestusega nad seda vaatama peaksid minema? 

Ma tean, et see on keeruline, aga ma ise katsun minna igat filmi vaatama võimalikult avatuna. Mina ei saa dikteerida, mis meelega keegi midagi vaatama läheb. Palju räägitakse, et teater sünnib kohapeal ja on iga õhtu erinev, film see-eest midagi, mis on kindel ja valmis. Aga intensiivse "Savvusanna sõsarate" maailmaturnee jooksul sain aru, et film sünnib samamoodi iga kord uuesti ja erinevalt, sõltuvalt publikust, kultuuriruumist ja vaatajate meeleseisundist. Ma ise olen "Savvusanna sõsaraid" vaadanud tohutult palju kordi, aga iga kord vastavalt oma meeleolule vaatan seda uue pilguga. 

Väldiksin seda, et režissöör tuleb ja hakkab ütlema, kuidas täpselt filme vaadata. Film on audiovisuaalne kunstiteos ja mina väljendan end läbi selle vormi, tahaksin jätta vaatajale ruumi selleks, et tekiksid omad tõlgendused. Publikul tasuks aga "Sannapäivast" mitte oodata täispikka dokumentaalfilmi. Vahel ajavad inimesed ootused sassi ja eeldavad, et tegu on täpselt "Savvusanna sõsarate" meeste versiooniga. Rõhutan siiski, et tegu on kolmteist minutit pika lühimängufilmiga, mille rõhuasetus on mujal.

Mille poolest siis need kaks suitsusauna ekraniseeringut üksteisest erinevad?

On arusaadav, et sama autori töid vaadates kiputakse neid omavahel võrdlema. Aga tegijana võin öelda, et kui "Savvusanna sõsarates" on fookuses see, kuidas naised saavad oma aegruumi, et südamepõhjast kõik välja rääkida, siis "Sannapäiv" püüab tabada midagi, millest ei räägita. Kuidas tihti on vaikimine sõnadega kõnelemisest olulisem. Fenomen on teistsugune. 

Oled öelnud, et sul on "Sannapäivast" üle jäänud materjaliga juba plaanid olemas ning mõtled teha uut täispikka mängufilmi. Mida suitsusaunal sulle veel peale kaht filmi pakkuda on?

Suitsusaun on minu jaoks lapsest saati olnud väga oluline paik ja on siiani inspireeriv keskkond, kus vaadelda inimestevahelisi suhteid ja intiimsust. See on tume lõuend, mille peal tuleb nähtavale midagi väga olulist inimeseks olemisest. Seda näitab aeg, kui palju saab suitsusaun minu järgnevates filmides oma ruumi. Kindlasti loon edaspidi juurte pealt, aga ei maksa oodata, et nüüd tuleb täispikk versioon savvusanna vellekesi või midagi sellist. Autorina on oluline end mitte korrata ja kogu aeg tuleb endale ette võtta uusi väljakutseid.

"Sannapäiva" materjal ning tööprotsess koostöös kohalikega oli väga inspireeriv. Kindlasti kõik see, mis me filmisime, leiab tulevikus oma vormi. Samas ei pea loomingus olema kõik üks-ühele – et kõik, mis on kasutamata, tuleb kindlasti nüüd pikka filmi. Seos võib olla kaudsem. Näiteks, et me ei kasuta täpselt filmitud materjali, aga töötame edasi samade inimestega. 

Kogu "Sannapäiva" tööprotsess, tekkinud inimsuhted ja kuuldud lood leiavad oma koha uutes filmides. Sellel suvel Võromaal ja Setomaal puhates pole mul hakanud idanema mitte ainult ühe, vaid mitme filmi ideed, milles kõikides tajun elujõudu- ja väge. Samas ei meeldi mulle rääkida loomisjärgus olevatest filmidest, kuna ma ei taha midagi ära sõnuda. Ei taha panna eelkõige iseendale peale mingeid ootuseid.

"Sannapäiva" peaosades mängivad Rasmus Kaljujärv ja Agur Seim. Enamik asjaosalisi on aga kohalikud ning pärit orust, kus filmi tegevus aset leiab. Oled rääkinud, et sul tekkis savvusanna sõsaratega suur side. Kuidas seekord meestega oli, kui palju nad sulle avanesid?

Režissöörina on üks olulisemaid tööriistu usaldus. Et seda, mida sa teed ning kes sa oled, usaldatakse nii, et inimesed on valmis oma turvatsoonist välja tulema ja midagi uut katsetama. Kindlasti ei oleks olemas kumbagi filmi, kui mul ei oleks juuri ning sõpru nendest kogukondadest. Sellepärast ongi kogu Võromaa ja Setomaa eriline aegruum minu jaoks jätkuv inspiratsiooniallikas.

Filmi tehes on mind ennast väga kõnetanud see, kuidas luua aegruum, kus imed saaksid sündida. Ja seda mitte ainult dokumentaalfilmis, kus elu ja ootamatused on vaat et sisse kodeeritud, vaid kuidas see sama võimalus anda mängufilmile. Tohutult oluline on protsess ja see, kellega sa filme teed. 

Kui võtteplatsile tekib ootamatus, siis on oluline ise aru saada, millal on tegu erilise momendiga, mida püüda. Sellest peavad aru saama ka inimesed režissööri ümber. Näiteks, kui kaadrisse ilmub järsku koer, siis režissööri assistent ei lähe kohe seda koera ära ajama, sest võib-olla on just looma ilmumine kaamera ette see, mis kogu stseeni loob.

Ma ise otsingi kunstis elu. See ei tähenda realismi, vaid elujõudu, mida pole masinavärgi protsessis ära tapetud. Näen tihti, et filmi tegemises on palju konventsionaalseid nõudmisi, mida järgides suretatakse elu ise juba enne võtteplatsi välja. Nii "Sannapäivas" kui ka "Savvusanna sõsarates" on aga see autentne vägi sees. "Sannapäiv" on vaid kolmteist minutit pikk, aga selle filmi tegemiseks läks palju aega. Ja selleks, et tabada loodetud sõnadeta energiat, panid mehed päriselt kolm-neli päeva katust üles ning tegid rasket tööd.

Koostöö kohalikega oli seepärast eriline, et me näiteks filmisime ühe peategelase Agur Seimi kodutalus. Piusa ürgoru osas, kus tema elab, on ka minule väga kallid sugulased. Aguri ja minu side nende inimeste ja kohtadega, lisaks fakt, et me veetsime kogu võttegrupiga seal palju koos aega, on oluline, et saime lõpuks sellesse lühifilmi püüda elus olemise tunnet. Vaataja usub filmi nähes, et tegu ongi ühe kogukonnaga, kes paneb koos majale katust ja käib seejärel koos suitsusaunas. 

Mulle meeldib olla piirialal, seal tunnen end kõige paremini. Samamoodi meeldib mulle kõndida dokumentaalse ja fiktsionaalsuse piiril. On küll olemas fiktsioon ja mingis osas stsenaarium, aga selle ruumi sees sünnib päris asi, juhtuvad ootamatused. Filmi dialoog ei ole konstrueeritud maiguga, vaid inimesed räägivad enda sõnadega. On küll piiritletud võttepäevad ja aeg, et inimesed saaksid oma rollidest välja tulla, aga selle mänguraami sees on võimalus ootamatusteks.

Sain ühel hetkel aru, et on erinevus, kas ma loon midagi jõu pealt punnitades või ma loon ja elan väe pealt. Väe pealt luues tekivad ootamatused, seepärast mulle ei meeldi rääkida asjadest, mis pole veel valmis – ma tahan jätta selle ruumi, et kõik võiks välja kukkuda plaanitust hoopis teistmoodi. 

Miks te seekord lühifilmi kasuks otsustasite? Millised on selle formaadi eelised, millised aga väljakutsed? 

"Sannapäiv" oli algusest peale mõeldud lühifilmina. Tihtilugu tahetakse (ja ma olen ise samuti seda viga mitmeid kordi teinud) lühifilmi tehes lühikese aja sisse toppida täispikk film. "Sannapäiva" montaažprotsessis filmitut vaadates oli seal vägi sees, aga seda kõike oli lõpuks nii palju, et see polnud enam lühivorm. Mind aga kannustas just see, kuidas teha lühifilmi. 

Seetõttu lugesin vahelduseks kirjanduslikke lühivorme, luuletusi, novelle ja sain aru filmimaailmas tuntud mõttest "Kill your darlings". Meie jaoks sai juhtmõtteks teha poeem-film. Kui vaatajal tekib tunne, et tahaks veel edasi vaadata, siis see on väga hea, las ta tekib. Filmides võib tekkida imelisi hetki, aga me peame julgema neid mitte sisse panna, kui see poeemi-vormi ära rikub. Pidin endale meelde tuletama, et ma ei läheks sellesse orki, et "Sannapäivast" ei tuleks wannabe-täispikk lühifilm või mingi segane vahepealne produkt. 

Kui ma olen Eesti peal palju "Savvusanna sõsaraid" näitamas käinud, siis on mitmeid kordi publikust küsitud, miks küll on nii, et kui mehed lähevad sauna, siis kõigest sellest, millest tegelikult tahaks rääkida, vaikitakse. Üks kord publikuga kohtumisel öeldi, et kui ma teeksin meeste saunafilmi, siis see oleks kas tumm- või lühifilm. Noh, nüüd ongi üks lühifilm olemas. 

Mida see siis eesti meeste ja laiemalt meie ühiskonna kohta ütleb? Kas mehed ongi siis sellised tummad ja pigem lühifilmi materjal? 

Ei, kindlasti mitte. Sel aastal näiteks linastus Tushariga tehtud pooletunnine Eesti lugu, lühidokumentaal "Eesti mees", kus Tushar läheb mu Võromaa sugulaste juurde, et õppida eesti meheks olemist. See on teema, mis huvitab meid mõlemaid: millised on soorolli ootused, milline peaks olema üks mees ja milline üks naine. Ühtpidi räägib "Eesti mees" Tushari lugu, teistpidi on see eesti meeste lugu. Eesti mees peab olema tugev, suutma ehitada maja, olema Kalevipoeg. 

Kaasa mängib see, kuidas me oleme harjunud nägema mehi ekraanil. Probleem pole ainult naiste representeerimises kinolinal ja Hollywoodis (kus naised pole traditsiooniliselt olnud otsusetegijad, vaid trofeed), samamoodi on mehi kujutatud tugevate musklimeestena, kes ei tohi oma tundeid jagada.

Kui rääkida representatsioonist, siis minu jaoks on oluline soo-ülesus. Mitte ainult naised ei kannata objektistava mõtteviisi all, vaid ka mehed. Patriarhaalne mõtlemine paneb teatud rolliootused nii naistele kui ka meestele. Kuidas olla see nõrk mees, kes igatseb ehitada maja, aga ei suuda mootorsaagi käsitseda nagu Tushar "Eesti mehes"? Kuidas jagada seda, mida päriselt tuntakse, mitte ainult ei räägita tööst nagu "Sannapäivas"?

"Eesti mees" ja "Sannapäiv" toovad välja, et pead mehena suutma teha tööd ja kui pisarad tulevad, siis oled nõrk mees. Tihtilugu ongi aga kõige olulisem see, millest ei räägita. Oluline on minu jaoks meie arusaamist soorollidest avardada, et saab olla väga erinevaid mehi ja erinevaid naisi ja kõigil on ruum. Kui hakatakse tootma mingit ideoloogiat, milline peaks olema meeste või naiste vägi, siis mul tekib juba tõrksus. Näiteks, et naine peab olema haldjalik ja pitside sees, see justkui on see õige naisenergia. 

On väga palju erinevaid mehi ja naisi, palett on väga lai. Oluline on küsimus, kellele me filmides ruumi anname ja millistena  tegelasi kujutame. Filmifestivalidel käies olen muuhulgas kuulnud väga radikaalseid arvamusi, kuidas meeste aeg filmimaailmas on läbi ja nad on saanud piisavalt ekraaniaega. Mul on sellise mõtteviisiga probleem, sest ka mehi on kujutatud tihti väga stereotüüpselt.

Tegelikult huvitab meid ju inimsus ja inimeste mitmekesisus. Isiklikult endast rääkides – ei  mina ega Tushar ei vasta tüüpilistele rolliootustele. Minu naiselikkus saab oma jõu ürgmudast ning kõmiseb kui kõu, mitte ei sillerda heledalt. Ja samal ajal, kui Tushar köögis imelisi roogasid teeb, meeldib mulle õues heina niita. 

Tushar Prakash aitas sind "Savvusanna sõsarate" tegemisel, samuti on ta teine "Sannapäiva" režissöör. Mainisid printsiipi "Kill your darlings", kus režissöör peab montaažis raskeid valikud tegema. Kahtlemata on valikute tegemine keerulisem, kui ühe asemel on filmitegijaid kaks. Lisaks olete Tushariga ka partnerid elus. Kuidas teie koostöö välja nägi, kui kergesti tulid kompromissid?

Lähedase inimesega koos loomine on minu jaoks väga huvitav teema, millest on isegi natuke keeruline rääkida, sest loomine käib kogu aeg. Näiteks võivad kummalegi loomingulised ideed sähvatada hommikusöögi ajal, mida tahetakse kohe üksteisega jagada. See on tohutu õnnistus ja samas needus. 

Kui ei loo elutervet struktuuri töö ja vaba aja jaoks, mil tööst omavahel ei räägi, võib suhe läbi põleda. See on väga raske, sest me mõlemad armastame oma tööd, filmide peale mõtlemine ja nende loomine on nii suur sisemine vajadus ja kirg. Ideed ju tulevad ikka, siis kumbki kirjutab märkmikusse ja jagame neid siis, kui selleks on õige aeg. 

Sõpradega ja lähedastega koos loomine on minu jaoks olemise viis ja ma näen seda suure õnnena. Näiteks "Savvusanna sõsarate" puhul oli Tushar üks monteerijatest ja suur tugi. Igal juhul me jätkame koos loomist, lihtsalt eri filmide puhul võivad rollid olla erinevad. 

See, et Tushar on minuga koos olnud nii mõlema saunafilmi kui ka "Eesti mehe" tegemise juures, on väga oluline. Kui mõne järgmise filmi puhul tuleb taas vaatluse alla meheks olemise küsimus, siis tahaksin kindlasti režiitooli temaga jagada.

Mõned päevad tagasi telkisime Setumaal ja oli tohutu piksepüha – see oli täpselt sedalaadi tunne, mis iseloomustab loomist. Terve öö sähvis ja kõmises ja ladistas vihma, kõik see hirmutas veidi. Hommikul siras aga päike ja taevas oli selge.  Loomine on intensiivne protsess, kuid oluline on see, et kui sa sähvimistest läbi lähed, siis on päike väljas ja kõik tasakaalus. Eks me selle pealt kokku saime ja selle pealt kokku oleme jäänud – ühine loomine hoiab meid koos. 

Ühel hetkel, kui ma muutsin oma meeleolu tulemusele orienteerituselt protsessi väärtustamisele, siis terve mu elu ja loomine muutus. Kadus ära tohutu pinge. Kui fookus on protsessil, siis on mul luues hoopis teine vaimuseisund. Näiteks praegu, kui väga palju uuritakse, mida ma teen järgmisena – see oleks tohutult pingeline, kui ma oleksin ainult tulemusele orienteeritud.

Loomine on alati astumine metsa, kus ei ole ees selget etteantud teed, vaid kus on vaja hakata kõndima mööda iseenda rada. Loomulikult ei ole sa seal loomemetsas puhta lehena, sest elukogemus ja paljude teiste autorite looming on sind oma teekonna alguspunkti viinud, aga iga kord uut filmi alustades on su ees tihe tihnik ja sa ei tea, kuhu sa lõpuks välja jõuad. Olen õppinud, et  see teekond peabki olema ebamugav ja hirmutav, siis on lootust luua midagi, mis pole lihtsalt sündinud teistele või iseendale meeldida tahtmisest. See on kohutavalt ebamugav. Tunned end autorina ihualasti, kui loodut maailmale esitad. Aga ainult niimoodi luues valitseb loominguline vabadus. 

Olen selles mõttes väga rikas, et mul on ümber nii palju imelisi inimesi, kes toetavad mind olenemata sellest, mis mu järgmine film on. Tushar on kahtlemata selles üks suuremaid tugesid. Kui meil on ümber sedalaadi tugi, siis on palju julgem võtta ette rännakuid, kus vähesed on varem käinud. Absoluutselt iga loomeinimest tunnustades võiksime meeles pidada, et nad saavad luua tänu enda ümber olevale toetusvõrgustikule, see on hindamatu väärtus. 

Tõesti, kõiki kindlasti huvitab, mida Anna Hints järgmiseks teeb? Ütlesid, et Võrumaal ja Setumaal puhates on Sul tekkinud palju ideid. Kas on plaani Eestist väljapoole minna või keskendud Sa praegu kodumaale?

Meil tuli sel aastal Stellariga ("Sannapäiva" produktsioonifirma, produtsendid Johanna Maria Paulson ja Evelin Penttilä) välja teinegi lühimängufim "Pimeala", mis esilinastus ühel Euroopa tähtsaimal lühifilmide festivalil Tamperes ning pälvis auhinna San Sebastiani Inimõiguste festivalil. Augusti lõpus linastub see järgmisel Euroopa olulisel lühifilmide festivalil Taanis, Odenses. Seda filmisime Indias, Delhi prügimäel, prügikorjajate kogukonnas. "Pimeala" sündis samuti koostöös kohalikega ning seal oli üks-kaks professionaalset näitlejat. See oli väga oluline kogemus, mis õpetas, kuidas filmida väga ekstreemsetes oludes, Munamäe kõrgusel prügimäel, kui väljas valitses üle 40-kraadine kuumus. 

"Pimeala" filmimine muutis mind kindlasti inimesena. Väärtustan rohkem puhta looduse luksust, mida me Eestis saame nautida. Samas reostatud õhk või vesi Indias pole ainult selle kauge maa probleem. Paljud tehased, mis toodavad riideid, tehnikat, asuvad just sealpool ning luksus ja puhtus, mida me Läänes naudime, tuleb tihtilugu kellegi teise arvelt ja muuhulgas India looduse reostamise hinnaga. See perspektiiv on pannud mind maailma ja Eestit hoopis teise pilguga vaatama. 

Nüüd suvel Lõuna-Eestis olles katsun koguda vihmavett, et sellega ennast pesta ja hoida kokku kaevuvett. Prügimäel, kus minu juurde tulid lapsed, kes olid vee eest nõus ükskõik, mida tegema – selle nägemine paneb elu teistmoodi vaatama. Tunnetan väga tugevalt, kuidas emake maa on üks, kõik on kõigega seotud. India polegi meist nii kaugel, kui meile tundub. Kuidas väärtustada ja hoida loodut ning mõista, et mitte midagi pole enesestmõistetavat? Iga hetk on väärtuslik, iga veetilk püha. 

Kuidas Eesti kodupublik Sinu tegemistel silma peal saab hoida?

Ma väga loodan, et ühel hetkel jõuavad mõlemad lühifilmid, nii India "Pimeala" kui ka "Sannapäiv" kogumikule koos teiste värskete Eesti lühifilmidega, mida saaks kinno vaatama minna. Aga näiteks "Sannapäiva" saab koos "Savvusanna sõsaratega" näha augusti lõpus Balti filmipäevadel Elektriteatris.

"Sannapäiva" peaosades mängivad Rasmus Kaljujärv ja Agur Seim. Linateose võttis üles Ants Tammik, kunstnikutöö tegi Inga Vares, filmi monteerija on Emeri Abel ning helirežissöör Tanel Kadalipp. Filmi produtsendid on Johanna Maria Paulson ja Evelin Penttilä ning tootja Stellar Film.