Ulmekirjandus kujutab Sulbi sõnul midagi, mis on meie reaalsuses tänapäeval võimatu. Selle kõige tuntum alaliik teadusfantastika (mida sageli kasutatakse ulmekirjanduse sünonüümina) kirjeldab asju, mis võiksid mingitel asjaoludel kusagil teises ajas ja ruumis olla võimalikud. Sulbi sõnul saab enamasti see tänase seisuga võimatu seletuse näiv-teaduslikult.

Fantaasiakirjandus on aga üks ulmekirjanduse osa ning kujutab selliseid maailmu ja situatsioone, kus toimuv on täielikult võimatu. "See poleks võimalik isegi mingis teises reaalsuses, kuna fantaasiakirjanduse puhul saab võimatu element seletuse võlukunsti kaudu," rääkis Sulbi. Seega võib ulmekirjanduse tegevus toimuda meie maailmas, kuid fantaasiakirjanduses on ka reaalsus täiesti teine. 

Fantaasiakirjandus jaguneb paljudeks alaliikideks, kuid laiemalt on selles žanris Sulbi sõnul kaks suunda. Lisaks täielikult välja mõeldud maailmale, saab fantaasialugu näiteks lahti hargneda argises maailmas, kuhu murrab sisse fantastiline element.

Ulmekirjanduse alažanritest on fantaasiakirjandus võrreldes teadusfantasika ja õuduskirjandusega (mille juured ulatuvad mitmesaja aasta taha) üks nooremaid. Fantaasiakirjandus tekkis 20. sajandi teisel veerandil Ameerikas ja Inglismaal. Tuntuim fantaasiakirjanduse teos on näiteks J. R. R. Tolkieni "Sõrmuste isand".

Ühest küljest on fantaasiakirjanduse konkreetne sünnihetk Sulbi sõnul meile küllalt lähedal, teisalt võivad selle juured minna ajas kõige kaugemale. "Kirjandusloos lähevad just fantaasiakirjanduse juured kõige kaugemale ajas tagasi, kaugemale kui õuduskirjandus ja teadusfantastika," rääkis Sulbi ning lisas, et kõige esimeseks fantaasiateksti näiteks tuuakse "Gilgameši" eepost. ""Gilgamešis" on olemas mitmed elemendid, mis hiljem moodsas fantaasiakirjanduses korduma jäävad," rääkis Sulbi. 

Sulbi on varem välja andnud mitmeid ulmekirjanduse antoloogiad. Seekord otsustas ta eesti fantaasiakirjanduse olulisemad tekstid kaante vahele koondada seetõttu, et seda ei ole varem omaette tekstikorpusena vaadeldud. "Näiteks nõukogude ajal oli fantaasiakirjandus üldse põlu all, ei ilmunud tõlkeid ega algupärandeid," tõdes Sulbi. 

2005. aastal ilmus Indrek Hargla antoloogia "Õudne Eesti", mis käsitles õuduskirjanduse traditsiooni alates Kreutzwaldist kuni tänaseni välja. See inspireeris Sulbit ka fantaasiakirjanduse antoloogiat koostama. Ta rõhutas, et eesti fantaasiakirjanduse algus ongi just 1866. aasta Kreutzwaldi "Ennemuistsetes juttudes". Kreutzwaldi "Põhja konna" muinasjutu järgi saigi antoloogia nime. "Seal kogumikus on sarnaseid tekste rohkemgi, mis tänase kirjelduse järgi on vaadeldavad puhtalt fantaasiakirjandusena," ning lisas, et lugu on klassikaline lohetapja muinasjututüübi esindaja.

Sulbi arvates on levinud vale arusaam, justkui oleks Kreutzwald kirjutanud kogumikus üles peamiselt rahvapärimust, kuna tegelikult on seal palju kirjaniku enda omaloomingut. "Tänase autorluse printsiipi arvestades saab seda kogumikku suures osas võtta kui tema omaloomingut. Need tekstid ongi selge ja teadlik fantaasiakirjanduse näide eesti kirjanduses," rõhutas Sulbi.

"Põhja konna" kogumikus on autoreid eri aegadest, sest ka klassikud Tuglas ja Tammsaare kirjutasid fantaasiakirjandust. See ongi raamatu puhul tekitanud kõige rohkem elevust. "Inimeste jaoks on natuke harjumatu, et samas raamatus on koos Tuglas, Tammsaare ja Ristikivi ning lisaks tänased nooremas keskeas kirjanikud. Tegelikult see oligi minu soov need kaks äärt kokku viia ja näidata, et tegu on ühtse ja selge tekstikorpusega," rõhutas antoloogia autor.

Fantaasiakirjandusega, mis hakkas 19. sajandi lõpus välja kujunema inglise- ja saksakeelses kultuuriruumis, olid kursis Johannes Aavik, Friedebert Tuglas ja August Gailit, kelle loomingus on seda ka näha. "Teadlikkus on ilmselt üsna algusest peale olnud olemas, küll tõesti sellist Tolkieni stiili fantaasiakirjandust varem tõesti ei tehtud," nentis Sulbi. Kogumiku kõige uuem tekst on aastast 2018, kuna Sulbi sõnul tekstil aitab paremini settida, kui sellele saab peale vaadata paari-kolme aastase perspektiiviga.

Domineeriv angloameerika fantaasiakirjanduse trend viimasest paarikümnest aastast on Sulbi hinnangul sünkmorni (ing k grimdark) kirjanduse nähtus, mis tekkis 1990. aastatel, vastukaaluks varasemale Tolkieni-laadsele, natuke primitiivsemale hea ja kurja võitlust kajastavale fantaasiakirjandusele. "Siiski näib sünkmorni fantaasiakirjanduse (mis on hästi realistlik, naturalistlik ja täis vägivalda) laine läänes olevat juba läbi saanud," nentis Sulbi ning tõi välja, et pole päris selge, millised on fantaasiakirjanduse uued hoovused.

Eesti tänased ulmekirjanikud ei näi lääne kirjanikega sama sammu astuvat, mistõttu on fantaasiakirjanduse trende raske märgata. "Kriitiliselt öeldes kirjanikud ise eriti raamatuid ei loe, nad kirjutavad neid. Seetõttu ei olegi nad väga hästi kursis, mida teised kirjanikud teevad või on teinud," tõi Sulbi välja.

Just eesti fantaasiakirjandusele iseloomulikke jooni on Sulbi sõnul keeruline välja tuua, kuna ka Kreutzwaldi aegne folkloorne aines pärineb suures osas saksa kultuuriruumist. Alates 1990. aastatest on autorid püüdnud aga teadlikult läbi kirjutada läänes domineerinud trende. "Eestis ei ole meil eraldi fantaasiakirjandust, seda kirjutavad samad ulmeautorid, kes võivad kirjutada samamoodi õuduskirjandust ja teadusfantastikat," rääkis Sulbi ning lisas, et kui mujal maailmas on fantaasiakirjandus nii ilukirjanduse kui ka filminduse ja teleseriaalide mõttes viimase kahekümne aasta populaarsem trend, siis Eestis pole sellel kirjandusliigil kunagi väga suurt kommertspotentsiaali olnud.

Fantaasiakirjandus elab Sulbi hinnangul oma elu ning see on ka Sulbi hinnangul peamine kriitikapunkt. "Eesti peavoolu kirjanduse inimesed ei huvitu väga suurel määral sellest, mis toimub ulmes ning vastupidi," nentis Sulbi ning lisas, et kui ulme spetsiifilisus hakkab väga paljudele inimestele vastu, siis ulmesõprade jaoks on tavakirjandus jällegi natuke piirav.

Eestis tegutseb ulmeühing ning juuli lõpus toimus ulmehuviliste aastakokkutulek, välja jagati ka Stalkeri auhinnad. Näiteks võitis parima algupärase romaani kategoorias Meelis Friedenthali romaan "Punkti ümber". Lisaks on olemas kaks tasuta veebiajakirja, "Algernon" ja "Reaktor" ning tegutsevad ulmekirjandusele orienteeritud kirjastused Viiking ja Fantaasia. Sulbi toob probleemidena välja, et ulme kogukond on pisike ning lugejate ring vananeb. "Probleemid on samad, mis mujalgi: noored loevad pigem inglise keeles või ei loe üldse," tõdeb Sulbi.

Lugemissoovitusena toob Sulbi välja Triinu Merese teose "Omasid ei jäeta maha". "Meres on välja murdnud ulme getost ja tema raamatud on jõudnud ka romaanivõistluse auhinnakohtadele," nentis Sulbi ning lisas, et tema uus romaan kujutab küll üht välja mõeldud maailmas toimuvat sõda, kuid probleemistik on hoopis muu.