Kas mäletad seda hetke, kui sinust sai lugeja?

Konkreetset hetke ei mäleta ja vanust ka mitte, aga üsna kindlasti on mul esimeste raamatutena silme ees "Kukeaabits" ja Raivo Järvi liiklusraamat. Aga veelgi rohkem on mul meeles "Viplala lood", mida ikka otsast lõpuni lugesin. Kogu see tinistamine oli minu jaoks täiesti teistest maailmas. Selles raamatus oli kõik olemas – maagia ja võlumise kunst, käpardlikkus ja pusimine ning kui ikka korralikult pingutada, siis ka soovitud tulemus.

Ajal, mil ma kasvasin, oli minu ümber uusi raamatuid suhteliselt vähe. Nii et uue raamatu lõhna ma justkui lapsepõlvest ei mäletagi. Ja kui ma mõtlen oma kehalisele kogemusele seoses raamatutega, siis on need vanad, lagunenud selgadega kapsaks loetud raamatud, mis lõhnavad hapuka kopituse järele. Need on templiga laenutuskaardid ja Viljandi raamatukogu. Sellest hoolimata meeldis mulle tohutult, kui minu ümber olid raamatud. 

Minu isa luges meeletult palju. Ta käis vähemasti korra nädalas raamatukogus ja tõi alati endaga kaasa suure hunniku raamatuid. Ühe nädalaga suutis ta need kõik ka läbi lugeda. See oli uskumatu, kui kiiresti ja kui palju ta luges. Kuna tema lugemistempo oli nii kiire, siis mainis ta ikka ja jälle, et on raamatukogu raamatutele tiiru peale teinud ja alustab nüüd uuesti. Mu isa oli introvert, rahulik ja vaikne mees, kel kodus olles oli alati raamat käes, tihtipeale ka magades. Kahjuks me ei rääkinud temaga raamatutest tihti. Pigem väga harva. Lapsena imetlesin teda ja mõtlesin, et millises maailmas ta elab, millest mõtleb ja unistab, kui suurema osa oma vabast ajast veedab ta raamatutes. Kahjuks lahkus ta enne, kui me sellest põhjalikult rääkida jõudsime. Minu ema seevastu ei lugenud aga üldse ja kui siis vaid ajalehti-ajakirju. Mina langesin kusagile ema ja isa vahepeale, nagu hää laps ikka.

Kas lisaks neile käikudele raamatukokku oli teil kodus palju raamatuid?

Jaa, oli. Kui nõukogude ajal kellelgi midagi üle jäi, siis seda ei visatud ära, vaid anti järgmisele. Minu vanematel oli õnnestunud saada kusagilt üks suur seinatäis raamatuid, mis olid küll kellegi kooliõpikud, aga minu tuppa nad igatahes jõudsid. See võis olla periood, kus ma isegi ei osanud veel lugeda, aga mind ümbritsesid keskkooli füüsika ja keemia, vene keele, ajaloo ja bioloogia õpikud. 

Tundsid sa nende vastu huvi ka?

Ma ei osanud nendega küll tol hetkel midagi peale hakata, ja kui ma kooli läksin, siis ei hakanud ju neid ka enam läbi töötama, sest seal tulid omad õpikud ja raamatud. Aga ma mäletan, et need raamatud jäid minuga, kuni ma kodust 21-aastaselt välja kolisin. Kuigi ma paljusid neid mitte kunagi ei lugenud, oli neist saanud üks osa minu kodusest identiteedist. 

Mul on raamatutega kohe kindlasti oma eriline suhe. Mõni inimene ei saa ilma toalilledeta, teine koduloomadeta. Mina saan suurepäraselt ilma asjadeta, aga ilma raamatuteta ei saa. Kui ma pärast 12 aastat Londonis elamist suutsin oma riided pakkida ühte kohvrisse, siis kõikide selle aja jooksul kogunenud raamatute Eestisse saamine oli väljakutset pakkuv logistiline peavalu. Selgus, et märkamatult olin end 12 aastaga ümbritsenud väga suure hulga raamatutega ja nii nad siis läbi Euroopa mööda maismaad Tallinnasse reisisid. Ma ei suuda raamatust lahti öelda isegi siis, kui tean, et ma seda suure tõenäosusega mitte kunagi ei loe. 

On sul mõni läbiv teema, mis sulle lugedes erilist huvi pakub? 

On küll. Kui mu raamaturiiulis ringi vaadata, siis keskne teema on inimene. Just tema ühendab minu jaoks kõiki loetavaid teemasid ja raamatuid. Mind huvitab see, miks ta on ja kuidas ta mõtleb. Samas ei vaatle ma inimeseks olemise fenomeni niivõrd läbi ilukirjanduse, kuivõrd erinevate nurkade alt anatoomiast antropoloogiani, näitlejatreeningust neuroteaduseni välja. 

Ja mida üks hea raamat sinuga teeb? 

Hea raamat toidab. Sõna otseses mõttes. Inspireerib ja annab nõu. Paneb mõtlema. Paneb küsimusi küsima ja ehk annab ka vastuseid. Raamatud omavad minu jaoks seda essentsi, millele mul peab iga hetk olema juurdepääs. Raamatud on justkui uks, mille kaudu mul on võimalik siseneda teistesse reaalsustesse, tõlgendustesse, olemuse kihtidesse. Nii et minu jaoks on raamat nagu truu sõber ja reisikaaslane, kes on kogu aeg olemas. Ja kui ma praegu oma kodust raamatukogu vaatan, siis on selgelt näha, et teatud raamatud kuuluvad hästi konkreetsesse eluperioodi. 

Sinu raamaturiiulil on siis päris oma elukaar, mis sinuga ühes rütmist võngub?

Jah, kohe kindlasti. Näiteks 2003. aastal läksin Londonisse Labani keskusesse magistrantuuri. Sellest perioodist on mu riiulil Euroopa tantsuteatrit käsitlev teoreetiline ja ajalooline kirjandus, alatest Rudolf von Labanist, Mary Wigmanist, Kurt Joossist ja Pina Bauschist William Forsythe'ni välja. Mäletan, et see oli Amazoni tuleku aeg Inglismaal, mil raamatuid väga kiirelt ja mugavalt internetist tellida sai ning juba järgmisel päeval olid need sul postkastis. Mulle meeldis raamatupoodides ka kolada, aga sellist spetsiifilist erialakirjandust ei olnud poodides tihti saada ja siis oligi Amazon abiks. Ja on seda siiani! 

2009. aastal läksin Londonisse tagasi, taaskord magistrantuuri, sedapuhku Inglise kuninglikku draamakunsti akadeemiasse (RADA), mis oli lavastaja-dramaturgi suunitlusega ja tähendas hoopis teistlaadi kirjandusega suhtlemist. Nüüd olid huviorbiidis näitlejatreening, füüsiline teater ja erinevate teatripraktikute metoodikad. Sellest perioodist on minu raamaturiiulil kõik ingliskeelsed raamatud, mis käsitlevad Jerzy Grotowski teatriteoreetilisi käsitlusi. Nii need, mida ta ise kirjutas, kui ka need, mida teised tema loomingust kirjutasid.

"Grotowski via negativa" kontseptsioon tema varajases loomingus ja näitlejatreeningu käsitluses on mind kui loojat ja õppejõudu meeletult mõjutanud. Sellest perioodist on siin ka kõikvõimalik kirjandus, mis puudutab laiemalt näitlejatreeningut, eriti selle psühhofüüsilist osa. Phillip Zarilli oli üks neid autoreid, kes sellest palju kirjutas ja õnneks sain tema käe all ka ise natuke õppida, et siis oma kogemus ja tema raamatutarkus kokku sünteesida.

Kõige olulisem autor ja raamat tollest etapist on aga Lorna Marshalli "The Body Speaks". Marshall oli RADA-s minu õppejõud ja ka minu magistritöö juhendaja. Just tema pööras mu arusaamise näitlejatreeningust pea peale sellega, et käsitles seda neuroteaduse perspektiivist. 

Ja teatrist liikusid edasi inimene anatoomia juurde?  

Jah. 2016. aastal asusin õppima osteopaatiat Suurbritannia Osteopaatiakoolis (University College of Osteopathy) ja muidugi oli mul siis vaja enda ümber koondada kõik raamatud inimese anatoomiast, füsioloogiast, embrüoloogiast, patoloogiast, osteopaatiast ja erinevatest manuaalteraapiatest. Mõned aastad hiljem hakkasin paralleelselt õppima Westminsteri Ülikoolis (University of Westminster) Hiina meditsiini ja siis lisandus kirjandus, mis käsitles nõelravi, pulsi- ja keelediagniostikat ning kogu seda müstikat ja maagiat, mis seda meditsiiniharu ümbritseb. 

Nende erinevate perioodide vahele jäävad siin raamatukogus ka mõned väiksemad teemad, mis mind on huvitanud ja kogu pildi natuke kirevamaks teevad. Olgu selleks siis antropoloogia või Eesti rahvalugu. Siin on usundi- ja kultuurilugu, fotoraamatuid ja reisikirjandust.

Me räägime sinu raamaturiiulist ja samal ajal räägib ka tema sinu kohta üsna palju. Mul on tunne, et kui saata populaarse teleformaadi "Kodukäijad" sinu riiuleid uurima, siis ega nad vist ära ei arvaks, kellega tegu on.

Täitsa võimalik jah, et kui mu raamaturiiul niimoodi laiali laotada, ei saaks päris täpselt aru, mis eriala inimene siin elab, sest erinevates teemades läheb siin riiulites ikka päris süvitsi.  

Tuled sa nende teemade juurde tagasi ka? 

Jaa, ikka tulen. Olen kõik erinevad perioodid korralikult endast läbi lasknud ja läbi elanud ning see minu kodune raamatukogu on hea võimalus endale meelde tuletada ja kinnitada, et ma tõesti olen kõige sellega lähedalt tutvust teinud. Mingitel hetkedel võin siit riiulist võtta mõne raamatu, ja isegi kui ma kohe ei mäleta, mis mind sealt täpselt kõnetas, siis mu allajoonimine näitab kohe kätte, kuidas üks või teine teema mulle korda on läinud.

Vaatan, et sa ei piirdu vist ainult allajoonimisega?

Mulle on väga oluline, et saan raamatuga suhelda. Nii selles hetkes, kui teda loen, ja ka pärast. Mulle meeldib raamatusse kirjutada ja post-it kleepse lehekülgedele jätta. Vahel isegi terved lõigud markeriga ära märkida. Kõige suurem lemmik on aga hästi teritatud hariliku pliiatsiga märkmete tegemine. Ja linnukeste süsteem on mul ka - üks linnuke tähendab, et asi on huvitav. Kaks linnukest, et asi on rohkem kui hea. Ja kolm on juba kindel märk, et see mõte tuleb meelde jätta. 

Võin väga kiiresti unustada, et olen mõnda raamatut kunagi lugenud ja siis on need allajoonimised ainuke tõestus sellest, et me oleme selle raamatuga dialoogis olnud. See on nagu vanade armastuskirjade lugemine – oled selle aastatetaguse suhte ära unustanud, aga siis avad raamatu ja saad aru, et kõik need fundamentaalsed  mõtted, arusaamad ja tõekspidamised, mis teevad minust minu, on pärit nendest allajoonitud ja linnukestega märgistatud lehtedelt. Need jäljed dialoogist raamatuga võimaldavad meil ka enda kujunemislugu jälgida. 

Mõnda raamatut on siin lausa topelt. Ja mõlemad veel korralikult läbitöötatud ning allajoonitud.

Need on eriti olulised raamatud, mida ma vaat pole sel olulisel hetkel üles leidnud. Et tean küll, et on olemas, aga üles ei leia. Järelikult on nende olemasolu olnud mulle nii oluline, et olen kohe uue hankinud. Muidugi ilmub siis ka justkui võluväel kadunud raamat välja ja nii neid saabki mitu. 

Sinu erinevaid kõrgharidusi silmas pidades on sul siin tõeliselt hõrk erialaraamatukogu kokku saanud.

Ilukirjandus ei ole tõesti minu raamaturiiulitel enamuses, ennekõike leiab siit erialakirjandust. Peamiselt on see ingliskeelne ja eestikeelset leidub vähem. Mulle meeldib eesti keeles lugeda, aga kui tegu on tõlkega ja mul on võimalus lugeda ingliskeelset originaali, siis eelistan seda. Nii saan olla autori mõtetele sammukese lähedal.  

Sa juhid praegu EMTA-s rahvusvahelise etenduskunsti magistriõpet, mis toob Eestisse kokku kõige andekamaid ja eriilmelisemad etenduskunstnikud üle terve maailma. Läbi kelle loomingu sa neile Eesti kultuuri tutvustad?

Minu jaoks on väga oluline, et need tudengid, kes üle kogu maailma Eestisse saabuvad, mõistaksid, et järgmised kaks aastat õpivad nad väga erilises paigas. Esimese koolinädala veedame alati Võru metsades, teeme higitelki, kütame sauna, peksame end vihtadega oimetuks ja käime pimesilmi metsades jalutamas.

Meie mõistmiseks on ääretult oluline näha seda keskkonda, kus me elame ja tajuda meie suhet loodusega. Ma vaatan nende Eesti kogemist tervikuna, eriti selles kontekstis, kus nad meie keelt ei mõista. Selle kogemuse moodustavad eesti teater, kirjandus, kunst, film ja muusika. Kui meie teater võib vahel olla keele mõttes ligipääsmatu, siis Pärdi, Tormise ja Tubina helilooming ütleb eestlaseks olemise kohta nii palju. 

Hiljuti etendus Läti Kunstiteatris Ojasoo ja Semperi juhtimisel "Meister ja Margarita", kus sinu roll oli tegeleda näitlejate psühhofüüsilise küljega. Lavastused põhinevad tihipeale ilukirjanduslikel teostel. Millise pilguga sa neid loed? Kas mõtled samal ajal tööle, näiteks sellele, kuidas tekib liikumine?

Muidugi mõtlen. Minuga on see häda, et kui ma loen kasvõi ühe väga hea lõigu, mis käivitab mu kujutluspildi, siis lendan oma vaimusilmas kohe kuhugile kaugele ja võtab omajagu aega, kui raamaturidade juurde tagasi jõuan. Et loen ja loen ja ühelt hetkel mõistan, et mu silmad küll jälgivad tekstiridu, aga minu fantaasia on juba ammu mujal. Siis on päris tore minna mitu lehte tagasi, et tuvastada, kus täpselt ma oma mõtetesse ära kadusin. Tihti pean lugema samu kohti mitmeid kordi. Seda eriti sellise kirjanduse puhul, millega otsin teadlikult sügavamat kontakti, arusaamist ja inspiratsiooni, nagu näiteks siis "Meister ja Margarita" lavastusprotsessi ajal. 

Ma võin vist seda ka öelda, et alati, kui ma loen, siis sellepärast, et mingi kindel teema on minu jaoks tol hetkel aktuaalne. Vahetevahel on selleks ka konkreetne kirjanik, kellega mul on afäär käimas. Näiteks Haruki Murakami. Meie suhe sai alguse ühest tema fraasist, mida ma ikka ja jälle nii endale kui ka oma tudengitele meelde tuletan: "Valu on vältimatu, kannatus on valik". Nii lihtne ja nii fundamentaalne. Vahetevahel tuleb mulle Murakami tuju peale, siis me joome teed ja arutleme neil teemadel.  

Aga üldiselt oled sa ikkagi üsna pragmaatiline lugeja?

Nii on. Kuna ma õpetan ja uurin, siis on minu lugemine päris palju sellest vajadusest juhitud. Tihti on mul vaja midagi korrata või välja uurida, ja kui see fookus on paigas ja vajadus määratud,  lähen hästi konkreetset teed pidi. Seda näitavad ka need erinevad riiulivahed siin.

Kui paljud neist raamatutest sul siit läbi on loetud? Kui paljud ootel?

Enamus on kaanest kaaneni läbi loetud, osad pisteliselt, sest erialakirjanduse puhul saab teha peatükkide kaupa valikuid, olenevalt teemadest ja huvidest. Samas on siin ka terve rida raamatuid, mida ma veel lugeda jõudnud ei ole. See on kuidagi hea tunne, et on olemas raamatud, millega kohtumist väga ootad, aga veel ei ole selleks õige aeg. Natuke nagu ootusärevus enne reisile minekut, kus reisi ootamise protsess on sama oluline kui reis ise. 

Ja milline on praeguses hetkes kujunev riiulivahe?

Praegu on mu elus autosõit, sest ma käin liikluskoolis. 

Ja kas liiklusõpikud saavad omaette sektsiooni?

(Naerab). Ei, seal on kõik elektrooniline. 

Sa oled oma töö tõttu palju lennus. Kuidas sa siis loed?

Paar raamatut on mul kogu aeg kotis, aga olulisel kohal on ka Kindle ja Inkling. Neid kaht kasutangi peamiselt reisidel olles. Pluss siis erinevad PDF-formaadis raamatud.

Nii et sinu ja e-raamatute suhe on hea?

Ikka. (Näitab viimati loetud raamatute nimekirja). Tegelikult on siin sama süsteem nagu riiuliski, teemade kaupa. Kuna õpin hetkel TalTechis personalijuhtimist, on praegused märksõnad disainmõtlemine, kommunikatsioon, sotsiaalmeediaturundus, personalijuhtimine, eestvedamine ja konfliktilahendus.

Oled sa pigem ostja või laenutaja?

Internetist ostmine on küll väga mugav, aga mulle meeldib raamatupoodides käia. Seal istuda, lehitseda ja kohapeal lugeda. Raamatupoe sagin sobib mulle. Seal käib elu. Mulle meeldib keskenduda oma asjale, kui mu ümber toimub mingi sumin. Raamatukogud on minu jaoks liiga vaiksed ja sestap ma ei ole see tüüp, kes läheb raamatukokku lugema.  

Kui sul on nii palju erinevaid raamatuid, siis kas sa oma isiklikust andmebaasist puudust ei tunne?

Mul oli kunagi üks raamatukogudele mõeldud andmebaas, mis võimaldas triipkoodi abil kõik raamatukaaned sisse skaneerida. Ja vot siis ma küll teadsin täpselt, mis mul on siin ja mille olen välja laenutanud. Aga selle kasutamine jäi soiku, ja kuna kodu on minu jaoks väga privaatne koht, siis mul liiga palju raamatuid lennus ei ole ka. E-raamatutega on lihtne, kõik salvestub, tekivad omad nimekirjad ja edetabelid.

On sul unistuste nimekiri raamatutest, mis siit riiulist veel puudu on?

Kindlasti on neid raamatuid, mille ilmumist pikisilmi ootan. See on küll enamjaolt erialakirjandus, mille puhul on pikalt ette teada, et kes ja mis teemal jälle midagi uut avaldab. Hetkel ilmub hästi palju uusi raamatuid ja ma arvan, et neist väga vähesed jõuavad siia riiulisse. Arvan, et minu raamaturiiul hakkab saavutama oma materiaalset-füüsilist tasakaalu ja edaspidi kasvab pigem minu e-raamatute kogu. Mulle meeldib füüsilist raamatut lugeda, aga tuleb harjuda mõttega, et tõenäoliselt saab edaspidi kõik olema palju digitaalsem.

Lõpetuseks palun paari lugemissoovitust, just inimeseks olemise fenomeni perspektiivist.

See kõik sõltub! Mõnel õhtul on mul isu Rein Raua kultuuriteooriate ja Lotmani kultuurisemiootika järele. Mõnel teisel õhtul haaran lugemiseks hoopis Robert Sapolsky "Why Zebras Don't Get Ulcers", mis räägib stressist ja sellest, kuidas see inimese tervist mõjutab.

Ja loomulikult erinevad autobiograafiad, sest need avavad ühe inimese kujunemise erinevaid protsesse ja kihte. Kui nüüd üht konkreetset soovitada, siis selleks võiks olla Marina Abramović´i memuaar "Walk Through Walls", kus ta räägib oma karmist lapsepõlvest, mis kujundas teda just selliseks inimeseks ja kunstnikuks, kes ta täna on.