Mart Kangro lavastuse "Inimese anatoomia" peata inimese kujutisega plakati nägemine viis otsejoones mõtteni pea kaotanud inimesest. Ja etendust vaadates nii see just oligi, et saalis sõna otseses mõttes tiirutasid ringis ilmetute ilmetega anonüümselt musta riietatud "peata kanad" – neli inimest (Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Katariina Tamm), kelle puhul tundus, et nad ei saa ka ise täpselt aru, mida, miks ja milleks nad midagi teevad. Ja ilmselt polegi arusaamine siinkohal oluline. Ega pea kaotanud inimene ju seda teagi!

Paljudest võimalustest inimese lahkamiseks on Kangro valinud selle kõige lihalikuma, strukturaalsema, püsivama ja ühetaolisema ehk anatoomia. Seda väljendavad ülekantud tähenduses püsiva tõsidusest kantud emotsionaalse nivooga ja masinlikult ruumis ringeldes tegelased, kes teevad asju, mida inimesed ikka teevad – räägivad, karjuvad, häälivad, peavad dialoogi, arutavad, lükkavad, tõmbavad, roomavad, riietuvad, ootavad, kannavad asju ühest kohast teise. Ringlevad nad sõna otseses mõttes, sest tegevus toimub kahes ruumis, milles on võimalik ringselt liikuda.

Just ruum selle laiemas tähenduses on lavastuse kõige olulisem element. Või õigemini ruumi loomine kui protsess, mis koosneb siin ja praegu ajas olemisest, helilistest ja kõnelistest häältest, näitlejate tegevustest, füüsilise ruumi ning inimeste ja asjade suhtest, näitlejate ja vaatajate omavahelisest suhtest.

Seda viimast tajusin kui erilist intiimsust, mis tekkis tänu näitlejate lähedusele ja pidevast catwalk'imisest tulenenud õhu õrnale puudutusele. Kuigi jah, catwalk´i traditsioonilises mõttes ei olnud, sest poodiumile olid asetatud hoopis vaatajad, kes seekord said kõik eranditult istuda esimeses reas, kuna rohkem ridu lihtsalt polnudki.

Huvitav oli lavastuses füüsilise ruumi kasutus – näiteks see, kuidas tegevusse haarati kaasa aknaraam ja seinalamp või kasutati ära ruumi poolitavat seina. Valged seinad, mille vastu vaatajad olid istuma pandud, lõid neutraalse ja kohatu tunde, milles võisid end sama hästi kujutleda viibimas nii arsti kui bürokraatse asutuse ootesaalis. Heli vaates täitus ruum sõnamänguliste helilis-verbaalsete klastritega, mis dünaamiliselt paisusid ja kahanesid ning mida aeg-ajalt assisteeris muusikaline lihtsakoeline taust.

Lavastuses puudus selge verbaalne loo jutustamine, seda tegid kõik elemendid nii hääled-tekst kui ka tegevused koos ilma omavaheliste hierarhiliste suheteta. Selgelt viidati koha ja loo puudumisele ka tekstis ütlusega "pole kohta, pole ootust, pole lugu". Siiski olid olemas tajutavad sõnalised temaatilised keskmed, mis lõid tegevustest lahus kulgevana nihkes absurdimaigulise atmosfääri.

Lavastus algas ootuse teemaga, mis dünaamiliselt intensiivistudes suubus lõpuks katartilisse helilisse plahvatusse. Improvisatsioonilist laadi sõnamängude hulgas olid näiteks mõttekäigud (eri)arvamuste üle ("üldiselt õige arvamus") või teemade ring "tal on midagi viga ja ta käitub nii nagu ta käitub". Lavastuse võtab kokku sõnamäng sulgude ümber. Absurdsust rõhutas lavastuses ka tavapäraste asjade  – nagu näiteks ekraan, riietusesemed, piirdelindid ja postid  – vales kohas ja ajas kasutamisest tekkinud pinge.

Milline siis ikka on Kangro poolt pakutud inimese anatoomia? Ühelt poolt võiks lavastuses toimuvat aktsepteerida kui asja iseeneses – kui tegevust, mille määrab suhetest ja dünaamikast moodustuv performatiivne jõud. Täpselt nagu inimese kehagi funktsioneerib pidevas liikumises ilma vajaduseta sellele mingit sügavamat tähendust omistada.

Kui liikuda sümboolsete tasandite poole, siis kindlasti on oluline viide praegusele ärevale ajastule, kus inimene on segaduse tingimustes kaotanud orientiiri. Inimolevus on korra selliselt loodud, et ta tahab teada, mis on õige ja mis vale, kes on hea ja kes halb, kus on algus ja kus lõpp, kes on oma ja kes võõras.

Tõekuulutajateks on lavastuses meediatädid ja -onud, kes ilmuvad välja televiisoris rääkivate peade kujul. Aga mis saab siis, kui üks ja ainus tõde enam ei kehti? Kui asjad pole enam õiged ega valed, vaid nad on samaaegselt õiged ja valed? Seda inimene taluda ei suuda ja tema olemine jookseb errorisse, täpselt nii nagu see toimub pea kaotanud tegelastega lavastuses.

Veelgi abstraktsemale tasandile liikudes leiame ringlemise kui lõputult korduva väljapääsmatuses tiirlemise, millest inimesel puudub oskus väljuda. Ent võimalus välja murdmiseks on olemalt, vähemasti püütakse sellele lavastuses vihjata. Väljumine on lihtne. Lihtsalt tuleb ringi ava sisse teha. Sellele viitasid lavastuses ka silmakontrolli tabelite kolmveerandringid, sulud või seinale joonistatud ringid, millesse mingil hetkel avad tekitati. Aga kuidas suletud ringi avasid tekitada, see jääb ilmselt igaühe enda otsustada. Ehk tuleb "suhtuda sulgudes", nagu öeldakse lavastuse lõpuepisoodis?