""Pantheoni" betoonkuplit Roomas hoiavad koos vaid liiv ja lubi. Mis on see, mis hoiab meid koos? Kus tekivad tühikud? Millest koosnevad sfäärid, miks nokiti Prometheusel maksa, miks hakkasid rakud liituma, kas Skorpion on tõesti kubemes ja kes lõhkus Aleksandria raamatukogu?" uurib Mart Kangro. "Pantheon" on lavastus korduvustest, jätkuvustest ja katkestustest kultuuris, teatris, ruumis ning inimestes.

Koos Kangroga astuvad lavale juba varemgi Kangro lavastustes osalenud Teele Pärn (Eesti Draamateater), Kristina Preimann ning Juhan Ulfsak, esmakordselt liitub Kangro lavastusega aga Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater). "Meie lavastus on muuhulgas erinevatest põlvkondadest. Seetõttu osalevad ka kolmest erinevast põlvkonnast pärit näitlejad," selgitas Kangro.

Lavastaja sõnul vaadatakse tänaseid märke sageli justkui irdsena eelnevast. Ometi on aastatuhandete pikkune kultuurilugu näidanud, et alati on tegemist millegi jätkumisega. "Me võime leida üllatavaid paralleele argise žesti ja mütoloogiliselt laetud kehahoiaku vahel," ütles ta. "See, kuidas me istume tavalises teatriruumis, võib pärineda astronoomiast või astroloogiast. Teatud kujutis kordub antiigis, barokis, renessansis ja postmargil. Isegi meie kehade pinnal on kultuurilooliselt sedavõrd palju mustreid ning seoseid, et nendest möödavaatamine on võimatu – keha lubab rääkida tähtkujudest, geograafiast, sõdadest, genealoogiast ja nii edasi," tutvustas Kangro.

Oluliseks inspiratsiooniallikaks oli Kangrole "Pantheoni" juures Saksa kunstiteadlase Aby Warburgi tööd, kes kaevandas kultuuriloo kihistustes, leides sealt paralleele, üleminekuid, jätkuvusi, korduvusi, ennekõike aga seoseid. 

Lavastuse kunstnik on Kristel Zimmer, muusikaline kujundaja Kalle Tikas, videokunstnik Emer Värk, dramaturg Eero Epner, produtsendid Eneli Järs ja Jaak Prints.

Lavastust mängitakse Von Krahli teatris jaanuaris, veebruaris ja aprillis 2025.