Sügisel tähistas Mart Kangro oma 50. aasta juubelit. Tantsiva inimesena ei näe ta vananemist siiski raskusena. "Kui sa suudad seda näha kvaliteedina, siis ma arvan, et ei ole raske. Kui sa näed keha kui instrumenti, kuhu on ladestunud mingi kogemus ja läbi selle kogemuse keha muutub huvitavamaks, siis tegelikult on järjest kergem," sõnas Kangro.

Oma juubeli puhul tõi Kangro välja isikulavastuse "Keskealine tantsuajalugu". "Ma olin väga õnnelik, et ma suudan seal endiselt sooritada koreograafiat, mis on loodud 25-aastasele kehale. See lisas mu enesetundele päris palju," sõnas ta ja lisas, et oma vanale mõtlemisele oli huvitav tagasi vaadata. "Mõtled, et kuidas ma ikka nii mõtlesin tol hetkel. Hämmastav, et peaaegu võimatu on mõista seda 90ndate epohhi. Sa võid seda kirjeldada, aga tegelikult sa seda edasi anda ei suuda."

Tähendusväli, mis tänapäeval ümbritseb mõistet "etenduskunstid", on pigem ähmane. 90ndatel sellist mõistet veel praeguses tähenduses aga ei eksisteerinudki. "Mul hakkas huvi liikumises, liigutamises, klassikalises mõistes tantsust eemale nihkuma, sest ma rääkisin väga palju seal. Siis ei olnud veel sõna "etenduskunst", siis võtsid neid ingliskeelseid sõnateisendeid. Lõpuks ma sain aru, et ma pean ütlema, et ma olen tantsija, just selleks, et mõiste tähendust muuta. Nüüd on "etenduskunst" juba eksitav termin, aga ma arvan, et ta tuli sellest, et öelda, et ta ei ole klassikalisel dramaturgial põhinev lavastus," rääkis Kangro.

Kangro värskeim lavastus "Pantheon" sündis tingituna praegustest ärevatest aegadest. "Ma hakkasin mõtlema, et mis meid inimestena ja ühiskonnana koos hoiab. Kuidagi jõudsin selleni, et eks see kultuur ole, nii laiemas kui kitsamas mõistes. Kaunid kunstid on ühiskonna sideaine, läbi mille me peegeldame ja väljendame seda, mida argumentatsiooni ja faktidele tuginevalt ei ole alati võimalik sõnastada," selgitas ta.

Lavastus peegeldab poeetiliselt seda, mida me enda kultuuripärandi puhul väärtustame. "Meil on laval kolm põlvkonda. Mulle tundus see oluline, kui me räägime nii suurest ajalisest mõõtmest, lähme Vana-Kreeka mütoloogiast veel edasi, et siis seal ruumis ka nende inimeste näol, kehade näol peegelduks see kogemus ja see pärand. See on kummaline, kuidas üksteisest väga kaugel olevate inimeste vahelt leiab alati midagi, mis neid seob," sõnas Kangro.