Pantheon on teadupärast jumalatele ja taevastele sfääridele pühendatud tempel – vähemalt see Roomas siiani püsti seisev ehitis, mille kupli sisekülge (õieti küll väljalõikeid sellest) eksponeeritakse "Pantheoni" alguses ja lõpus.

Mart Kangro lavastuse kontekstis pole tähenduseta, et Vana-Rooma inimeste elu oli jumalate ja nendega kaasnevate rituaalidega üle külvatud. Võtkem kas või sõna jaanuar. Kuna "Pantheoni" esietendus leidis aset käesoleva aasta jaanuaris, annab see põhjuse meelde tuletada, et kuu nimetus tuleb Vana-Rooma kahenäolisest jumalast Janusest, kes oli seotud alguste ja lõppude, lävede ja üleminekute, avanemiste ja sulgumistega (ladinakeelne ianua tähendab ust). Januse tempel Forum Romanumil oli üks Vana-Rooma kuulsamaid ehitisi, sest pärimuse kohaselt seisid templi uksed rahu ajal kinni ja sõja ajal hoiti neid avatuna.

Antiikmaailmas oli iga toimingu ja tunde kohta olemas oma jumal(ad), kelle poole inimesed vajadusel pöörduda said. Jumalate maailm oli sama keeruline kui inimeste oma. Kristlus tundub esmapilgul selle kõrval väga lihtne, sest "sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!" (2 Mo. 20, 4). Ent monoteistlikust taotlusest hoolimata saab kristlust pidada varjatud polüteismiks – jumalaid asendasid kõikvõimalikud pühakud, kelle imeteod eirasid füüsikaseadusi sama efektiivselt kui paganlike jumalate võimed.

Selline selguseihalusest tulenev kirevus tuletab omakorda meelde füüsiku John D. Barrow' suurepärase ütluse: "on võimalik, et meie Universumit valitseb väga väike hulk lihtsaid seadusi ning ometi leidub Universumis lugematul hulgal keerukaid olekuid ja struktuure, kaasa arvatud teie ja mina." Kultuuriline liigirikkus kordab füüsilist ja bioloogilist liigirikkust.

Inimesed otsivad reaalsuse komplekssusele kergesti mõistetavaid selgitusi, näiteks ainujumala kujulist algpõhjust. Ent iga otsing, iga selgituskatse, olgu see nii lihtsa ülesehitusega kui tahes, vaid suurendab keerukust ja mitmekesisust, sest tõukub eelmistest otsingutest, nendega päris rahuldumata (vastasel juhul poleks uut otsingut vaja). Samas on inimkond loonud oma reaalsusversioone piisavalt kaua, et püüda leida otsingute mitmekesisusest endast, lugematute versioonide ja variatsioonide, arvukate kõrvalekallete tagant üles arhetüüpe, selgustaotluse algkuju(sid).

"Pantheon" liitub otsingutega ja samas tunnistab otsingute asjatust, sest otsingute alguspunktid, algsed ajendid, on mattunud aegade hämarusse, mis omakorda tekitab küsimuse: kuhu täpselt? Kas inimliigi potentsiaal sisaldus juba Suures Paugus või vähemalt varase Maa ookeanides moodustunud proteiinimolekulides?

Ühesõnaga teeb iga otsing korraga kaht asja: 1) kordab eelmisi otsinguid, suutmata pakkuda selgusihale universaalset lahendust ning 2) muudab seeläbi otsingute universaalset ajalugu, muudab selle kihilisemaks. Iga korraiha väljendus ühtaegu kordab ja varieerib varasemaid kaitseid ning võimendab sedakaudu kaost (pean selle sõna all silmas kompleksseid suhteid, determinismi ja ennustamatuse väljendumist kultuurilise turbulentsina, mitte lihtsalt segadust).

"Pantheonis" kujutatavate ja läbimängitavate otsingute üheaegne intensiivsus ja intensiivsuse tulutus võivad tekitada mõneski vaatajas kakofoonilise mulje, sest vaataja rakendab intuitiivselt töösse vajaduse näha laval toimuvat sidusana. Ta hakkab otsima selgust, ühtsust, mille külge saaks siduda kõik etenduse siia-sinna liikuvad elemendid – alates Tutanhamoni kujust ja lõpetades José René Higuita Zapata soenguga sarnanevasse parukasse mässitud jalgpalliga. Ent sidusus pole antud juhul eesmärk. Või õieti: sidusus üksi. Või veelgi õigemini: sidusus ilma diskreetsuseta (pean siin silmas väljendi matemaatilist tähendust). Sujuvus ja diskreetsus on "Pantheoni" kaks kujutletavat nägu, millel on muidugi ühine pea (kui nüüd jälle Janusele viidata). Kuidas nii? Misasja?

Alustan selgitust aimdusest, et võib-olla ei peagi püüdma mõista "Pantheoni" niivõrd (vaid) kunstiteosena, kuivõrd tuleks jälgida seda teatud pingeväljana või lausa asetada ennast võimalikult pingevabalt pingevälja sisse, saada selle osaks, algosakeseks motiivide lainetuses – "Pantheoni" trupp tundub ka sellist osadust taotlevat, sest nad pöörduvad sageli sõbralikult vaatajate poole, liiguvad nende ümber ja Teele Pärn roomab korraks isegi pingiridade vahel.

Mõistmissurvet pehmendavat pingelõdvestust pakkus välja Meelis Oidsalu, kes kirjeldas Facebookis oma vaatamisstrateegiat järgmiselt: "Lõdvestusin, kuulasin, vaatasin ja lasin lavastusel mõjuda, näivast katkestuste kaosest hakkasid välja joonistuma korduvused, mustrid, peegeldused." Minagi tegin midagi sarnast, ent tajusin ennekõike tõesti mingit pinget, mis kõiki osiseid ühtaegu koos hoidis ja neid eraldi trajektooridel liikuma sundis. Sellist pingevälja aga polegi ehk võimalik niivõrd lahendada, kuivõrd ainult laiendada. "Pantheon" tõstab pinge vibratsioonid igapäevasest elust (mis on kaootilisem, kui meile meeldib märgata) kunstilise üldistuse ruumi.

Et seda pingeväljajuttu pisut avada, võiks öelda umbes nii: me elame ideaalide ja reaalsuse vahelises lahendamatus pinges. Kunst (või vähemalt vajadus kunsti järele) sünnibki ideaalide ja reaalsuse hõõrdumises: ideaale või reaalsuse alternatiive tekitav kujutlusvõime ei tohiks katta vaadet reaalsusele, ent reaalsustaju ei tohiks ka lämmatada kujutluste jõudu. Kuna teater – ja teatrietendus – saab luua visuaalseid kujutlusi (ja "Pantheon" teeb seda eriti rõhutatult), võiks nimetada lahendamatut pinget vaatevälja probleemiks.

Inimeste elu pingestab soov omada võimalikult laia vaatevälja ja (enamasti ekslik) kujutlus, et selline vaateväli on saavutatav. Taotluse (tulutuse) võiks püüda kokku võtta umbes nii: ideaaliks on vaatepunkti piiramatus, reaalsuseks aga vaatepunkti piisamatus ja varjatus, sest igale vaateväljale kohalduvad paratamatud piirid.

"Pantheonis" on tajuda painavat katset üle oma varju hüpata, ulatuda kaugemale omaenda lugudest, isiklikest kõiksuse versioonidest, vabaneda omaenda keha haardest, siduda enda kehaga kõike seda, mis jääb nii ajas kui ka ruumis keha haardeulatusest välja – ja muidugi kaasneb koos sellega ka teadmine, et katse õnnestub vaid osaliselt. Miks? Sest seda, mis on keha haardeulatuses, ei anna õieti võrreldagi sellega, mis jääb keha haardeulatusest välja. Vahekorda võib võrrelda kõiksuse enda koostisosade vahel valitsevate jõujoontega: kõigele sellele, mis pole kombatav või mõõdetav aine, s.t varjatud ainele ja varjatud energiale kuulub ca 95 protsenti kõiksusest.

"Pantheon" käsitleb nii vaatepunkti piisamatuse ajalist kui ka ruumilist dimensiooni. Esimene dimensioon raamistab "Pantheoni" enda aega: iga etenduse alguses ja lõpus niriseb lae alt lavaservale liivanire – üksiku elu ajalise piiratuse ning lineaarse aja enda pööramatuse sümbol (liiv ei saa tagasi üles, s.t minevikku voolata). Siitkaudu avaldub üks inimelu mitmetest paradoksidest: inimene on teistest kehadest eraldunud keha, mida iseloomustab piiratud kestus, ent samaaegselt võimaldab inimese keha üks eriline elund – tema kesknärvisüsteem, mis annab talle võimaluse oma elu teadvustada, selle üle mõelda – tajuda inimkeha piiratud kestust mingi palju suurema kestvuse osana.

Sellele kestvusele on antud mitu nime, sotsiaalses kontekstis saab seda nimetada "ajalooks", metafüüsilises kontekstis "ajatuseks" või "igavikuks", bioloogilises kontekstis aga "elujõuks". Elujõud on ühtaegu pidev, sest kandub ühelt kehalt teisele, ja diskreetne, sest iga elujõudu kandvat organismi iseloomustab piiratud kestus. Teadvus võimaldab inimesel tajuda elujõu väljendust ühtaegu üldisena, s.t pidevana, ning isiklikuna, s.t diskreetsena. Sellises ajalises pingeväljas peab inimene püüdma seada paika oma vaatevälja, mis juba kestuse tõsiasja tõttu on ülimalt piiratud. Eks Pantheon ehitatagi taotlusega luua koht, mis võimaldaks asetada kestusega piiratud keha kestvusele osutavasse ruumi.

Pole raske märgata, et "Pantheonis" käsitletakse eriti tugevalt ajaloolise kestvuse küsimust, ennekõike just ajalugu kui ühtaegu korduvate ja mitmekesistavate motiivide ahelat. Korduvused on järgnenud üksteisele piisavalt kaua, et nende tuvastamiseks on vaja rakendada erilist vaimujõudu, asuda otsingule. Sellise otsinguga saab küll laiendada oma vaatepunkti, ent vaatepunktist kui raamistusest pole siiski võimalik vabaneda. Vaatepunkt saab hakata korduvuste võrgustikus ringlema, ent see ringlus ei suuda lagundada vaatepunkti raame.

Siingi avaneb ajaline paradoks: keha püsib mööduvuses, kesknärvisüsteem otsib mööduvusest midagi püsivat – "Pantheonis" otsitakse seda ajalooliste korduvuste kaudu. Aga ka kordustest justkui hoolimata, kordumistele vaatamata – nii ilmneb kaootilisevõitu liikumiste tagant paratamatu selgusetaotlus, millegi kordusteülese otsing.

"Pantheonis" kujutatava vaatepunkti piisamatuse ruumiline dimensioon väljendub tõsiasjas, et iga inimene haarab ruumist kaduvväikse osa, ta ei saa vaadata maailma "eikusagilt". Meie neljast dimensioonist koosnev aegruum ei võimalda näiteks näha üheaegselt ühe objekti kõiki külgi – aja dimensioon annab muidugi võimaluse kõik küljed ära näha, ent mitte korraga, s.t meil pole võimalik näha üheaegselt ühegi füüsilise entiteedi tervikut, vaid alati ainult osa sellest, oma konkreetsest vaatepunktist.

Seda piiratust sümboliseerivad Kangro lavastuses ratastel raamid, mille sisemust täidavad plaadid. Nende pindadega liiguvad näitlejad ruumis ringi ning teevad igasugu trikke – pinnad liiguvad sujuvalt, ent loovad samas ruumi katkestusi, lõikavad iga vaataja vaatevälja sisse. Jällegi: need aitavad tekitada ühtaegu pidevat ja diskreetset ruumi, mille terviklikkus täidetakse eristuste, lõikumiste, lahterduste, asetustega.

Vaatepunkti piisamatusele on dramaturg Eero Epner leidnud ka sõnalised vasted. Üks neid on lihtne määrsõna "siin", mille erinevaid kasutusviise "Pantheoni" verbaalses osas ohtralt kasutatakse, enamasti lausega "sina ka siin!". "Siin" on tõesti huvitav sõna, millel on eesti keeles mitu erinevat kasutusviisi, ent jään praegu kõige lihtsama, esmase, ruumilisele lähedal- või kohalolekule viitava tähenduse juurde.

Kui keegi on "siin", siis on ta kohal, (peaaegu) kohakuti sellega, kellele "siin" on mõeldud. "Siin" antonüüm on "seal" – keegi asub mujal. Sestap on "seal" palju ambivalentsem sõna kui "siin", sest "seal" on kõikjal, kus pole "siin", st "seal" võib osutada nii meetri, kilomeetri kui ka saja kilomeetri – või ka saja valgusaasta – kaugusel asuvale ruumipunktile, kusjuures ükskõik, millises suunas; "siin" aga ainult ühele vaatepunktile, millele konkreetne sõnakasutus osutab.

Oleks näiteks absurdne (kuigi mitte võimatu) öelda, et "Eesti on siin", sest Eesti koosneb rohkem kui ühest ruumipunktist (nojah, on võimalik öelda, et "ka siin on Eesti"). "Siin" rõhutab seega vaatepunkti piiratust, sest vaatepunkt ei sõltu ainult vaateväljast, vaid ennekõike vaataja asukohast, s.t sellest, kus asub parasjagu vaataja "siin". Enamgi: kui vaataja seisab enda jaoks "siin", siis kõik, mis liigitub ta jaoks vaateväljaks, asubki juba "seal".

Nii et kui "seal" on põhimõtteliselt ammendamatu, siis "siin" on selgelt ainuline. Nagu öeldud: minu isiklik "siin" saab olla korraga ainult ühes kohas, see piirneb minu kehaga. Mistõttu on lause "sina ka siin!" teatud piirini ebatäpne – too, kellele selles lauses osutatakse, asub samas ka/ennekõike siiski "seal". Olgu, kujutlusvõime võib kanda inimese mujale, kuhugi "sinna" ja panna ta tundma, et olles "seal", on ta samas "siin". Ent kui piirduda füüsiliste tõsiasjadega, on "siin" siiski ainuline, korrelatsioonis kehaga, kellele "siin" osutab. Sedakaudu viitab "siin" mitte ainult ruumilisele, vaid ka ajalisele piiratusele – "siin" on "praegu" ruumiline vaste. Kui öelda, et "ma olen siin juba olnud", siis peab see ruumiliselt (enam-vähem) paika, ent ajaliselt mitte, autentne "siin" ei saa asetuda oleviku püsivast mööduvusest välja.

Kui "Pantheoni" näitleja vaatab teist näitlejat või publiku liiget ja hüüatab talle: "Sina ka siin!", siis ühelt poolt toob ta küll kaks siin-olemist kokku, ent osutab samas tõsiasjale, et kahe siin-olemise koordinaadid ei kattu (eriti selgelt joonistatakse see välja stseenis, kus Kristina Preimann ja Juhan Ulfsak pistavad oma pead vastakuti ühe ja sama plaadi aukudesse, nii et neil pole võimalik näha teineteise nägu).

Inimesed ei saa olla kohakuti ruumis, vaid ainult keeles, öeldes, et nende kehade erinevad koordinaadid pole määravad, vaid et neil on võime ruumilisi distantse ületada ja ühendada, olla mõtetes pidevalt koos, alati teineteise "siin". Ent seegi taotlus langeb kujutluse, mitte reaalsuse valda. Tõsi, tegu on ääretult olulise kujutlusega, ilma milleta poleks ka teatrit, sh teatrisaali, mis muutub igal etendusel kõikide etendusel osalevate inimeste jaoks jagatud "siin"-kohaks.

Eelpool mainitud ratastel plaadid, need ühtaegu sujuvalt liikuvad ja samas vaatevälju häirivad ja pilgukaari katkestavad objektid aitavad võimendada "Pantheoni" paradoksaalset ruumikogemust; pinget, mille kaudu väljendatakse vastakaid impulsse. Esiteks kestuse ja kestvuse erisust: me kestused ilmuvad kordamööda kestvusse ja väljuvad sealt, igaühe "siin" hoiab teda selles kinni, kuigi teadvus ja keel võimaldavad meil "siin"-olemisi kujutluste kaudu ühendada.

Teiseks aga väljendatakse Kangro lavastuses ka kestuse ja kestvuse omavahelist põimitust, mida ilmestatakse ruumiliste, verbaalsete ja sümboolsete väljendusvõimalustega, kõikvõimalike raamistuste ja ringlustega. Lühidalt ja kokkuvõtvalt võib öelda Kangro lavastuse kohta nii: raamistused pannakse ringlema ja ringluseid püütakse raamistada.

Näitlejate esitatud isiklikke ja kultuuriloolisi elemente põimivate monoloogide käigus tuleb ette, et nad katkestavad üksteist, et üksteiselt jutujärg sujuvalt üle võtta. Repliikide kaudu moodustavad motiivide kultuuriajaloolised kordused ühelt poolt teatud hargnevate seoste ringluse – neid seoseid oleks siin (sic!) pea võimatu ammendavalt kaardistada, sest minugi kui etenduse ühe vaataja vaatepunkt on piiratud, mu pilk oli võimeline haarama kõigest toimuvast (nagu ka kõigest muust nähtavast) vaid kaduvväikest osa –, teisalt aga tekitab iga uus seos ringluse sujuvusse nihke või katkestuse.

Sel moel tekitatakse seoste spiraalne pööris, mille iga element on võimeline pöörist häirima, selles turbulentseid koldeid looma. Sujuvus pöörleb, võngub, fluktueerib, etenduse palavikuline pind pritsib sõnade, motiivide ja liigutuste protuberantse. Väga kenasti õnnestus see võnkuv sujuvus luua laval tiirlev-pöörleva teleekraaniga, millelt on näha kõikvõimalikke tantse-tantsijaid kujutavaid klippe.

Näitlejad tantsitavad omakorda ekraani, see liugleb vaatajate eest läbi ühtaegu elegantselt ja kummituslikult, mis tähendab, et kõik näevad pidevat pildirida katkendlikult, kuigi ratastel ekraan liigub sujuvalt, tahaks peaaegu öelda, et elegantselt. Sedasi luuakse ringtants, mis on ühtaegu voogav ja lünklik – voogavus ilmneb lünkade kordumisena. Sel moel tekib "Pantheoni" pingeväljas (ja pingevälja kujul) kujutluslik lugude kett, ühtaegu pidev ja diskreetne.

Lõpuks viiakse vaatajad pingeallika juurde tagasi – seintele ja lakke kinnitunud ekraanidel ringlevad Pantheoni lae kujutised, nagu pöörleks igavikule osutav lagi ise aeglases ringtantsus –, üksteisest eristatud ekraanid aga näitavad meile sellest ainult lõike, mitte kõike; vaateväli on avaram kui etenduse alguses, aga mitte kaugeltki ammendav. Ekraanide eraldatus, mis ei anna taevasfäärile osutavast pinnast täit pilti, vajutab vaatepunkti piiratuse tõsiasjale avarat tupikut meenutava punkti.

Ammendamatuse tunnet võimendab lae alt liivaterade kujul voolav aeg, mis ei tundu kõikide varasemate rähklemistega ühenduvat. Taoline aimdus võib tulla tõsiasjast, et aeg ongi müstiline konstruktsioon, kestvuse kui hõlmamatu pidevuse väli, millest me oleme suutnud luua vaid lahterdatud katkestusteks (s.t minevikuks, olevikuks, tulevikuks) liidetud kujutluse. Ja sellises äratundmises on võimalik aega pisut aeglustada, vaadata ajalisust mitte ainult selle seest, vaid justkui ka kõrvalt – milles seisneb ka igasuguse kunsti nõidus.

Kui üksteise kõrvale asetatud punkte piisavast kaugusest vaadelda, võib vaatleja pilgule avaneda joon, pidevus. Lae alt nirisev liiv kehastab diskreetsetest osistest koosnevat pidevust, üksteisest eraldunud, ent ühes suunas liikuvate elementide jada, millest moodustub liikumise tõttu midagi ühtsena tunduvat, püsimatuses püsiv skulpturaalne objekt, salapärane vertikaalne telg.

Lavastuse alguses seob Kaie Mihkelson selle telje olemasolu arutlusega ainuraksetest, kellest sai alguse orgaanilise korduvuse (katkestustest koosnev) pidevus (mis aga ei pruugi tähendada elujõu algust, sest – nagu ütleb Emanuele Coccia – "elu on talle eelnenu uus versioon"), lavastuse lõpus võib vaataja pilk jääda pidama Pantheoni ringleval lael. See pilguliigutus ongi vist üks kõige väärtuslikumaid asju, mida inimene saab oma elus teha – vaadata enda olemisest kaugemale, püüda ulatuda, sh mängida ennast silmapiiri taha, sinna, kust on pärit Pantheoni kupli keskelt ruumi valguv valgus, mille allikani pole küll võimalik jõuda, ent mille poole tasub alati liikuda. Kui öelda, et miski on kättesaamatu, igavesti "seal" (reaalsuses), saab selle miski tuua taolise ütlemisega ometi korraks "siia" (kujutlusse), käeulatusse.