Berit Kaschan: raamatutega täidetud ruum on tolerantne ja rahulik koht

Kuidas jõuavad raamatud ühe kodu raamaturiiulisse ja mis otsustab nende edasise saatuse? Mida teha siis, kui peale tuleb raamatuhäbi ja kuidas leida parimaid lugemiselamusi? Kultuuriportaalis alustab uus intervjuusari "Kogu lugu", mille esimene külaline on biblionaut ja luuletaja Berit Kaschan.
Iga kodu raamatukogu on avastus. See on unikaalne peegeldus aja kulgemisest ning kodu sees ja selle ümber toimuvast. Ja üsna kindlasti on sel oma salajane elu, mis osutub lähemal vaatlusel hõrguks sümbioosiks raamatute ja nende omaniku vahel.
Alustame päris algusest. Kas mäletad, kui vanalt lugema hakkasid?
Hästi ei mäleta tegelikult. Natuke enne kooli tõenäoliselt. Aga mäletan, et esimeses klassis oli paar klassiõde, kes mõnikord vahetunnis küsisid, kas ma saaksin neile raamatut ette lugeda. Ja ma hea meelega lugesin. Ju siis tundsin juba, et oskan. Ega mul ongi vist pea alati olnud lihtsam inimestega suhelda, kui mul on raamat käes. Nii on teatav roll ja teemafookus kohe olemas, ja on vähem ebalemist. Kirjandus on hea tugev seljatagune. Selle kaudu saab ju rääkida absoluutselt kõigest.
See seljatagune on mullegi tuge andnud. Ja ehk seepärast on ka järgmine küsimus enesestmõistetav, aga siiski, miks me üldse vajame raamatuid enda ümber?
Eks vist suures plaanis selleks vajamegi, et oleks, millele toetuda. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Raamatud muidugi loovad ruumi juba iseenesest hea atmosfääri. Seda on ju uuritud. Isegi midagi sellist olen kuulnud, et pelgalt raamatute keskel viibimine tõstab intelligentsust ja soodustab loovust.
Mind ennast on ka saatnud uskumus, et raamatutega täidetud ruum on tolerantne ja rahulik koht. Olen saanud sellele kinnitust muu hulgas kooliraamatukogude töötajatega vesteldes. Neil on lõputult lugusid lastest, kes tulevad vahetundideks raamatukokku, sest seal on rahulik. Seal ei kiusa last mitte keegi, seal saab oma mõtetega olla ja loomulikult ka lugeda. Seal saab olla ise. Ja need raamatukoguhoidjad, nad hoiavad ka tegelikult ju neid lapsi. Selliste ruumide säilitamine koolides on äärmiselt tähtis. Ja muidugi kodudes ja mujal ka.
Ehk see kõik selgitab asjaolu, miks lihtsalt sisekujunduselemendina on raamatud samuti üha populaarsemaks muutunud. Mis omakorda tekitab minusugustes raamatukoides teatavat elevust – on võimalus avastada, missuguseid kirjanduslikke valikuid siis pelgalt interjööri silmas pidades on tehtud. Viimati märkasin ühe burgerirestorani riiulis Maksim Gorki ja Henn-Kaarel Hellati teoseid. Sain kohe ette kujutada, kes näiteks võiks oma anguseburgeri kõrvale isukalt Gorki "Ema" lugeda. Aga tõsi, teistmoodi elama panid need raamatud sellegi ruumi.
Nii et näiteks külla minnes paned kindlasti tähele sealseid raamaturiiuleid või nende puudumist?
Jaa, muidugi panen tähele raamaturiiulit. Ja selle puudumist ka – siis ma hakkan mõtlema, kus see on. Ma ikkagi säilitan optimistlikku meelt ses osas väga pikalt. Ehk on inimene siis valdavalt e-raamatute lugeja või on raamatud kinnistes kappides. Küll see üks hetk ikka välja tuleb.
Teiste inimeste raamaturiiuleid on ju lõpmata põnev avastada – saab kiire ja kontsentreeritud ülevaate teemadest, mille üle inimene on valinud elus rohkem mõelda.
Hea õnne korral võib saada teise inimese raamaturiiulist olulist täiendust enda omale. Selleks muidugi tuleb raamatutest rääkima hakata. Näiteks John Fowlesi "Maagi" isikliku eksemplari sain ma endale kunagi just niimoodi – täieliku üllatusena. Nägin seda ühe tuttava inimese raamaturiiulis, hakkasin ahhetama, et kui hea raamat see ikka on ja et kahjuks ammu juba läbi müüdud. Mille peale tema vastas, et ma võin selle rahumeeli endale võtta, sest tema meelest on see raamat tüütu.
See polnud veel kõik – vestlus läks edasi lausa nii hästi, et sain talle hiljem anda Fowlesi eest vastutasuks oma eksemplari Milan Kundera "Olemise talumatust kergusest", mis on jällegi minu meelest võrdlemisi tüütu raamat, aga tema meelest üldse mitte. Lõpuks olime kõik rahul. Fowles ja Kundera eriti muidugi.

Milline on kõige vingem eraraamatukogu, mida oled näinud?
Tegelikult seesama raamatukogu, kust oma Fowlesi sain, on kindlasti ka olnud üks muljetavaldavamaid nii sisult kui vormilt. Seinatäied raamaturiiuleid, kus raamatuseljad on jaotatud värvi järgi. Ja pean ka mainimisväärseks, et see tohutu lugemusega inimene, kellele raamatukogu kuulub, ei ole elukutse poolest üldse kultuurivaldkonnaga seotud.
Aga veel meenub üks kodune raamatukogu, mis on mind inimesena palju mõjutanud. Töötasin pärast keskkooli mõned aastad inglise-poola peres lapsehoidjana ja selle kodu plaadi- ja raamaturiiulitest leidsin endale mitmeid – julgen öelda – eluaegseid lemmikuid.
Teiste hulgas kohtusin tänu sellele raamatukogule Pablo Neruda luulega – neil oli olemas Neruda debüütkogu "Kakskümmend armastuslaulu ja üks ahastuslaul", mida toona veel eesti keeles ei olnud. See raamat, see tämber, see kõik kokku mõjus minusse nagu välgulöök. Seal olid inglise ja hispaaniakeelsed tekstid paralleelselt, lisaks oli teosel suurepärane minimalistlik kaanekujundus – naisakt, esiplaanil tema põlved. See kohtumine avas mulle ukse Lõuna-Ameerika kirjandustesse ja hispaania keelde. Ja see uks jääb tõenäoliselt alati avatuks.
Ning minu huvi ja poolehoid poola kirjanduse suhtes on samuti juurdunud just sellesse aega, kasvanud välja selle kodu raamaturiiulitest. Ja muidugi selle raamatukogu omanikega koos veedetud ajast.
Kas teatud olukordades oled relvitu – lihtsalt pead raamatu ära ostma. Näiteks hea atmosfääriga raamatupoes, mida tahaks justkui tänada? Kui palju sa üldse raamatuid ostad, kui palju laenutad?
Tõsi, olen päris tihti olnud raamatute ees relvitu. Eks seda tõenda ka kõik raamatud minu korteris. Ning usutavasti nii mõnelgi korral on raamatu soetamist mõjutanud ka kaupluse atmosfäär – eriti reisidel. Seda olen ka mõelnud, et tõenäoliselt mu väike korter kaalub raamatute pärast rohkem kui nii mõnigi suurema pindalaga kodu. Ja eks see on pannud ka ikka ja jälle üle vaatama, mida siis endale soetanud olen.
Raamatukogust püüan nüüd taas üha rohkem laenutada – veenda ennast selles, et raamatukogu on samamoodi ka minu jaoks olemas, kui mõnd raamatut vajan. Vahepeal see harjumus kadus täiesti ära, pean tunnistama.
Aga krimiromaane olen küll terve elu valdavalt raamatukogudest võtnud. Eks muidugi lugesin neid rohkem ka nooremas eas. Praegu peaks mul kodus olema üks kirimiromaan – Ruth Rendelli "Pruutneitsi". Tähistamaks fakti, et Rendell oli, on ja jääb üheks mu suureks lemmikuks. Kusjuures, Rendelli kohta öeldakse üldse, et tema oli üks neist, kes hakkas tooma krimikirjandusse psühholoogilist sügavust, kujundas krimiromaanist "kes tegi" asemel "miks tegi" žanri, ja tegi niimoodi nähtavaks ka näiteks lähisuhtevägivalla temaatika ja selle psühholoogilised tagamaad.
Laenutamise juurest ostmise juurde ehk kas raamatute hinnatõus on sind palju mõjutanud?
Eks ikka, muidugi. Kui varem lihtsalt mõtlesin, et peaksin rohkem valima, mida ostan, siis nüüd valingi. Aga mis seal salata, minu suurim nõrkus on siiski raamatuantikvariaadid ja neis leidub alati soodsa hinnaga suurepärast kirjandust.
Lisaks soodsamale hinnale on antikvariaadist põnevam raamatut leida kui uute raamatute poest, ja need kohtumised jäävad kauaks meelde. Näiteks see ilus päev, mil leidsin Tartus Riiamäel asuvast raamatupoest lõpuks Marina Tsvetajeva luuletused Leelo Tungla tõlkes, mis on ilmunud Tõnis Vindi kujundatud sarjas. Olin seda kogu endale aastaid soovinud, aga polnud kuskilt leidnud. Juba olin natuke vist alla andnud ka. Ja siis ükskord hetkeemotsiooni ajel astusin sellesse poodi sisse, kõndisin otse kõige tagumise riiuli juurde ja lihtsalt võtsin selle raamatu sealt välja. Ju siis oli õige aeg käes.
Siiski kahtlustan, et suures plaanis mõjutab raamatute hinnatõus lõpuks enim kvaliteetsete uute eestikeelsete tõlgete ilmumist ja niimoodi meie omakeelse kirjavara taset ja kaasaegsust, mille juures on tõlgetel olnud alati oluline roll. Praegu, kui näiteks raamatu ingliskeelse originaali ja eestikeelse tõlke hinnavahe on kohati pea kolmekordne, saab uuest eestikeelsest raamatust luksuskaup. Mis on mitmes mõttes ohtlik.
Ma räägin muidugi ainult tõlkekirjandusest. Eks seegi peegeldab mu raamaturiiuli sisu omal moel. Pean tunnistama, et kaasaegset eestikeelset ilukirjandust ostan ma tõesti vähem kui kõike muud. Aga eks seda ongi maailmakirjandusega võrreldes vähem.

Püüan sind kuulates arvutada, et kui palju su kodu raamatute tõttu kaaluda võiks, aga ega ma seda vist välja ei mõtlegi. Mille järgi sul raamatud riiulisse sätitud on? Žanri, tähestiku või kujunduse, võtad täitsa vabalt või pead hoopis midagi muud silmas?
Laias laastus olen püüdnud jaotada raamatud teemade või žanrite kaupa, tähestikulisse järjekorda panemiseks ei ole mul ei kannatlikkust ega vajadust. Ja eks igas riiulis on üllatusi ja määratlemata žanriga isendeid.
Kõige aktuaalsem on ehk riiul, kus on raamatud, mida plaanin käesoleva aasta jooksul läbi lugeda. Praegu on esimestena plaanis näiteks Murakami "Kafka mererannas" ja Herbjørg Wassmo "Sada aastat" ja veel Põhjamaade kirjandust. Muu hulgas on selle aasta lugemiskavas "Vanem Edda" ja "Noorem Edda". Olen ka mõelnud, et prooviks neid lugeda häälega. Mulle tundub, et niimoodi saab vast selle tekstiga parema kontakti, kuna see on ju tegelikult suuline pärimus. Aga võib-olla hooplen siin niisama.
Edasi on eraldi riiulis eesti kirjandus, siis mütoloogia, religioonipsühholoogia ja muu psühholoogia ja natuke puhtakujulisi loodusteadusi ka, näiteks "Inimese anatoomia" – mida on ka mõnikord väga rahustav lugeda. Edasi on luuleriiul, siis romaanid. Esikus on Loomingu Raamatukogu riiul, siis Ladina-Ameerika kirjandus, lühijutud, ja alumistes riiulites on muinasjutud ja lastekirjandust ka. Ja mõned foto- ja kunstiraamatud.
Lisaks riiulitele ja raamatukappidele on mul praegu raamatutornid, kus on need raamatud, mis ootavad varsti uusi kodusid. Aga raamatutega on see hea asi, et nad näevad alati elegantsed välja, isegi kui nad on riiulivabad.
Rääkides riiulivabadusest, siis millised suhted sul e-raamatutega on?
Suhted ei ole väga tihedad, aga on sõbralikud. Lennureisidel on e-raamatuid hea lugeda. Aga ilukirjandust ma e-raamatuna lugema pole harjunud, pigem loen tekste, millest võtta otseselt infot. Millelt lugemisnaudingut ei eelda.

Sa oled öelnud, et oled veendunud kirjanduse praktilises väärtuses. Kas sul on siis ka praktiline raamaturiiul?
Muidugi. Praktiline ses mõttes, et need raamatud on mänginud rolli minu inimeseks kujunemisel. Üldiselt arvan, et hea raamaturiiul on mitmekülgne. Nagu inimene, kellel on erinevaid kihte ja huvisid.
Aga otseses tähenduses on mu raamaturiiul võrdlemisi ebapraktiline – käsiraamatuid ja nipiraamatuid siit väga ei leia. Kokaraamatuid on ka ainult kaks ja kumbagi ma pole ise ostnud. Aga mulle meeldib, et need siin on. Loovad ka kööginurka sellise pisut kirjanduslikuma atmosfääri.
On sul siin sellised raamatuid ka, mille kohalolekut aeg-ajalt silmadega kontrollid? Et kas on ikka olemas või on rändama läinud?
Ma regulaarselt ei kontrolli, aga on tõesti raamatuid, mis tunduvad asendamatud. Näiteks Martin McDonaghi näidend "Padjamees". Esiteks, see lugu kirjanik Katurianist, kes püüab kolmevaatuselise ülekuulamise ajal üheaegselt päästa oma elu, loomingut ja erivajadustega venda, on…ma ei tea. Absoluutne. Nägin seda Tiit Ojasoo lavastust teatris NO99 2005. aastal. See tegi minuga seda, mida kunstiteostest alateadlikult siiani iga kord ootan, aga mida juhtub tegelikult võrdlemisi harva. See raputas mind läbi, ja tegi alandlikuks millegi sõnastamatu ees. McDonagh`i teksti kinkis mulle hiljem seesama hea sõbranna, kes oli organiseerinud ka teatripiletid. Nii et lisaks tuletab see raamat mulle meelde, kuidas mul on elus inimestega vedanud.
Ja nüüd meenub kohe ka keskkooli ajal sünnipäevakingiks saadud luulevalimik "Sina ja mina. Eesti luules". See raamat sai ka üsna ruttu mu vereringe osaks ja on seda vist siiani. Eks selliseid raamatuid on veel. Ma arvan, et võiks teha neile eraldi riiulinurga isegi.
Laenad sa oma üldse raamatuid välja? Pead arvet ka?
Ma laenan raamatuid välja võrdlemisi harva ja kindlatele inimestele. Eelistatavalt ühele inimesele korraga. Muidu mul läheb arvestus segamini. Vahepeal ikka märkan sotsiaalmeedias postitusi teemal "kellele ma laenasin selle raamatu". Ma ei taha, et minu elus asi nii kaugele läheks.
Aga teisalt tuleb tunnistada, et minu enda käes on praegu päris mitme inimese raamatud. Kõik juba üsna pikka aega. Peakski need tagasi viima enne, kui mõnd avalikku üleskutset näen. Samas – ma hoian neid raamatuid hästi.

Aga kui tihti sa oma raamaturiiulit korrastad?
Nagu näed, praegu korrastangi vähehaaval (Berit on põrandale kuhjanud suure hunniku raamatuid, toim.). Igal aastal ma seda nii põhjalikult ei tee. Aga püüan ikka uskuda, et mida iganes me enda ümber korrastame, siis korrastame midagi enda sees ka. Et ehk nii sajast raamatust loobumine tekitab peagi ka pähe ruumi juurde.
Ega see raamaturiiuli korrastamine muidugi pole tegevus, mida väga kibeleks alustama. Selle käigus ju tuleb teha mitusada otsust ja kes siis tahaks teha järjest mitusada otsust? Praegu selekteerin raamatuid kontrollküsimusega, et kui hakkaksin kolima, kas võtaksin selle raamatu kaasa. See on päris tõhus.
Ja mis saab neist raamatutest, mida sa enam ei vaja?
Ära ma neid kindlasti ei viska. Loodan suurema osa ajapikku ära müüa või kinkida. Ma olen ka väga selle poolt, et vanu raamatuid võiks sama stiilselt ja enesekindlalt kinkida kui vanu vinüüle, näiteks. Seda tuleb lihtsalt harjutada, selle ümber on praegu veel mingi valehäbi.
Ja midagi pakkuda ehk antikvariaatidele või viia Uuskasutuskeskusse, kust olen ka ise raamatuid soetanud. Mul kindlasti ei ole nende virna laotud raamatute saatusest ükskõik – pigem vastupidi, usun, et nad leiavad endale palju tänulikke lugejaid väljastpoolt seda korterit.
Järjehoidjate maailm on vist täpselt sama kirju kui iga lugeja elu. Mis sul kasutuses on?
Palju käepäraseid vahendeid. Pliiatseid, postkaarte, to-do liste, ostutšekke, igasugu pileteid ja kritseldusi. Ja ma üldiselt jätan selle ka pärast raamatu lugemise lõpetamist sinna vahele. Niimoodi võib raamatut uuesti avades avaneda terve ajastu. Eriti meeldib mulle leida loetud raamatute vahelt lennupileteid. Siis tuleb kohe terve reis meelde.
Aga esineb ka kurioosume – hiljuti raamaturiiuleid sorteerides leidsin Emily Dickinsoni eluloo vahelt avamata ümbriku PIN ja PUK koodidega. Naersin südamest. Mitte midagi ei mäleta sellest – ehk panin need enda arvates turvalisse kohta? Loodetavasti olid need vähemalt minu enda omad. Ei hakanud kontrollima ka. Jätan selle järgmiseks korraks. Head müsteeriumit ei saa ju raisku lasta.
Ah jaa – ei saa ka jätta mainimata, et üks mu staažikamaid ja ambitsioonikamaid järjehoidjaid on 2003. aastal Tartu klubis Dam Tan Dance toimunud peo pilet, millest sai hiljuti eksponaat ERMi näitusel "Kellele kuulub öö?". Loodetavasti on ta pärast ikka nõus järjehoidjana edasi töötama.

Ühe su raamatu vahelt paistab hästi teritatud pliiats. Oled sa suur märkmete tegija ja teksti allajoonija?
Jah, nüüd pigem olen. Kuigi see komme mulle väga kergesti külge ei jäänud, sest kandsin pikalt arusaama, et raamatut tuleb hoida puhtana. Seepärast kirjutasin tekstidest olulisi kohti eraldi märkmikesse välja. Aga lugesin siis kuskilt, et Mati Undil olid kõik raamatud märkmeid täis ja niimoodi tema kaudsel loal hakkasin ka üha julgemini raamatutesse kirjutama. Lubama endale mõtteviisi, et need allajoonimised täidavad ju eesmärki, neis on edasiste mõttearenduste potentsiaal. Et see pole niisama sodimine. Ja nüüd jõuame tagasi selleni, miks on oluline raamatuid omada – kellegi teise raamatusse ma märkmeid ei teeks. See ei oleks kena, aga ei oleks ka praktiline – mõte on ju selles, et märkmed jäävad mulle alles.
Mõjub see kuidagi enesepaljastusena, kui nüüd selline läbi töötatud ja enda omaks tehtud raamat välja laenata?
Ka seda on juhtunud. Üht psühholoogia-alast raamatut hakkasin väga hoogsalt alla joonima, ja ikka isiklikult, kuidas siis veel. Ja siis millalgi spontaanselt laenasin selle raamatu välja. Kui meenus, et tegu oli allajoonitud raamatuga, oli hetkeks imelik tunne küll. Aga siis mõtlesin, et eks inimesed loevad ikka välja, mida nad ise soovivad. Ja sellist eestlast ma veel pole kohanud, kes raamatut tagastades sellistest asjadest juttu tahaks teha. Et kuule, ma nägin, et sul olid mõned kohad allajoonitud, ma olen ise ka selle teema peale mõelnud või muud sarnast. Päris värskendav oleks. Peab veel joonitud raamatuid välja laenama järelikult.
Oled sa vahel raamatuhäbi tundnud? Midagi taolist, et peidad külalise tuleku eel mõne kindla raamatu ära?
Ütleme nii, et kuna mul on raamaturiiulid kolmerealised, siis eks mõningaid strateegilisi valikuid on ikka tehtud. Et mis passib paremini esimesse ja mis tagumisse ritta. Ja kui ma tahan vestlust elavdada või hoopis külalistest vabaneda, saan ju alati tõmmata midagi välja riiulite tagumistest nurkadest, mis aitaks mul eesmärgini jõuda.
Kas neis kolmerealistes riiulites on ka ootel raamatuid, mida loed kunagi hiljem? Ja neid, mille kohta tead juba praegu, et tõenäoliselt ei loe sa neid kunagi, aga loobuda ka ei raatsi?
Olen soetanud küll raamatuid selle mõttega, et need ootele panna. Mõne raamatu jaoks pole kohe sobivat meeleolu, teise jaoks peaks elutunnetus veel pisut avarduma või tekkima täpselt õige tunne. Niimoodi saab raamatust omamoodi majakas. Carl Gustav Jungi "Punane raamat" on üks sellistest, mis oli mul olemas aastaid enne, kui seda lugema hakkasin. Läbi ei ole siiani lugenud, aga küll jõuab. On tekste, mida tulebki lugeda aeglases tempos. Tuleb jätta settimise aega.
Ja siis oli ka aeg, kui ostsin ühe hooga kokku kõik eesti keeles ilmunud Margaret Atwoodi teosed, et neid järjest lugema hakata – aastate, võimalik et isegi aastakümnete jooksul. Mõned olen juba läbi lugenud ja edasi andnud, aga mitmed on veel alles ja lugemata. Ikka hea, kui alati on mõni lugemata Atwood omast käest võtta.
Selliseid raamatuid mul oma teada ei ole, mida ma arvatavasti kunagi ei loe, aga loobuda ei raatsi. Kuni ma usun nende lugemisse, hoian alles. Kui enam ei usu, annan vabaks.
Toimetaja: Kaspar Viilup
Allikas: "Kogu lugu"