Aastaid, kui Tallinna linnateater oli veel oma hetkel renoveeritavas kompleksis, oli nende piletimüük (õigem oleks seda nimetada piletijahiks!) midagi sellist, millega peenemas seltskonnas uhkustada sain. Mina sain neli piletit! Ahaa, mina sain hoopis kolmele eri lavastusele pileteid, mis sul sellele vastu panna on? Kunsti võti ei peitunud enam kunstis endas, see oli pigem meeldiv boonus, et sai ka paar tundi teatrisaalis istuda ja vaheajal kohvi juua. Olulisem oli kuuluvustunne: mina olen nende eriliste seas, kes siia pääses! Pilet eliidi hulka, mida sai igaüks proovida korra kuus lunastada.

Salme kultuurikeskuse saal on küllalt suur ja Tallinna Linnateatri uuslavastuste hulk enam kui piisav, et tasapisi hakkab pakkumine juba nõudlust ületama. Mõistetavalt tekitab selline olukord eksistentsiaalse kriisi: mis jääb meist alles ilma selle igakuise tunglemiseta? Vastuse annab ilmselt aeg, õigemini lahendab selle probleemi uude majja kolimine, millele järgneb taas suur publikuhuvi kasv ning võib isegi juhtuda, et Eesti Draamateatri käest võetakse üle antud teatepulk tagasi. Või siis murtakse teatepulk heaperemehelikult pooleks ning oleme varsti hoopis olukorras, kus on kaks kultuuripaleed, kuhu saavad siseneda vaid valitud.

Öeldakse ikka, et süües kasvab isu ning ka müüt millestki kättesaamatust kasvab eksponentsiaalselt ehk siis ahvatlevale eliidipiletile, khm, teatripiletile peavad jahti üha rohkemad. Long story short: teater on populaarne ja üha populaarsem, mis on ju positiivne. Mis ma enam üldse kobisen siis? Kahjuks tekitab see aga olukorra, kus arutu mütologiseerimine kasvatab pidevalt lõhet potentsiaalse huvilise ja nn väljavalitu vahel. Taevasse kerkinud piletihinnad teevad niigi esimese sõela, aga kui inimene on tõesti paar kuud raha kogunud, et teatrisse minna, siis mõne konkurendi kiirem internet või nobedamad näpud jätavad ta ikkagi ukse taha. Proovib järgmine kuu korra veel, jääb jälle ilma ja rohkem ei viitsi.

Veidi sarnast fenomeni võis märgata Rasmus Merivoo "Tulnukas 2" või mullu suvel Greta Gerweigi "Barbie" puhul, kus jutt peagi otsa lõppevatest piletitest sundis ilmselt jooksma kinno ka neid, kes muidu oleksid ehk üldse vaatamata jätnud. Võib ju öelda, et las need olla siis pretsedendiks ning teised kultuurikorraldajad ise on lollid, et sama meetodit oma turundusvankri ette ei rakenda, kuid sellise tendentsiga hakkame lihtsalt kultuuri põhialuseid õõnestama.

Lõpuks ei võida sellest mitte keegi, kui kultuuri poolt rahakotiga hääletama sunnib ühiskondlik surve – teised ju ostavad, ma ei saa kehvem olla –, mitte siiras isiklik huvi. See loob pinnase potentsiaalseks pettumuseks või siis vähemalt enesepettuseks, kus sa üritad teost, mis pole päris sinu veregrupp, üldsuse survel ikkagi meeldivamaks mõelda. Praegu on meie kultuuriväli sedavõrd rikkalik, et igaühele on olemas midagi sellist, mis tema hingekeeli õiges suunas liigutab. Suured kultuurimüüdid võivad aga vabalt väiksematele tegijatele karuteene teha ning muuta seeläbi meie kultuuri hoopis üheülbaliseks.

Või äkki peaks ikkagi kirjastajad selle nipi kasutusele võtma? Eestis on raamatute tiraažid juba iseenesest olematud, seega miks mitte kasutada hüüdlauset "raamat on saadaval vaid 50 erilisele". Alatuks ei pea sellega minema, aga ehk võib siis tõesti väiksust tõlgendada hoopis ahvatleva defitsiidina.