Leino Rei: noortele teatrit tehes peab vastustusmoment kogu aeg kuklas tiksuma

Eesti Noorsooteatri uus juht, aprilli keskpaigas ametisse astuv Leino Rei sõnas intervjuusarjas "ID", et noortele teatrit tehes ei tohi ära unustada, kes su sihtrühm on. Noore vaatajaga saab kõikidest teemadest rääkida, aga me peame väga hoolega valima vahendeid, kuidas me seda teeme ning vastutusmoment peab kogu aeg kuklas tiksuma, rõhutas ta.
Ma teen meie intervjuu sissejuhatava küsimusega lahti. Kuidas te teatrini jõudsite?
Minu esimesed kokkupuuted teatriga on pärit sügavalt lapsepõlvest. Ma olen pärit Rapla maakonnast Kaerepere alevikust, mis oli toona Valtu kolhoosi keskus. Mu ema oli seotud külateatriga ning ma käisin temaga väga palju proovides kaasas ning ka nende etendusi vaatamas. Ma olin umbes kuueaastane, kui mind esimest korda täiskasvanute tükki mängima kutsuti.
Kui ma kooli läksin, oli meil väga tugev teatriõpetaja Anne Archipov, kes vedas näiteringi, millest ma terve põhikooli jooksul osa võtsin. Keskkooli ajal läks fookus korvpallile, olin spordikoolis ja teatriringi kui sellist sel ajal kõrval ei olnud.
Kui keskkool läbi sai, siis esimene teatrikool, kuhu sisse astusin, oli Viljandi Kultuurikolledž, kus õppisin ühe aasta näitejuhtimist. Kui ma esimese aasta lõpus Viljandist ära tulin, võtsin kaks aastat pausi ning seejärel tuli teatriõpe Eesti Humanitaarinstituudis, mille ka 1998. aastal lõpetasin.
2018. aastal lõpetasite Tartu Ülikoolis kultuurikorralduse magistriõppe. Kust see idee tuli?
Eks üks asi viis teiseni. Pärast Eesti Humanitaarinstituudi lõpetamist olin Theatrumi asutajaliikmena mõned aastad Theatrumiga seotud. 2002. aasta alguses liitusin toonase Eesti Riikliku Nukuteatriga, kus olin 2006. aastani näitleja. Ühel hetkel tundsin, et soovin institutsionaalses teatris aja maha võtta ning võtsin ennast vabakutseliseks. See periood venis lõpuks 11 aasta pikkuseks.
Sel ajal lavastasin, mängisin näitlejana ja pidin mitmeid asju ise kaasprodutseerima. Sealt tekkis huvi, kuidas edasi liikuda ja iseennast juhtida: kuidas ma saaksin ise teater olla ja tunda kõiki erinevaid valdkondi, millega teater seotud on? Seepärast läksin Tartu Ülikooli kultuurikorraldust õppima – et sealt kogemuste kõrvale teadmisi koguda. Magistriõpingute teisel aastal taasliitusin oma endise koduteatriga, mis kannab nüüdseks Eesti Noorsooteatri nime.
Te olete alates 2017. aastast juhtinud noorsooteatri juurde kuuluvat rahvusvahelist visuaalteatrifestivali Tallinn Treff. Kas teadsite kohe, kui noorsooteater jaanuaris uue teatrijuhi konkursi välja kuulutas, et soovite kandideerida?
Otse öeldes oli see tegelikult ootamatu. Ma olen alates 2017. aastast noorsooteatri kunstilise juhi Mirko Rajase, teatrijuhi Joonas Tartu ja loomenõukoguga koostööd teinud, me oleme liikunud ühises inforuumis ja ma tean, millega teater tegelenud on. Seoses festivali korraldamisega on mitmed tänased ideed, mis puudutavad rahvusvahelistumist ja haridusteemasid, minu osalusel algatatud ja käima lükatud ehk ma tunnen seda valdkonda ja seisu, kus me oleme, väga hästi. Me olime sisuliselt paika pannud nelja aasta programmi, kuhu tahame 2027. aastaks välja jõuda.
Seepärast tuli esimese hooga ootamatult, et Joonas uueks ametiajaks ei kandideeri. Loomulikult mõistan ja aktsepteerin Joonase otsust, aga hetkeks tajusin, et teater oli valiku ees, mis nüüd saab. Kui ma oleksin teadnud, et teatrit tuleb juhtima inimene, kellega ma olen tuttav – ma tean, kuidas ta mõtleb, milline on tema maitse ja kogemus, et ta võtab meie praegused plaanid orgaaniliselt üle, siis poleks ma kandideerinud. Kuid kuna ma seda ei teadnud ja soovist asja mitte juhuse hooleks jätta, võtsin vastu otsuse kandideerida. Muidugi oli siin oluliseks kaalukeeleks, et meil on teatri kunstilise juhi Mirko Rajasega loomingulistes küsimustes hea klapp ja sarnane arusaam teatri tulevikuperspektiividest.
Ma otsustasin kandideerida mõttega, et teen seda küll sajaprotsendilise ettevalmistusega, aga kui konkursi lõpu eel selgub, et mul on tugev kandidaat kõrval, keda võime usaldada, saan oma otsust veel kaaluda ja soovi korral loobuda. Kuna konkurss oli konfidentsiaalne, ei saanudki ma teada, kellega ma konkureerisin. Mul ei jäänud muud üle, kui endast maksimum anda ja oodata, mis saatusel pakkuda on. Nüüd ma istun siin.
Kandideerides pidite esitama kirjaliku visiooni noorsooteatri tulevikust aastatel 2024–2027. Mis te kirja panite?
Peamine, millele teater peab tähelepanu osutama, on meie igapäevane töö – meie publik, kes on harjunud käima noore vaataja teatris ja kes on harjunud nägema visuaalteatri lavastusi, mida mujal ei näe. Igapäevase töö fookus on tähtis seepärast, et omatulu teenimine on teatris väga olulise kaaluga ja kui vead sisse lased, ei saa ka muud planeerida, aga meie pikemas perspektiivis tehtavad eesmärgid on just selle nii-öelda muu osaga seotud.
Nendesse plaanidesse on juba orgaaniliselt haridusteemad sisse kirjutatud. See tähendab, et me oleme eneselegi märkamatult spordiklubiga võrreldava hariduspüramiidi üles ehitanud – meil on nukuteatri muuseumi korraldatud teatriringid 1.–8. klassini, seejärel on gümnaasiumiealistele loodud noortestuudio. Professionaalsel tasandil oleme alustanud koostööd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooliga, sest meile on oluline, et säiliks oskus tegeleda kaasaegse nukuteatriga ning areneks arusaam, mis on visuaalteater ja kuidas selle erinevaid teatriliike kasutada.
Mirko Rajas ning lavastaja ja näitleja Taavi Tõnisson on Mart Kolditsa kursusele nuku- ja objektiteatri töötubasid andnud ning seesama kursus tuleb sügisel meile lavastajate kassettlavastust tegema. Viimasel õppeaastal saab üks nende lõputöödest meie majas olema. Plaan on ka, et 2025. aastal alustab lavakunstikoolis visuaalteatri lavastajate magistriõpe, mis kestab 2027. aastani. Nelja aasta pärast loodaks jõuda sinnamaani, et me oleme ühele uuele põlvkonnale nii-öelda visuaalteatri tööriistakasti üle andnud. Loodetavasti tulevad juba uued tegijad, kes seda maailma järgnevatel aastatel mõjutavad.
Teine oluline teema, mille plaanidesse panin, on rahvusvahelistumine ehk siis kõik see, mis on tõukunud minu tööst festivalijuhina. Vahepealsed koroona-aastad on seda valdkonda oluliselt mõjutanud, aga tänaseks oleme saavutanud mitmeid häid kontakte välisfestivalidega, kuhu tahaks nüüd päriselt kohale jõuda.
Samuti oleme ise initsieerinud ühe festivali, Balti visuaalteatri esitlusfestivali (inglise keeles Baltic Visual Theatre Showcase), kuhu koondame kokku visuaalteatri lavastused Leedust, Lätist ja Eestist. Igast riigist on kolm-neli lavastust ja kõik need tuginevad mingil määral nukuteatri juurtele. Esimest korda toimus festival kaks aastat tagasi Tallinnas, sel sügisel toimub see Vilniuses ja 2026. aastal loodame Lätis olla. Läti ja Leedu kolleegidega oleme ka haridusteemasid arutanud, väga tihe suhtlus on ka Põhjamaade festivalide korraldajatega. Hetkel osaleme ühises projektis, mis võimaldab meie teatri näitlejatel kahe aasta jooksul rahvusvahelistest koolitustest osa võtta.
Kogu haridusspekter ja tegevus rahvusvahelisel suunal vajab väga põhjalikku tööd, et põhitöö kõrvalt kõike realiseerida. Tänasel päeval on meil ka Eesti piires keeruline etendusega oma majast välja minna. Aastaid tagasi oli pilt avaram ning sõideti rohkem.

Kuidas tudengid Taavi Tõnissoni ja Mirko Rajase antud töötoad vastu on võtnud?
Väga hästi, ma olen neid vaatamas ka käinud. Lisaks andsid nad töötubasid CPPM-i magistriõppe tudengitele. See on huvitav, kuidas noored tulevased teatritegijad on kõigele uuele väga avatud ja võtavad selle nii orgaaniliselt vastu. Nad näevad selles mängulist potentsiaali, enda jaoks avastamata võimalust – et siin on üks vahend, mille kaudu ma saan lugu jutustada või mingit oma mõtet või tunnet väljendada.
Tõdesite, et noorsooteater jõuab üha vähem oma majast välja. Kas väikestesse kohtadesse mittejõudmine jääb kripeldama ka?
Kindlasti, kuid siin on omad põhjused. Ühest küljest kasvav surve teenida omatulu ja teisest küljest, kuna me oleme visuaalteater, on lavastuste tehnilised nõudmised palju keerulisemaks ja nõudlikumaks läinud – igas kultuurimajas, lasteaias või koolis me mängida ei saa. Tuleks mõelda spetsiaalselt lasteaias või koolis mängitavate lavastuste peale ning need repertuaari võtta, kui see oleks omaette eesmärk.
Seetõttu on ratsionaalselt võttes mõistlikum peamiselt mängida oma majas, kust meid ka üles leitakse. Puht praktiliselt peame arvestama, et väljasõidud on ajaline ja rahaline kulu, mis vajavad selles valemis põhjalikku planeerimist. Kuid missioonitundest ei ole me väljasõite ka päris kõrvale lükanud ja teeme pingutusi, et tervikpilt oleks ka selles osas võimaluste piires rohkem tasakaalus.
Kas lisaks haridusele ja rahvusvahelistumisele on teil ka repertuaarialaseid plaane?
Repertuaari planeerimine on kunstilise juhi pärusmaa, seda koostöös loomenõukoguga. Kuna ma olen loomenõukogu liige, olen nende protsesside ja ideekorjete juures olnud. Täna on meil vajadus laiendada rahvusvaheliselt mõistetavas keeles mängitavate lavastuste repertuaari ning muidugi hoida järjepidevalt pilk peal repertuaari tervikul, et jaguks vaatamist kõikidele vanusegruppidele, et lavastused oleksid teatriliigiliselt mitmekesised ja mis peamine – et sisu ja vorm oleksid iga lavastuse puhul dialoogis ja põhjendatud ning kõnetaksid vaatajat.
Te olete vahelduva eduga noorsooteatriga 22 aastat seotud olnud. Millist rolli noorsooteater Eesti teatrimaastikul täna kannab?
See roll on viimase viie-kuue aasta jooksul oluliselt muutunud. Kui ma õppisin kultuurikorraldust, pidin koolitööde raames põhjalikumalt teatristatistikasse süvenema ja mulle jäi meelde, et noortele vanuses 14–19 eluaastat on terve Eesti peale imevähe lavastusi, võib-olla neli või viis kogu repertuaari peale kokku. Me oleme selle sihtgrupi süsteemselt ette võtnud ja tänase seisuga on juba ainuüksi meie teatris rohkem kui viis lavastust, mis on just noortele suunatud.
Meil õnnestus murda müüt, et teismeline ei taha teatris käia. See müüt oli tulnud sellest, et umbes 13. eluaastani teeb otsuse, mida ja millal vaatama minna, kas lapsevanem või õpetaja, aga kui sa oled juba 13-aastane, tekib enesemääramise hetk ja sa otsustad ise, mida oma ajaga teha. Sel ajal tekivad õigustatud küsimused, miks ma peaksin midagi vaatama minema. Nii oligi millegipärast tekkinud arusaam, et noored ei taha teatrisse minna. Aga selgus, et kui noorde vaatajasse austusega suhtuda, rääkida temaga teemadel, mis teda puudutavad ja teha seda siiralt, ilma et temasse suhtutakse kui mitte päris arenenud inimesesse, on sel ka mõju ning ta võtab teatri omaks. Seda näitab ka meie noortelavastuste täitumus – noored käivad väga hea meelega siin.
Võib isegi öelda, et noortele suunatud teater on nii võimsalt käima läinud, et kui jälgida viimaste aastate Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna nominatsioone ja laureaate, siis väiksemale vaatajale suunatud lavastuste tunnustus on jäänud varju. Täna vajaksime juba eraldi kategooriat mõlemale sihtgrupile. Meie ülioluline roll on ju ka olla paljudele lastele esimeseks teatrikogemuseks ja seda ei saa kuidagi alahinnata.
Siit ja sealt on kõlanud kriitikat sel suunal, et suured teatrid ei taha eriti lastele ja noortele lavastusi teha, paljudes teatrites ongi enamasti kavas üks-kaks lastele ja noortele mõeldud lavastust. Kas see võib ka teatrivaatajate järelkasvu mõjutada, sest noortel, kes ei ela Tallinnas või Tartus, ei teki teatris käimise harjumust?
Jah, see võib päris põhjendatud argument olla. Noorsooteater on ainukene riigi poolt doteeritud teater, mille peamine sihtrühm on noor vaataja vanuses 5–15 eluaastat, aga me mängime ka noorematele ja vanematele. Teistel teatritel seda kohustust ei ole. Muidugi peavad nad ka regionaalsusega arvestama, et neil oleks repertuaaris lastelavastusi, sest lapsed ja koolid on ju kõikjal ümberringi.
Meie proovime oma asja ajada ja lisaks sellele, et meil on selge sihtgrupp, millega teistest teatritest eristume, on meil selge teatriliigiline eristuvus – visuaalteater kogu oma spektris. Sellist teatrit ei ole võimalik teistes Eesti teatrites teha.
See on kaasa toonud selle, et inimesed tulevad meie juurde üle Eesti kohale. Nad tulevad bussidega, nad tulevad klassidega, tulevad peredega. See liikumine on kindlasti olemas ja ma usun, et teatrihuvilised õpetajad ja lapsevanemad leiavad tee meie teatrisse. Tõsi on aga see, et professionaalne lastele suunatud teater võiks üle Eesti kindlasti laiem ja põhjalikum olla ja seda just professionaalsete lastele ja noortele spetsialiseerunud mobiilsete väiketruppide osas.
Samas võivad teatripiletid paljude lapsevanemate jaoks hirmkallid olla ja kui bussiga tulla, on seegi lisakulu. Aga eks noorsooteatri kanda ei olegi kohustus igas maakonnas mängida, vaid võib-olla võiksid teised teatrid ka noored vaatajad omale rohkem südameasjaks võtta.
Jah, aga eks meie teater on ka kõige rohkem noorele vaatajale spetsialiseerunud. Ma olen oma teatritee jooksul ka mitmes teises teatris mänginud ja lavastanud ning valmisolek ning oskus noorele vaatajale mängida on midagi täiesti erilist. Inimene peab selleks seesmiselt häälestunud olema. Kui ta hakkab seda üle jala või mingi põhitegevuse kõrvalt tegema – et teeme selle nii-öelda lasteka või jõuluka ka ära –, siis see ei ole päris see, mis sellele alale kasuks tuleb.
Noorsooteater on tihtilugu laste esimene kogemus teatriga. Kas te tunnete teatavat kasvatuslikku kohustust ka? Vaatasin, et nukuteatri muuseumis pakutakse näiteks teadliku teatrikülastuse tunde.
Absoluutselt! Me oleme sõnastanud oma missiooni, visiooni, väärtuseid ja eesmärke ning nendes mõtetes on kesksel kohal olulisus noore vaataja kõrval olla ja tema maailmapilti avardada, aidata tal maailma mõtestada ja ära tunda seda, mis siin maailmas väärtuslik on, aga ka seda, mis on ebaterve. Me ei saa kunagi olla kasvatusasutus, perelt või koolilt rolli üle võtta, aga me saame seda pilti natukene avaramaks teha, anda teist vaadet, mõtlemisainet, püstitada küsimusi, mida nii koolis kui ka kodus edasi arutada.
Kindlasti ei saa lastele teha teatrit teadvustamata, kes su sihtgrupp on. Noore vaatajaga saab kõikidest teemadest rääkida, aga me peame väga hoolega valima vahendeid, kuidas me seda teeme: me saame rääkida alkoholismist, lahutusest või lähisuhtevägivallast, aga me peame endale aru andma, kes meil saalis on, mis on tema vastuvõtuvõime ja mida see temaga psühholoogiliselt teha võib. See vastutusmoment peab kogu aeg kuklas tiksuma. Siin on veel terve ookean arenemiseks ja sarnaselt Põhjamaadele peaks iga teatri juures tööl olema psühholoog või teatripedagoog, kes aitaks teemasid mõtestada. Praegu tugineme suuresti kõhutundele või kogemusele lapsevanematena, aga puudub teaduslik mõõde.
Kui mõne sotsiaalselt tundlikuma teemaga lavastuses välja tulla, peab teadma, kuidas laps reageerib ja kohapeal peaks olema võimalus sellest rääkida. Sa võid lapsega rääkida lähisuhtevägivallast, aga kui tal puudub väljaspool teatrit edasine ventiil ehk ta läheb koju, ta ei saa kodus sellest rääkida, sest võib-olla puutub ta seal vägivallaga kokku, ja võib-olla pole koolis õpetajaga ka kontakti, siis sa ei saa teda üksi jätta. Sa pead aru saama, kuhu sa ta nüüd suunasid, et sa ei teeks olukorda veel hullemaks. Selles mõttes on see vägagi missioonitundlik töö.
Kas teil on hetkel mingi reaalne siht ka ses osas, et tulebki inimene, kellega külastajad saavad suhelda? Kui ma mõtlen suitsiidist rääkivale lavastusele "Kõik ägedad asjad" või lähisuhtevägivallale keskenduvale lavastusele "Teises toas", siis need on isegi täiskasvanutele päris keerulised.
Nende lavastuste sihtgrupp on noored ja täiskasvanud, aga mõlema lavastuse kommunikatsiooni juurde käib ka informeerimise pool, kust abi saada. Lavastuse koduleht suunab abi otsima keskkondadest Peaasi.ee ja Lasteabi.ee, on ära toodud ohvriabi kriisitelefoni ja vägivallast loobumise tugiliini kontaktid. Samuti julgustame rääkima – ära jäta oma lugu enda sisse ja julge abi küsida.
Kas on olnud ka hirmu, et niisuguste väga tõsiste teemade lavale toomine võib lapsed teatrist ära hirmutada?
Jah, see on jällegi tunnetuslik küsimus. Sa pead teatritegijana tajuma, mis keeles sa räägid. Eesmärk ei ole hirmutada, vaid julgustada – julgustada tulema välja, et jagada oma emotsioone ja mõtteid. Muidugi on see teatud mõttes piiri peal kõndimine, aga eks sõltub ka sellest, kui haavatud saalis olev inimene on. Eelmainitud lavastuste vaataja võib ennast väga selgelt ära tunda ning see võib teda väga tugevalt häirida. Meil on ette tulnud olukordi, kus vaataja läheb pärast etendust näitlejale oma kogemusest rääkima. Need vestlused on mõlemale poolele väga emotsionaalsed olnud, aga samas on väga väärtuslik, et ta julgeb selle esimese väikese sammu astuda. Me räägime sellest teemast ja siis saab ta ka juba järgmisele sammule suunata.

2020. aastal sai NUKU-st Eesti Noorsooteater. Kuidas nimemuutus ennast ära tasunud on?
Nimevahetuseni viisid asjaolud, et me ei mänginud enam ainult nukuteatri lavastusi, vaid kombineerisime lavastustes lisaks ka erinevaid visuaalteatriliike. Oluline on siinjuures mõista, et me peegeldasime suunda, mis mujal maailmas kaasaegse nukuteatriväljal toimus ehk nukuteater oli laienenud. Kõik nad otsisid erinevaid visuaalsusega seotud teatriliike, ka sõnalavastustesse integreeriti objekti- ja maskiteatri elemente, samuti füüsilist teatrit ning multimeediateatrit. Kogu see spekter oli nii palju avardunud, et seda ei olnud õige enam ainult nukuteatriks nimetada.
Tollel perioodil püüdsime Eesti Teatri Agentuuri terminoloogia töörühmaga üheskoos defineerida, mis asi visuaalteater on. Me alustasime sellest, et visuaalteater on katusmõiste, mille alla kuuluvad erinevad visuaalteatri liigid, aga see mõte väga kaua ja väga kõrgele ei lennanud, sest eksperdid arvasid, et me ei saa visuaalteatrit teistest teatriliikidest ülemaks seada, vaid teatriliigid on võrdsed ja autonoomselt iseseisvad. Sealt me jõudsimegi sinna, et visuaalteater on nagu liim või sidusaine, mis seob omavahel pildilised teatriliigid, mille juured on paljus nukuteatris.
Teatri nimevahetust mõjutas ka asjaolu, et tahtsime julgustada noori meie teatrisse tulema – et kui panna ennast 14-aastase poisi olukorda ja öelda talle, et täna, sõbrake, läheme nukuteatrisse, siis tal võib tekkida teatav trots. See on olnud samm nende suunas – te olete siia majja oodatud, see on teie teater, see on just teile mõeldud. Ja kui ta teatrisse tulles näeb laval ka nukku, siis võtab ta seda vastu juba palju loomulikumalt.
See käik on oluliselt mõjutanud ka seda, mismoodi teatrirahvas meie teatrisse suhtub, teatav vastastikune austus on kasvanud. Kui varem oli omajagu sellist "olete seal sirmi taga ja teete käpikuvärki" suhtumist, siis nüüd näeme, et visuaalsus on ka teistes teatrites levinud. Sellel skaalal oleme mistahes muu sõnateatriga võrreldavad. Kuid meil on siinjuures veel üks lisakäik: me suudame visuaalteatri skaalal spetsiifilisemad olla, meil on nukuteatri taust, mida teistel veel ei ole. Kõiki neid aspekte arvesse võttes on see nimemuutus ennast õigustanud.
Nagu just mainisite, on noorsooteater võrdväärne konkurent ka teistele suurtele sõnateatritele. Kui oluline see noorsooteatrile on?
Nii ja naa. Kui alustada sellest, et teatrit on võimatu objektiivsetest kriteeriumitest lähtuvalt mõõta, siis see tundub absurdne tegevus. Teisalt see tähelepanu, mis tuleb nii kriitikutelt kui ka aastaauhindu jagades, see kõik on mingisugune indikatsioon sellest, kus me paikneme: kas meid pannakse tähele? Kui meid pannakse tähele, siis mida meie tegevuse juures hinnatakse? Kas see, mida väljastpoolt vaadatuna välja tuuakse, on kõrvutatav teiste teatritega? Kas me eristume ja milles see erinevus seisneb? Justkui sellistest pisikestest, võib-olla subjektiivsetest tähelepanekutest saad lõpuks tervikpildi kokku. Aga meie jälgime pigem just seda sisulist poolt.
Meie puhul on eristuv ka see, et meie vaataja vahetub üsna kiiresti. Kui lavastus on mõeldud 4–7-aastastele, hoia seda tükki kolm aastat mängukavas ja sul on peale kasvanud terve uus põlvkond, kes võiks seda rahulikult edasi vaadata. Siis hakkab mängima see, kas lavastus ise püsib vormis: kas näitlejad pole sellest ära väsinud ja kas dekoratsioonid ning kostüümid vajavad värskendust. Neid erinevaid aspekte on seal mitmeid, aga noore vaataja teatri juures on see lisaväärtus, et õnnestunud tükki võib väga kaua mängida.
Te olete maininud, et soovite rohkem rõhku panna nukuteatriharidusele, sest järelkasvu on keeruline leida. Miks see on nii läinud?
Taas kord peegeldame me seda, mis mujal maailmas toimub. Ühel hetkel avastasime, et üheski Balti- ega Põhjamaas ei ole enam ülikoolitasemel nukuteatriõpet. Enamikus nendes riikides on see õpe olnud, aga ühtäkki on eriala tegevuse lõpetanud, paremal juhul mõne teise õppeainega integreeritud.
Üldpilt on muutunud ja see oligi pöördepunkt, miks me hakkasime mõtlema, kas meil on probleem: kas kümne aasta pärast on nukuteater täiesti kadunud või on tegemist ajutiselt tekkinud lüngaga? Mõlemad variandid on praegu tõesed ja näeme, et ala peetakse endiselt oluliseks ning soovitakse just visuaalteatri väljale edasi laieneda.
Milline on nukuteatrialane haridus Eestis ajalooliselt olnud?
Nukuteatriharidus meil on olnud suuresti stuudiopõhine. Teatri juures on pea alati stuudio töötanud ja algaastatel tulidki näitlejad stuudiost. Aga peaasjalikult on meie näitlejad draamanäitleja taustaga ja nukuteatriga tutvumine toimub töö käigus. Eestis ei ole kunagi ülikooli tasemel nukuteatriõpet olnud, meil oli 2000. aastate alguses nukuteatri tegijatele üks magistrikursus, aga mitmed erialase ettevalmistusega näitlejad, lavastajad ja ka kunstnikud on Venemaa koolidest tulnud. Tänastest tegijatest on noorsooteatri peakunstnik Rosita Raud, näitleja Jevgeni Moissejenko ja lavastaja Taavi Tõnisson lõpetanud Peterburi kooli. Terve plejaad näitlejaid tuli ka Soomest Turku Teatriakadeemiast, näiteks meie kunstiline juht Mirko Rajas on sealt ja näitlejatest on praeguses koosseisus Katri Pekri.
Tänasel päeval on järjest rohkem neid inimesi, kes on iseseisvalt välismaale õppima läinud, mõned on ka sinna pidama jäänud. Nad on alaga seotud, aga kas nad ka meie juurde tagasi jõuavad, eks seda näitab aeg. See, et maailm on lahti läinud, mõjutab kindlasti ka kogu nuku- ja visuaalteatri skeenet laiemalt. Samuti on oluline, et teater ise ka ohjad enda kätte võtaks – me peame otsima võimalusi, kuidas näitlejaid koolitada.
Minu soov on, et kõik see oleks süsteemsem. Eesti on võrreldes Läti, Leedu, Soome, Rootsi ja Norraga sellel haridusskaalal läbi ajaloo kõige nigelamas seisus olnud. Muidugi oleme me nendest riikidest ka kõige väiksem ja mida me hakkasime peale ülikooliga, mis iga kahe aasta tagant saadaks välja 15–20 nukuteatri näitlejat – neil ei oleks tööd ja see on väga kallis ala, mida õpetada.
Miks nukuteater oluline on? Miks seda on vaja päästa?
See on üks vanimaid teatriliike ja me vajame seda selleks, et oleksime oma juurtega dialoogis. Mu isiklik maitse ei ole nii-öelda museaalne teater, mind huvitab selle dialoog tänasega ja vaade homsesse ning kuidas see kujundab nii nukuteatri vormi kui kasutust. Nukuteater võimaldab maailma vaadata abstraktsemalt, nukku saab harva laval kasutada andmata sellele filosoofilist tähendust. Just mõtlemine läbi kujundikeele on minu jaoks selle maailma võluvaim osa, mis ei ammendu kunagi. Nukuteater on olnud oluliseks inspiratsiooniallikaks kaasaegse teatri arengule ja et see ruum on tänaseks niivõrd avardunud, mulle väga meeldib.
Mis seisus Eestis visuaalteater üldse on? Kas see on orgaaniline osa Eesti teatrimaastikust?
Päris kindlasti on. Kui vaadata mistahes sõnateatri repertuaaris olevaid lavastusi, võib täheldada, et kõik on palju visuaalsemaks läinud, seda nii valguskunstike ja lavastuskunstike töid vaadates, samuti on lavastustesse rohkem füüsilist teatrit ja multimeediat integreeritud. Me ei ole teineteisest üldsegi mitte kaugel, me liigume suhteliselt samal maastikul.
Millised teie plaanid Tallinn Treffi juhtimisega on: kas annate teatepulga üle või jätkate teatrijuhi töö kõrval ka festivali vedamist?
Rahvusvahelisse seltskonda sulandumine on väga pikk protsess. Mina olen sellega nüüd seotud olnud umbes kuus aastat ja alguses läks paar aastat, kuni mind hakati teretama ja saadi aru, millise paiga ja festivaliga ma seotud olen ning hakati rahvusvahelistele festivalidele kutsuma.
Seetõttu on ka teatrijuhi ametisse astumine ootamatu olnud, sest me ei olnud teatrina selleks muudatuseks päris valmis. Hetkel on plaan selline, et järgmine Treff toimub 2025. aasta mais ja kuna see festival on mul suures osas paigas, hetkel pean lavastuste osas läbirääkimisi, siis järgmise Treffini jätkan ka festivali kunstilise juhina. Aga me võtame teatrisse ühe projektijuhi, kes aitab kogu korralduslikku poolt ellu viia, sest töömaht on väga suur.
Meie jutust on rahvusvahelistumine mitmel korral läbi käinud. Miks on ühele Eesti noore vaataja teatrile oluline rahvusvahelises pildis olla?
Me püüame maailmaga dialoogis olla. Meil on oma mõtted, ideed ja katsetused, mida me siin realiseerime ja kui me oma lavastusega välja lähme, on see koht, kus me saame nendega kokku. Me oleme järsku sama publiku ees ja meil tekib enda jaoks võrdlusmoment ja arusaam, kusmaal me oleme ja mida me teeme. Samuti ammutame niimoodi inspiratsiooni.
Välismaa visuaalteatri Eestisse toomine on jällegi oluline meie püsivaatajatele – nad näevad, mismoodi visuaalteater mujal maailmas välja näeb, kuivõrd rikas ja mitmekihiline see olla saab. Lisaks tõstame nii meie vaatajate teadlikkust ja kindlasti on see oluline kohalikele professionaalidele, kes näevad, millised visuaalteatri trendid parasjagu on.
Kui võrrelda Eestit lähiriikidega, siis kuhu meie nukuteatri traditsioon hetkel paigutub?
Parameetrid, millega võrrelda, on väga erinevad. Leedus ja Lätis on nukuteatrist välja kasvanud teatreid ja väiksemaid trupikesi palju rohkem kui Eestis. Kui Baltic Showcase Tallinnas toimus, oli siia igast riigist neli lavastust kutsutud ja Leedut esindas neli erinevat nukuteatrit. Lätis on samuti paar suuremat teatrit, aga neil on ka väiksemaid truppe.
Eestis räägime professionaalsest, regulaarselt etendusi andvast teatrist, mille repertuaaris on nii nukulavastusi, kui nuku- ning visuaalteatri liike kombineerivaid lavastusi ainult meie teatri puhul. Mujal teatrites nukkude kasutamine on pigem harv juhus ja professionaalne tegevus koondub peamiselt meie majja. Ka Eestis võiks kogu pilt palju avaram olla ja ootaks just seda, et tekiks väiksemaid gruppe, kes oleksid mobiilsemad, kuid kelle fookus oleks visuaalteatril ja kes tunneks ka nukku. Ma loodan, et viie aasta pärast hakkab asi vaikselt muutuma ja me jõuame ses osas naabritele lähemale.

Teatrijuhi ülesanne on ka bürokraatiaga tegelemine ning kultuuriministeeriumiga suhtlemine. 2021. aastal ERR-i uudisteportaalis ilmunud arvamusartiklis kirjutasite, et Eestis on puudu stabiilsest kultuuripoliitikast. Kas tänaseks on stabiilsus saavutatud?
Ma arvan, et toona välja toodud teemad on üldjoontes samad. Ma olen festivalijuhi ametis olles üle elanud mitu kultuuriministri vahetumist ja iga uue ministriga tuleb läbirääkimisprotsessi uuesti alustada – mis probleemid meil on, millega me tegeleme, millele lahendusi ootame. Iga kord jõuame juba kuhugi maale ja siis juhtub poliitilisel maastikul midagi ning minister vahetub. Kuna festivalid ei ole sellistel puhkudel põletavaim teema, millega ministriametisse astudes esmajärjekorras tegelema hakata, siis võtab see protsess, mil nende teemadeni jõutakse, ka rohkem aega. Nendel hetkedel tajun, et järjepidevus pole olnud päris see, mis kanduks edasi sõltumata sellest, kes parasjagu minister on. Ma tunnen sellest konstruktiivsest ja edasiviivast dialoogist endiselt puudust.
Meile on ülioluline olla festivalina riigi strateegiline partner, kes saab oma tegevusi planeerides arvestada pika perspektiiviga. See, et me oleme Treffi korraldanud juba kolmteist korda, näitab, et laias laastus on me koostöö kultuuriministeeriumiga toiminud kenasti. Viimaste aastate sündmused –pandeemia, energiakriis, Venemaa sõda Ukrainas – on ka meie olukorda ebastabiilsemaks muutnud. Näiteks ma ei tea täna oma 2025. aasta festivali rahastust.
Eelmine kord oli negatiivseks üllatuseks, et kinnitus sellele, kui palju me raha saame, tuli kolm kuud enne festivali. Selleks hetkeks olime juba piletimüügiga alustanud, aga me saime raha vähem, kui taotlesime ja eelmistel kordadel saanud olime. Selle hetkel ei saa sa enam mitte midagi teha, sest kokkulepped ja lepingud on sõlmitud. Välispartneritega ei saa niimoodi käituda, et ma ütlen kaks kuud enne festivali, et vabandust, te ei saa siiski tulla. Me ei saanud seda mainekahju endale lubada ja otsustasime riskida ja festivali välja tuua.
Meile on oluline, et teaksime oma rahalisi võimalusi vähemalt ühe aasta ette. Peaaegu igas riigis on fondid, mis on huvitatud sellest, et teater nende riiki välismaal esindaks ja nad toetavad neid sõite, aga me ei jõua sellele reageerida, kui meil on ainult neli-viis kuud aega. Me peame seda aasta aega ette teadma, et nad saaksid oma riigis taotlused teha. Sel juhul on ka rahahulk, millega meie festivali toetatakse, oluliselt suurem.
See on kultuuripoliitiline otsus, aga mis takistused sellel on, et rahastuse kinnitamise etteteatamise perioodi pole pikendatud, ma ei oska kommenteerida, aga seal meil murekoht on.
Mis see lahendus oleks, et stabiilsus püsiks?
Küllap peaks nii toimima, et iga kord kui minister vahetub, ei lähe asi jälle algusesse tagasi ja järjepidevuse kandja on meeskond, kes kultuuriministeeriumis töötab. Aga millised on need omavahelised jõuõlad, kui muutub erakond, kust tuleb kultuuriminister, ja millised on suhted ametnikega, seda köögipoolt ma ei tunne.
Ma sooviks, et teater oleks poliitikaülene valdkond. Nii nagu me ei hakka iga kord pärast valimisi kultuurilehele uut peatoimetajat valima, võiks olla, et kultuuriminister on keegi, kes on poliitikaülene. Annan endale aru, et see on utoopia, aga see mõte ei anna mulle ikkagi rahu.
Kas teil on mingeid hingeteemasid, mille tahate kultuuriministri lauale viia?
Pikalt on olnud teemaks see, millistest printsiipidest lähtuvalt teatreid rahastatakse. Välja on töötatud erinevaid mudeleid, mis püüavad luua parameetreid hindamaks, mida teater väärt on ja palju kellelegi raha anda. Aga vaata kust otsast tahad, see ei ole objektiivsena mitte kunagi saavutatav. Endiselt jääb küsimus, kas praegused riigi poolt rahastatud teatrid on nii-öelda põlistatud ja kas uutel tulijatel puudub igasugune võimalus sellesse valikusse pääseda – kes on need inimesed, kes komisjonis neid otsuseid langetavad ja nii edasi.
Lõpuks on alati neid inimesi ja teatreid, kes tunnevad, et neile on liiga tehtud. See on nii subjektiivne, et unistus leida läbipaistvat, kõigile üheselt mõistetavat ja lõpuni toimivat mudelit, ei ole lihtsalt realistlik.
Teisalt on meie rahastussüsteem tegelikult väga hästi korraldatud. Meil on kultuuri demokratiseerimine ja on kultuuridemokraatia. Esimene tagab, et teater oleks olemas ja kättesaadav suuremates tõmbekeskustes ning reguleerib teatri mitmekesisust riiklikest kultuuripoliitilistest eesmärkidest lähtudes. Teine loob kultuurkapitali näol võimalused igaühele, kellel on vähegi soovi teatrit teha. See süsteem on maailmas erakordne ja mitmete riikide teatriinimesed vaatavad kadeduse ja tunnustusega meie poole.
Probleem on aga selles, et riigi võimalused on piiratud, riik ei saa absoluutselt kõiki teatreid toetada ja ainult kultuurkapitali toetusest ei piisa, et väike projektiteater või vabatrupp saaks oma lavastuse pingevabalt välja tuua. Lõpuks on ikkagi raha juurde vaja: aga kust see peaks tulema ja kes seda peaks andma?
Ei ole uudis, et üks lahendus on peidus terminis sponsorlusseadus. Kui õnnestuks rohkem erasektorit kaasata ehk motiveerida ettevõtjaid ja eraisikuid panustama ilma, et iga euro oleks maksustatud, annaks see teatavat lisahapnikku. Sponsorlusseaduse teema on minu jaoks juba üle 25 aasta müstiline olnud – millegipärast ei saa meil seda ellu viia ja ma ei tea neid täpseid põhjuseid, miks see nii on.
Ma olin hiljuti Chicagos teatrifestivalil ja mind väga hämmastas sealne eratoetajate panus. Seal oli ärinaisi ja ärimehi, kes olid toetanud nukuteatrifestivali 100 000 ja 200 000 dollariga. Nad olid igal etendusel kohal ja enne etendust tervitas festivali kunstiline juht publikut ja osundas metseenile. Metseen, kes oli festivali toetanud, naeratas ning lehvitas ja sa said aru, kui oluline on talle selle väikese kommuuni osa olla. Ta on ära tundnud väärtusruumi, kuhu ta tahab kuuluda ja ta ei osta endale reklaami, vaid ta toetab seda maailmavaadet. See oli nii vägev äratundmine ja mõtlesin, et see on midagi, mida Eestis võiks lähemalt uurida – kuidas selline süsteem toimima saada ja mismoodi motiveerida meie ettevõtjad neid pehmeid väärtuseid rohkem üles leidma. See oleks abiks nii erateatritele ja väiketruppidele kui ka riigi poolt loodud sihtasutustele.
Hetkel ongi meil märgata mõningaid positiivseid tendentse, mis keskenduvad sellele, et tuua eraraha spordi ja kultuuri juurde. Arutatakse, milline peaks olema kultuuri soosiv maksusüsteem ja kuidas tõsta ettevõtjate huvi pöörama senisest rohkem oma pilku kultuurile ja spordile. Õilis ja õige teemapüstitus ning väga loodan, et see ei maandu mõne poliitilise erakonna agendasse palja sõnakõlksuna, vaid paneb asjad päriselt liikuma.
Kas te olete rääkinud mõne ettevõtjaga, kes on öelnud, et juhul kui teda vähem maksustataks, annaks ta teile rohkem raha?
Kultuurikorraldust õppides kohtusime erinevate professionaalidega ning toona ütles üks teatrijuht, et Eestis ei ole kultuurisponsorlust, vaid on reklaami ostmine. Sa ei lähe väikest teatrit toetama, sest selle publikuhulk on väike ja potentsiaalne ringkond, kes sinust kui toetajast kuuleb, on samuti väike. Sa lähed toetad suurt teatrit, sest seal näidatakse selgelt ära, millised on vaatajanumbrid ja kui paljudeni sa jõuad ning see motiveerib panustama. Sa tegutsed nagu sponsor, aga tegelikult ostad endale reklaampinda.
Mina ei ole väga aktiivselt rahaküsija positsioonis olnud, kuid eelmisele festivalile õnnestus meil leida metseen, kes meid toetas ja meie sisulistest taotlustest aru sai. Ta toetas teatrierialadega seotud üliõpilaste osalemist meie festivalil nii, et iga üliõpilane sai Trefi etendustele kaheksa tasuta piletit. Need üliõpilased olid viiest erinevast teatri erialaga seotud koolist Eestist ja meile oli jube oluline, et need 50 noort inimest, kes igapäevaselt omavahel niimoodi kokku ei puutu, olid ühtäkki neljaks päevaks festivalil liikumas ja nad said omavahel suhelda – toimus mingisugune võrgustiku loomine, mis on tulevikku vaadates ülioluline.
Metseen, kes seda tegi, keeldus igasugusest välisest tähelepanust. Tal oli hea meel, et ta sai meid aidata ja sisuliselt panustada, aga ma tajusin ka seda, et need inimesed on meedia poolt väga kergelt haavatavad – isegi kui tal ei ole mingisugust taotlust, et see peaks tema ettevõtlust kuidagi edendama, siis ikkagi võib meedia poolt tulla küsimus, miks sa seda teed, et kuskilt peavad justkui mingisugused ärihuvide kõrvad välja paistma. See tekitas mu jaoks ka küsimuse, kas meedia saaks sammu tagasi astuda ja vaadata päris siiralt, et hoolimata sellest, et inimesel läheb äriliselt väga hästi, ei ole ta seejuures kalestunud inimene, vaid ta armastab ja austab kultuuri, tahab toetada sporti või arendada rohelist mõtlemist, luua tuuleparke ja tahab sellesse siiralt panustada.
Kuna meie intervjuu ilmub teatrinädalal, siis äkki on teil kultuuriportaali lugejatele ka paar teatrialast soovitust anda.
Eelmisel sügisel nägin festivalidel nii Eestis kui ka välismaal kahe ja poole kuu jooksul ära 60 etendust. Festivali valdkonnas tähendab see vahel seda, et üks etendus võib ka 20 minutit või tund aega pikk olla, aga kogus oli ikkagi ka minu jaoks suur ja üleküllastus pehmelt öeldes tajutav. Kõige sügavama ja liigutavama mulje sellest perioodist jättis Marta Aliide Jakovski lavastus "Fundamentalist". See läks mulle oma teemade, nappide vahendite, mõttetäpsuse, näitlejate mängu ja lavastuse mängulisusega kõige rohkem korda.
Noorsooteatrist on mulle viimasel ajal suurimat elamust pakkunud Johan Elmi lavastatud "Kasvav kuu", mis on nii noortele kui ka täiskasvanutele väga heaks mõtteaineks. See on lavastus, mida vaatad suure osa ajast heas mõttes nutuklomp kurgus – see kõrvetab väga hästi.
Lisaks tuli äsja välja Mari-Liis Lille lavastatud "Tistou, roheliste sõrmedega poiss", mis räägib sellest, kuidas lastega sõjast rääkida – see võtab kurjuse anatoomia natukene nagu hipilikult ja väikse huumoridistantsiga kokku, aga samas osutab väga täpselt erinevatele probleemidele: üks tore poiss Tistou kasvab perekonnas, kus on kõik hästi. Perel läheb hästi, isa toetab erinevaid ettevõtteid, koole ja meditsiiniasutusi, aga siis selgub, et see, millega isa raha teenib, on relvaäri. Kui maailmas tekib sõda, müüb ta relvi mõlemale osapoolele. See ei ole kuskilt otsast loogiline: kuidas ma olen ühelt poolt armastav isa ja teiselt poolt teenin kasumit selle pealt, et maailm liiguks hukatuse poole.
Selle lavastuse äravaatamise järel oli väga huvitav oma kümneaastase tütrega teatris väljuda ja nendel teemadel rääkida, sest sõjateema on ju kogu aeg meie ümber – ta ju näeb ka vilksamisi, mida "Aktuaalses kaameras" näidatakse ja see sõjateema on kogu aeg olemas.
See on oluline, et teater noortega ka päevakajalistest asjadest räägiks, sest mismoodi me muidu mõtlevat inimest kasvatame. Ta peaks väiksest peale oma vanust arvesse võttes kogu aeg väikese analüüsiga tegelema ja sõprade, õpetajate või vanemate käes küsimusi küsima. See dialoogi alguspunkt on väga oluline.
Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.