Olete õppinud rahvusvahelisi suhteid ja töötasite aastaid hoopis vabakutselise ajakirjanikuna. Selle kõige kõrvalt otsustasite kirjutada raamatu. Mis ajendas teid seda tegema ja miks otsustasite kirjutada raamatu just lastele?

See oli vist pigem sisemine tung kui teadlik valik. Mulle meeldis ajakirjanikutöö, eriti korrespondendina. Aga kogu aeg oli nagu midagi puudu. Ma ei olnud oma tööga kunagi päriselt rahul. Mul oli justkui kümne aasta pikkune kirjutamistõrge, millest pidin üle saama. Ja olen väga õnnelik, et lõpuks tõrkest üle sain. Sest alates sellest, kui pöördusin ilukirjanduse juurde, on pidev rahulolematuse tunne täiesti kadunud.

Proovisin alguses kirjutada täiskasvanutele. Mu esimene avaldatud lugu oli tõsine, kindlasti mitte lastele mõeldud. Kui aga proovisin romaani kirjutada, kahtlesin endas pidevalt. Kirjutasin seda, mida arvasin, et pean kirjutama, mida pidasin õigeks kirjanduseks. See oli tohutult väsitav ja ega tulemus polnud ka kuigi hea. Kui hakkasin kirjutama lastele, läks mu kujutlusvõime päriselt tööle ja lood jõudsid minuni moel, mida ma ei olnud täiskasvanutele kirjutades kogenud. Nii et jällegi – mitte niivõrd valik kui protsess, mille käigus avastasin, mida ma tegema pean.

Ajakirjanikuna jagasite oma aega Hollandi ja Inglismaa vahel. Kui erinevad need kaks riiki, kaks ühiskonda oma olemuselt on? Millised valupunktid teie jaoks kummagi juures esile kerkivad? Kas on ka sarnasusi?

Sarnasusi on palju, oleme ju naaberriigid. Aga muidugi on ka olulisi erinevusi. Ühendkuningriik on palju suurem, nii on ka piirkondlikud erinevused suuremad. Hollandis on meil samuti erinevad aktsendid ja kohalikud traditsioonid, aga Ühendkuningriigis on Šotimaa ja Inglismaa, väiksed külakesed ja tohutud suurlinnad, jõukad piirkonnad ja vaesed, valdavalt konservatiive või leiboriste pooldavad piirkonnad. Seetõttu torkavad erinevused veidi teravamalt silma.

Oluline vahe on ka ajakirjanduses. Hollandis ei ole väga arenenud tabloidikultuuri, ajalehti, mille paparatsod otsivad kõmulugusid ja huvituvad poliitikute eraelust. Me ei tea oma poliitikute eraelust midagi. Veel üheks suureks erinevuseks on see, kui ilus on Ühendkuningriik. Holland on kaunis, aga meil ei ole üldse mägesid. Mulle tohutult meeldivad Ühendkuningriigi maakohad. Ja inglise kirjandus meeldib vist ka rohkem.

Kirjutasite esimest "Lahenduste ministeeriumi" raamatut üsna kaua, pea üheksa aastat. Millised olid selle loo kirjutamise suurimad väljakutsed? Ja ma küsin teistpidi – mis andis lootust, et see lugu ükskord päriselt valmib?

Ma ei olnud veel kirjanik, aga tahtsin olla. Kirjutasin mõne peatüki, siis aga ärritusin või tuli elu vahele ja ma ei kirjutanud kuude viisi midagi. Tänu ajakirjanikutööle kirjutasin muidu üsna palju ja sain läbi selle üha paremaks. Iga kord käsikirja üle lugedes tundsin, et pean uuesti alustama, sest tahtsin paremini teha. Nautisin selle kallal töötamist, seepärast sain ta ka lõpetatud. Raamat on pühendatud mu nooremale õele, kes 16-aastaselt suri. Ka see innustas mind teost lõpuni kirjutama. Eestikeelses väljaandes küll mitte, aga hollandikeelses raamatus on esilehel pühendus: "Mintele".

"Lahenduste ministeerium" on väga populaarne sari. Kas pärast esimese raamatu ilmumist on Hollandi ühiskonnas midagi muutunud, paranenud? Kas tunnete, et teie raamatu tõttu on Hollandi ühiskonnas mõni teema rohkem esile kerkinud?

Oleks ju tore, kui mu raamatutel nii suur võim oleks. Aga ma ei usu, et midagi muutunud on. Ehk kahekümne aasta pärast, kui tänased noored lugejad täiskasvanuks on saanud.

Millised on peamised probleemid, millega Hollandi "lahenduste ministeerium" praegusel ajal tegelema peab?

Polariseerumine. See, kui kergesti tekib inimestes üksteise vastu viha. Arvan, et ministeerium võiks esmajoones sellega tegeleda. Meil on ka tõsiseid eluaseme probleeme, paljudes linnades ja piirkondades on keeruline soodsat elamispinda leida. Eluasemete nappuse tõttu pöördub inimeste viha kellegi teise vastu, näiteks varjupaigataotlejate, kes samuti elupaika vajavad. Probleemiks on ka õpetajate puudus ning vaesus linnades. Oleks tore, kui ministeerium need mured lahendada suudaks. Aga muidugi, ministeerium võib tegeleda vaid üksikjuhtumite, mitte riiklike küsimustega.

Lahenduste ministeeriumis peab järgima rangeid reegleid: peab töötama salaja, ministeeriumi töötajad ei tohi mingil viisil juhtumist kasu saada ja aitama peab kõiki, mitte ainult neile meeldivaid inimesi. Miks oli teie jaoks oluline, et ministeerium töötaks salaja?

Mulle tundub, et need reeglid sarnanevad üldiste õigluse põhimõtetega. Õiglase maailmaga nagu mina seda näen. Tuleb aidata kõiki, mitte ainult oma sõpru. Ei saa selle eest tasu oodata. Inimesi tuleb aidata ilma nende teadmata, et nad end ebamugavalt ei tunneks. Kui lahenduste ministeeriumi olemasolu oleks teada, saaksid abi need inimesed, kes seda küsida julgevad. Kui see aga salaja töötab, saab aidata inimesi, kes ei tea, et nad abi vajavad või kes seda küsida ei julge. Ning keegi ei saa kasutada salajast ministeeriumi oma poliitiliste eesmärkide huvides.

Heategu ilma midagi vastu ootamata on üks ilusamaid inimlikke kontakte. Ja see on alati üllatus. Kas teile meenub mõni näide, kus võõras inimene on teid heast südamest aidanud, saamata sellest midagi vastu?

Elan Rotterdamis, mis on küllaltki suur linn. Mõned nädalad tagasi helistasid kolm teismelist poissi hilja õhtul mu uksekella ja ulatasid mulle võtme, mille olin lukuauku unustanud. See oli neist väga kena. Sama juhtus mu tütre jalgratta luku võtmega. Keegi poetas selle meie postkasti, kui tütar oli unustanud ratta lukustada. Nad oleksid võinud lihtsalt mööda kõndida, aga otsustasid aidata.

Arvestades kõike seda, mis praegu maailmas toimub, kas äkki oleks meil tõesti vaja lahenduste ministeeriumi?

Jah. Jah! Aga kas see töötaks? Meil on ÜRO ja rahvusvaheline õigus. Need peaksid olema meie lahenduste ministeerium. Aga päriselus ei käi see nii. Päriselu ministeerium võiks toimida, kuid see peaks olema väike nagu raamatus. See ei tohiks olla seotud poliitika või ärimaailmaga, vaid keskenduma üksikisikutele. Ning see tekitaks paratamatult nördimust, sest maailmas täis ohte ja sõdu saab lahenduste ministeerium aidata vaid mõningaid, mitte kõiki. (Tegelen selle küsimusega viiendas raamatus, kus kõik lahenduste ministeeriumid kogunevad Genfi rahvusvahelisele kongressile).

Ja lõpetuseks, mis on hetkel teie öökapiraamat? Millist kirjandust te ise naudite? Ja äkki on teil mõni konkreetne soovitus?

Naudin väga ajalooliste romaanide lugemist. Lõpetasin just Zadie Smithi teose "The Fraud" ("Pettus"). Ta on briti autor, kes mulle väga meeldib. Raamat edenes küll veidi vaevaliselt, aga oli seda väärt.

*

Inglise keelest tõlkinud Liisa Luhakivi

26. mail esietendub Eesti Noorsooteatris koguperelavastus "Lahenduste ministeerium", mille aluseks on Sanne Rooseboomi samanimeline raamat. 26. mail kell 12.00 toimub Noorsooteatris taskuhäälingusaate avalik salvestus, kus raamatust ja lavastusest vestlevad inglise keeles kirjanik Sanne Rooseboom ja lavastaja Taavi Tõnisson.