"See raamat tuli trükist napilt paar nädalast pärast seda, kui Ukrainas puhkes sõda ning ma mäletan seda kimbatust, me arutasime ma kirjastusega seda, kas me teeme sellele esitluse ja kui me teeme, siis kuidas me teeme," selgitas Berit Kaschan ja lisas, et kõiki šokeerivas ja hirmutavas olukorras tekkis tal tunne, et kuhu see tema mina-narratiiviga raamat üldse asetub. "Ma olin täiesti valmis selleks, et enda jaoks teen ma selle protsessi lõpuni ja annan selle välja, aga see vaikselt sumbub ning selle olukorra kontekstis on see täiesti mõistetav."

Tagasi vaadates on Kaschanit aga üllatanud see, et tema raamatul on mingisugune soov ja sellega koos ka oskus leida endale sõpru raskel ajal. "Ma olen selle raamatu puhul saanud tagasisidet ka inimestelt, kellel ei ole minuga mingit pistmist, vaid see on tulnud ainult läbi selle, nad on andnud märku, et mingisugune tekst või koht puudutas just teda."

Praegune tagasiside on teda liigutanud ja ta on saanud aru, et alati ei tasugi üle mõelda. "Ma ise olen leidnud, et kõige mõnusam on kirjutada siis, kui tekib mingi nihe, mitte teadlik elulooliste tähenduste vormistamine, vaid et sinna tuleb ka midagi muud juurde," nentis ta ja lisas, et tegelikult on luule ka ikkagi läbi karakterite kirjutamine. "Vähemalt minu jaoks."