Kaus selgitas, et raamat "Vaade" sündis kahe impulsi koosmõjul: üks impulss oli pikemaajalise ulatusega ning teine oli konkreetsem.

"See pikemaajaline mõju avaldus selles, et mu abikaasal on Viljandimaal Sakala kõrgustikul maamaja ja tema isa, minu äi Juhan, otsustas sinna krundile ühel hetkel vaatetorni ehitada," rääkis Kaus.

"Kuidagi juhtus nii, et see vaatetorn on muutunud minu jaoks mingiks raskuskeskmeks – kui ma suviti sinna lähen, veedan ma seal vaatetornis ikkagi tunde, mõnikord peaaegu terve päeva. Ma ei vaatle lihtsalt ümbrust, vaid ka loen, kirjutan ja magan seal," kirjeldas kirjanik.

"Mingil hetkel olin ma vaatlustega nii palju tegelenud, et ma hakkasin mõtlema, mida tähendab vaadelda. Ma ei vaadelnud enam lihtsalt maastikku, vaid vaatlesin ka enda vaatlemist," meenutas ta ning märkis, et sealt tuli omakorda konkreetsem impulss – Eik Hermanni sõnapaar okeaanilisus ja peopealsus.

"Need on kaks teadvuse suhet teda ümbritseva maailmaga. Kuidas inimene ennast maailmas tunneb: kas ta tunneb, et ta asub maailma kõrval ja vaatleb maailma teatud distantsil ning maailm on justkui nagu peo peal või ta tunneb maailm just ümbritseb teda ja tema on justkui millimallikas ookeanis?" selgitas Kaus.

Autor nentis, et ühel hetkel sai ta vaatetornis istudes aru, et tema jaoks on see vaade seetõttu oluline, sest ta õppis okeaanilisus ja peopealsust ühendama. "Nad muutusid minu jaoks eristumatuks," märkis ta ning lisas, et see tunne võimaldas ta žanriteüleselt kirjutada.

""Vaadet" on žanriliselt üsna keeruline liigitada. Loomulikult on see mingis mõttes essee või sel on väga palju esseistlikke omadusi, aga samas see koosneb miniatuuridest," kirjeldas ta.

"Samuti on selles raamatu väga palju oma eluloolisi elemente. Ma arvan, et see on minu üks kõige eluloolisemaid raamatuid. Samuti on siin ka mingeid reisiraamatule omaseid jooni ning ka kultuuriteaduslikkusele või filosoofilisusele lähenevaid traktaadi elemente. Selles mõttes on see mitmeti tõlgendatav ka žanriliselt."

Autori sõnul võib "Vaadet" ka täiesti juhuslikust kohast lugema hakata. "Kui lugeja rakendab mitte-lineaarset lugemist, siis selle lugemiskogemusega mitte midagi halba ei juhtu," täheldas ta.