Triin Paja selgitas, et tema luulekogu "Jõe matmine" on jaotatud mitmeks teemaks. "Üks püsivaid teemasid on samas minevikku vaatame ning mingil määral ka surmaga kohtumine ja sellest rääkimine," ütles ta ja lisas, et see raamat hoiab endas leina, just perekonna sisest surma. "See räägib isast, vanavanematest, aga teeb seda mütoloogilises-lüürilises võtmes."

"Ma arvan, et lüürilisus ja mütoloogilisus tekitab väikese distantsi sellise süngema teema kaitseks," tõdes ta ja mainis, et lisaks on luulekogus juttu ka lapsepõlvest. "Kindlasti on siin-seal ka rohelust ja loodust, kuid üldiselt on see väga isiklik teos, minu kõige isiklikum raamat, need mälestusesähvatused seal on minu jaoks väga olulised."

"See luulekogu sündis erakordselt kiiresti, umbes poole aastaga, eelmised kogud on võtnud ikkagi mõned aastad aega," mainis Paja ja lisas, et varem on ta kirjutanud rohkem loodusest ja reisimisest. "Isiklikust olen pigem vähe kirjutanud, seega "Jõe matmine" sündis minu jaoks ootamatult, aga selle kirjutamine oli väga oluline ja kaunis rituaal."

Autor selgitas, et kuna ta elab maal, on loodus talle alati lähedal. "See raamat, nagu ka enamik raamatuid, on kirjutatud akna ääres, vaikuses, teekann kõrval, iseennast kuulates," ütles ta ja lisas, et tähtis on seegi, et oleks näha ka taevast.