Tiit Aleksejev sõnas, et näidend "Liivimaa reekviem" on kõige kummalisem tekst, mille ta on kirjutanud. "Selle näidendi saamislugu on juba iseenesest päris vahva," sõnas ta ja lisas, et see sai alguse 2011. aastal Lätis Krimuldas. "Krimulda asub sellises põnevas ajaloolises kolmnurgas nagu Krimulda, Sigulda ja Turaida, need on muistsed liivlaste alad ning sellel piirkonnal on oluline osa ristiusu levitamisel Baltimaades ning Saksa vallutusel Baltimaades."

"Meil on omalaadne seltskond entusiaste, kes käivad igal suvel kirikuid taastamas või korrastustöödega abiks, selline muinsuskaitsehõnguline üritus, ning 2011. aastal tekkis neil entusiastidel plaan aidata kaasa Krimulda kiriku heakorrastustöödel," mainis ta ja lisas, et toona korrastasid nad kirikuaeda ja parki ning ehitasid laudtee, mis viib alla ürgorgu, kus olid ajaloolased liivlaste alad.

"Seal ongi säärane omalaadne ruumiline jaotus, et oru nõlval asub kirik, väidetavalt Läti vanim tegutsev kirik, ning orus elasid ajalooliselt liivlased," ütles Aleksejev ja tõi välja, et samast kandist on pärit liivlaste vanem Kaupo. "Eesti ajaloos Kaupo, kes sai surma Madisepäeva lahingus, on justkui reeturi moodi mees, aga lätlaste ja ka Läti kristlaste jaoks on ta märtri moodi mees."

"Me tegime need tööd ära, sõime õhtust ning oli aeg magama minna, variante oli mitmeid ning mina valisin sauna, mis asus seal oru põhjas, sest mind oli ajaloolasena hakanud huvitavama, mis seal orus võis olla," ütles ta ja lisas, et kui ta seal saunas ööbis, siis nägi ta midagi, mida võiks selguse huvides nimetada ka unenäoks.

"Seal unenäos ilmus mulle üks naine, kes rääkis väga intensiivselt midagi keeles, millest ma midagi aru ei saanud, alguses tundus, et ta on vihane minu peale, mis võis tunduda ka mõistetav, sest me olime lätlaste aladel, aga siis ma sain aru, et lihtsalt see kõne on väga tungiv, aga ma ei saanud aru, mida ta rääkis," kinnitas Aleksejev ja tõi välja, et kui ta hommikul ärkas, siis ülejäänud seltskond lahkus, kuid tema suhtles kohaliku kirikuõpetajaga ja palus luba paigale jääda.

"Kuna me olime seal mitu päeva tööd teinud, siis ma olin justkui tehtud mees ja võisin sinna jääda, aga ma otsustasin, et ma seal orus enam ööbida ei taha ja kolisin omalaadsesse palverändurite majja, kus oli kõik väga ülev, hommikul toodi mulle hõbekannukeses kohvi," selgitas Tiit Aleksejev ja tõi välja, et teda hakkas see liivlaste lugu üha rohkem huvitama.

Tema hinnangul on selle loo taust tänases päevas aktuaalne. "2019. aastal ma selle peale muidugi ei mõelnud, sest see, mis liivlaste vastu suunati, oli kõige ehtsam vallutus, millel oli kristlik varjund, aga paavst Innocentius III koostas bulla, kus kutsutakse üles väga konkreetselt vabastama kunagised kristlaste alad, aga kristlasi liivlaste aladel on olnud väga vähe, seega kindlasti ei ole tegu põliste kristlaste aladega."

"Ajaloos on paralleelid ohtlikud, aga teatud võrdlusmoment võibolla tänase Venemaaga on täiesti paslik, seal vabastatakse ju samamoodi muistseid Venemaa alasid, mis on täielik nonsenss," rõhutas ta.