Viiding selgitas, et eesti keelde jõudnud raamat koondab kaht Justus Lipsiuse proosatraktaati. Üks on tema varases keskeas kirjutatud "Meelekindlusest", mis on dialoog ning teine on vahetult enne surma kirjutatud kõne laimamisest, mille ilmumist autor ise ei näinud 1607. aastal. "See on siis Lipsiuse esimene eesti keelde tulek üleüldse, rohkem kui 400 aastat peale tema surma," märkis tõlkija.

Viiding selgitas, et Lipsius oli õpetlane, kes oli hariduselt jurist ja filoloog. "Kuulsuse saavutas ta antiiktekstide uurija, väljaandja ja kommenteerijana," rääkis ta ja lisas, et oma elu lõpus töötas kirjanik ka Hispaania teenistuses poliitilise nõunikuna.

"50 aastat peale tema surma loeti teda väga palju. Teda tõlgiti peaaegu kõigisse rahvakeeltesse ja loeti ka siin, Eesti- ja Liivimaal, nii originaalis kui ka tõlkes. Nii Poola kui ka Rootsi võimu ajal oli ta valitsejatele väga soositud autor, sest ta põhimõtteliselt kaitses monarhiat."

Viiding märkis, et nii "Laimamisest" kui ka "Meelekindlusest" ei kuulu professionaalses mõttes Lipsiuse elutöö tippsaavutuste hulka, vaid on nii-öelda kõrvalprodukt. "Need on omaaegsed eneseabi käsiraamatud ja Lipsius ei häbenenud seda ise üldse," täpsustas ta.

""Meelekindlusest" on ka tänapäeva mõttes väga ajakajaline, sest ta puudutab küsimust, mida peab tegema üksikisik, kui tema kodumaa satub sõjakeerisesse: kas ta peab kodumaalt põgenema või jääma? "Laimamisest" räägib sellest, kuidas inimene peab käituma ja mida ta peab teadma, kui ta satub laimu ohvriks."