"See artikkel sai alguse sellest, et ma asusin tööle Raili Marlingu projekti "Kriisi kujutamine kirjanduses", me oleme mõlemad anglistika taustaga, mina peamiselt briti modernismiga ja Raili USA nüüdiskirjandusega, aga kuna tema projektis oli sisse kirjutatud ka Eesti aspekt ning me mõlemad tahtsime vaadata ka eesti keelt ja kirjandust, siis me otsustasime, et kirjutame Tõnu Õnnepalu loomingust," ütles ta ja tõi välja, et eriti huvitas neid just tema varasem looming.

Tema sõnul oli üks aspekt, mis neid kõnetas, et Tõnu Õnnepalu loomingus on tihti sees Eestile kõrvalt vaatav pilk. "Õnnepalu on ühes intervjuus ka öelnud, et üht keelt ja kultuuri ei saa täielikult teada, kui ainult seda keelt ja kultuuri vaadata, mingit kõrvalt vaatav ja kõrvutav pilt on tähtis, et seda paremini näha."

"Selline pilk on kindlasti ka Emil Tode 2002. aasta romaanis "Raadio", seal on palju põnevaid asju toimumas, näiteks see, kuidas tekst lähedust kirjeldab, lisaks erinevad tunded ja mingid materiaalsed tajud, või tajud, mida tekitab meis materiaalne maailm, mis meid ümbritseb," sõnas ta ja lisas, et need olidki aspektid, mida nad tahtsid hakata oma artiklis avama.