"Lugu ise räägib bussijuhist Endlist, kes ühel päeval tööle tulles avastab, et tema kolleegil, kes tavaliselt peatuste nimesid ütleb, ei ole häält ning tal tuleb endal sel päeval see töö ise ära teha, aga ta kardan hirmsasti avalikult esineda ja teistele esineda, seega sellest bussisõidust saab eneseületamise teekond," ütles ta ja lisas, et Endli prototüüp on temaga kaasas käinud paarkümmend aastat. "Võib öelda, et see lugu pärineb elust enesest."

"Kunagi koolis käies sõitsime klassiõega trolliga ning see oli veel see aeg, kui bussi- ja trollijuhid ütlesid ise mikrofoni neid peatuste nimesid ning me sattusime sõites sellise juhi otsa, kes kommenteeris iga peatust, kuhu me jõudsime, tal oli iga peatuse kota mingi lugu rääkida, see oli väga lõbus reis ning tipphetk oligi see, et kui me jõudsime trolliga Mooni peatusesse, siis ta laulis kõva häälega kõigile tuntud lugu pardikesest ja moonidest."

Kiho kinnitas, et see tegelane jäi talle meelde ning lugu kasvas sinna iseenesest külge. "Lastekirjanduse spetsialistid on seda esile toonud kui vaimsete tervise küsimuste raamatut, see, kuidas oma ärevusega toime tulla, kindlasti see julguse teema on ka minu jaoks oluline, sest meis igaühes on see väike julgus olemas, mida tihti tuleb otsida."

"Minu enda jaoks on see raamat ennekõike sõprusest, tõelise sõbra jaoks oled valmis kõike tegema, isegi siis, kui see sinu enda jaoks on hirmutav või ebamugavust tekitav," mainis autor ja lisas, et tema raamatus on piisav kogus huumorit. "Ma arvan, et lasteraamat juures on oluline, et sul oleks natukene naljakas ja lõbus ka."

"Peas võivad mõned lood olla aastaid, paberile jõuavad need aga paari päevaga," tõdes Kiho ja mainis, et kuna talle endale meeldib just lasteraamatu formaat, siis teksti ei ole seal palju. "Kirjutamine ei võtagi nii kaua aega, pigem võtab aega küpsemine."