Leenu Nigu tõdes, et Fernando Pessoa on ilmselt kõige tuntum portugali kirjanik tänapäeva maailmas. "Lissabonis on talle pühendatud nii muuseumi kui monumente, müüakse tema näo pildiga kohvikruuse ja T-särke, tema loomingu põhjal on valminud nii oopereid ja mängufilme, aga samas ka lauamäng," sõnas ta ja lisas, et kui ühelt poolt on tegu tõenäolise maailmanimega, siis samas on ta endiselt ka küllalt mõistatuslik või salapärane autor.

"Ta sündis 19. sajandi lõpus ja kirjutas peamiselt oma loomingu 20. sajandi esimestel aastakümnetel, aga ehkki ta elas kirjutamisele, ei avaldanud ta oma eluajal praktiliselt mitte midagi," selgitas Nigu ja lisas, et kui Pessoa suri, siis leiti tema valdusest kirst, mis oli täis kümneid tuhandeid paberilehti. "Seega "Rahutuse raamat", sellisel kujul nagu ta meil praegu siin on, ei olnud autoril niimoodi kavatsetud ja me isegi ei tea, milline see oleks olnud, kui autor oleks raamatu tõesti trükki saatnud."

"Esimest korda ilmus "Rahutuse raamat" 50 aastat pärast autori surma ja nüüdseks on sellest saanud tõeline maailmakirjanduse klassika, millest avaldatakse muudkui kordustrükke, igal endast lugupidaval Portugali kirjastusel on oma Pessoa väljaanne," ütles tõlkija ja mainis, et "Rahutuse raamatut" võibki lugeda ükskõik kust kohast ja ükskõik millises järjekorras.

Nigu sõnul ei saa "Rahutuse raamatut" nimetada romaaniks. "See on pigem mõtte- või tundepäevik, mida kirjutab üks üksildane raamatupidaja Lissaboni linnas, kellest kumab väga palju läbi ka Fernando Pessoa enda isik," mainis ta ja lisas, et inimesed tunnevad selles raamatus nii mõndagi iseendast ära. "Võib-olla selliseid asju, mille peale me igapäevaselt ei mõtle, siin on ühelt poolt väga hästi kirjeldatud linnainimese võõrandumist ja üksindust, aga teisest küljest on see raamat väga poeetiline.

"Seda on raske öelda, kui kaua raamatu tõlkimine aega võttis, sest mõte tõlkida tekkis viis aastat tagasi, aga päriselt tõlkima ei saanud ma kohe asuda," ütles Leenu Nigu ja tõdes, et aktiivset tõlketööd oli umbes kaks-kolm aastat. "Seda raamatut on muidugi raske tõlkida, ma mäletan selliseid hommikuid, kus ma istun laua ääres ja mõtlen, miks ma seda endale teen."