Esimene näidend, mis kogumikus on, on 2011. aastal ilmunud "Näha roosat elevanti". "Sel näidendil läks kohe väga hästi – see võitis Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel esikoha ja seda tõlgiti ka enam kui kümnesse keelde ja lavastati mitmes riigis," sõnas Jaaks. "Kuidagi on see minu jaoks selliseks tähtnäidendiks jäänud."

Kogumiku uusim näidend "Siirderiitujad" pärineb aastast 2019 – ka see teos pälvis näidendivõistlusel esimese preemia. "See ongi märgiline, et need siin raamatus kokku saavad. See areng on tõesti olemas. Inimesed, kes on seda näidendiraamatut lugenud, ütlevad, et see läbiv liin läheb siin järjest helgemaks ja positiivsemaks."

Kirjaniku sõnul annavad näidendid aimu ka üleüldiselt ühiskonnast toimuvast. "See lähtepunkt on alati mingi sisemine põletav küsimus, mis sul endal on: mingisugune nähtus, mida sa märkad ja sulle tundub, et see vajab nüüd käsitlemist," selgitas ta ning tõi välja, et 2011. aastal valminud "Näha roosat elevanti" käsitleb lähisuhtevägivalda ja polüamooriat, millest enne näidendi ilmumist väga palju ei räägitud.

"Ma juba tol ajal nägin neid teemasid ja ma hakkasin edasi minema. See, et mingid nähtused justkui tunduvad, et on praegu meie ühiskonnas rohkem olemas, ei tähenda, et neid varem ei olnud – need on lihtsalt nähtavaks muutunud," rääkis ta. "Igasuguse kirjaniku missioon, ma kujutan ette, ongi kergitada katet sellistelt teemadelt, mis käsitlemist vajaksid."

Jaaks selgitas, et kuna draama on väga sotsiaalne ja dialoogiline nähtud, peab selles olema konflikt, mis käivitab. "Seal peab olema mingisugune põrisev putukas sees, mis kogu aeg tuletab meile meelde, kes me sellised oleme, miks me toimime ja kuidas me saaks paremini toimida," lausus ta.