Kui palju palle teil lavastuses on?

Tiina Mölder: Umbes kümme hästi suurt palli, poroloonpalle on 13, iluvõimlemispalle 11. Ja tennispalle on palju, ma arvan, et 20 või 30 jõuab lavale. Pinksipalle on üks. Siis on üks väike lendav pall ja üks nagadega pall. Palle on palju.

Mõte on iseenesest imelik, nagu oleks kõik head asjad ümarad. Kust lavastuse idee alguse sai?

TM: Tegelikult saigi idee alguse pallidest ja küsimusest, kui võimalik on  üksteist teineteist mõista. Tundides näitlejatudengitega kasutan ma hästi palju palle, et koos liikudes üksteist märgata, palli visata ja püüda. Pallidega on nii palju võimalusi.

Nagu kontakti loomine palli abil?

TM: Jah, tähelepanu, reaktsioon, koostöö. See annab ka võimaluse liikumisele eraldi mitte mõelda – liigud, aga tähelepanu on pallil ja teisel inimesel.

Aga see, et kõik head asjad on ümarad?

TM: See idee tuli poistelt juba ammu. Ümmargune nagu ühtehoidmine või koosolemine. Mingi nurga alt vaadates oleks nagu iseenesestmõistetav, et kõik head asjad on ümmargused.

Ja sina kirjutad sellele alla?

TM: Ei kirjuta.

Piret Jaaks: Pallidega mängimise vorm andis idee kätte. Ümmargune on tõesti mõnus, aga ometi kasutame palju teisi vorme. Nii hakkaski hargnema mõte tekitada lavale tohutu pallimöll ja samas tühistaks kohe selle ära, püüdes vastanduda.

TM: Pallid on nagu põrkavad mõtted või küsimused. Samas on pall ka ühendaja – palliga mängides saame midagi ühiselt teha. Pall on ka närviajaja, sest põrgatamise müra on õudselt tüütu. Palle ei saa panna paika, need ei püsi, vaid veerevad ära. Tekitame nii-öelda ümara maailma, kus kõik on sõbralikud ja lõpuks tekib selline ümara jutuga ümar mull – see lausa vajab teravat nurka.

PJ: Tegelikult oli juba proovis näha, et kui viskad palli põrkega maha ja teine püüab selle kinni, siis tekib kolmnurk. Selle pinnalt tekib omamoodi Newtoni õuna mõte. Äkki see homogeenne, imeilus ümmargune mull, milles me elame, ei olegi ainuvõimalik? Kust tuleb ümarasse mulli esimene teisitimõtleja?

See tundub juba väga filosoofiline?

TM: Esimene mõte oli pallidest teha jutumullid või küsimused, et mänguvahend juhib kriitilise mõtlemise ja küsimusteni maailma asjade kohta.

PJ: Korra me mängisime ideega, et kuidas rääkida lastele nende õigustest, mis on sisuliselt samad, mis täiskasvanutel. Näiteks on lapsel õigus aeg-ajalt üksi olla, õigus saada kogukonna poolt aktsepteeritud, tal on õigus arvamust avaldada. Kuidas üksteisega arvestada, üksteisega läbi saada, ja kui riidu minna, siis kuidas uuesti ära leppida? Ka need olid alguse küsimused ja ma arvan, et päris palju neist on jäänud.

Tulite kokku, oli idee ja ümarad pallid, aga kuidas lavastust edasi ehitate?

TM: Vesteldes, vaieldes ja pallidega mängides, mängu ja kujundeid luues. Igaüks mõtleb omaette väljaspool proovi, proovis saame kokku proovime, kas haakume üksteise mõtetega või tekib hoopis terav vaidlus ja tüli ning kõik lähevad sel päeval laiali. Siis tulevad aga järgmisel päeval jälle ja alustame leplikumalt ja ümaramalt.

Mõtlemine sõnades ja liikumises käib koos ja vaheldumisi. Muidugi hoiad mingit struktuuri kogu aeg kuklas, aga läbi liikumise tekib uusi mõtteid.

Tavaliselt teeb dramaturg oma töö enne ära ja siis tuleb alles esietendusel lilli vastu võtma.

PJ: Kui dramaturg on teose ainuautor, kes kirjutab üksi kodus teksti valmis, siis küll. Aga praegu olen nii-öelda prooviprotsessiga kaasaskäiv dramaturg ehk lavastusdramaturg. Zuga tegeleb koosloomemeetodiga, mis on hästi demokraatlik ja horisontaalne meetod, kõigil on võrdne sõnaõigus. Lõpuks muidugi keegi võtab rohkem juhi rolli. Dramaturgi roll on koosloomemeetodis hästi hübriidne. Dramaturg võtab üle ka üksikuid lavastaja kohustusi ja peegeldab trupile tagasi, mida ta saalist näeb. Näiteks küsib kriitilisi küsimusi: mida me siin teeme, miks me seda teeme, kuidas saaks teisiti teha? Teine roll on jälgida lavastustervikut, ehk mis lugu välja joonistub või kas üldse joonistub. Ja küsib siis jälle küsimusi. Kolmandaks distantseerib dramaturg ennast laval toimuvast ja vaatab kõike nii, nagu näeks seda esimest korda, nagu seda näeb teatripublik. Ja siis uuesti küsib ja tagasisidestab.

Kas sellest sünnib siiski ka nii-öelda kirjalik draamatekst?

PJ: Kõigepealt on mingi alusstruktuur ikkagi kirja pandud. Põrgatasime palle, kogusime ideid ja nende pealt tekitasime dramaturgilise struktuuri. See on küll muutunud, kuid mingid põhiasjad on jäänud. Kui proovides sünnib improvisatsiooni käigus dialooge ja monolooge, siis dramaturg paneb kirja ja need kogu aeg muutuvad. Lõputu protsess. Viimaks tuleb fikseerida lõppversioon.

TM: Protsessi käigus saavad kõik arvata, et kuidas kõlab ja kas on mõistetav.

PJ: Lavastuse idee kontekstis on protsess väga orgaaniline, sest lavastus räägib palju läbirääkimistest ja üksteisega arvestamisest. Seda me proovis kogu aeg teeme.

Olete publikule eeskujuks?

PJ: Mingis mõttes küll. Näiteks, et nüüd vaidlesime eriti mõnusalt: kuidas seda lavale üle kanda?

Tavaliselt on teater ikkagi absoluutselt mittedemokraatlik protsess, kus lavastaja ütleb, kuidas asjad on.

TM: Meil on tõesti selline segane olukord, kus viis lavastajat kogu aeg pendeldavad eri rollide vahel, vähemalt dramaturg ei astu pallimängija rolli. Sellega oleme harjunud, et need viis zugakat ka mängivad, aga praegu on meil lisaks viis näitlejat. Ma arvan, et oleme suutnud nad siiski oma paati tõmmata. Päris niimoodi me ei tööta, et meie ainult arutame ideoloogiat ja siis ütleme näitlejatele, mida teha. Nii oleks kõigil väga igav.

Koos Christin Tauliga oled teinud me majas juba mitu lavastust, lustlikud ja hoogsad "(P)öö" ja "Irikkiri". Kui ma olen teie ja Zuga lavastusi vaatamas käinud, siis on neis mingi fluidum, mida ma nimetaksin mängurõõmuks või lapselikuks naiivsuseks. On see teadlikult kultiveeritud või oletegi sellised?

TM: Me vist olemegi sellised. Võime omavahel tülitseda, aga ma arvan, et põhijoontes oleme suhteliselt pehmed ja sõbralikud inimesed ja meile meeldib mängida.

PJ: Kui me räägime hierarhilisest ehk lavastajateatrist, siis dramaturgil on saalis täpselt nii palju võimu, kui lavastaja talle annab. Seetõttu võib vist naljaga pooleks öelda, et dramaturgid on oma iseloomult tagasihoidlikud inimesed. Praegune koosloomemeetod, kus on demokraatlik, ülisõbralik, kaasav ja arvestav keskkond, loob tohutu usalduse, keegi ei pea varjama tundeid, igaühel on hääl, et kõik julgelt välja öelda. Risk on see, et prooviprotsess venib pikemaks. Aga õhkkond on hästi mõnus.

Kas mõni viga või puudus võib sellest hoolimata sisse jääda?

PJ: On mingid asjad, mida ei saa ette näha, proovide ajal ikkagi tekivad mõned pimekohad. Kui publik on saalis, siis alles märkad, et neetud – arutasime küll, et siit peaks kärpima, aga me ei teinud seda.

TM: Või oled oma ideest pimestatud või mõtled, et mõni koht võib igav ka olla, kõik ei pea nii lööv olema.

PJ: Mul on Zuga inimestega teine koostöö ja nad on õpetanud, et mõned asjad võivad jääda teadlikult ambivalentseks. Need on kohad, mis panevad lapsed mõtlema, ise oma tähendusi looma. Eelmises lavastuses, mis me koos tegime, mäletan ühte kohta, kus arutasime pikalt, ega see on laste jaoks liiga abstraktne pole. Aga ei, lapsed loovad selle koha peale oma maailma ja see on nii huvitav ja unikaalne.

Lapsed ilmselt ongi avatum publik, pigem tahab täiskasvanu teada, et mida nad küll täpselt mõtlesid.

TM: Lapse fantaasia on nii lahti, ta läheb mänguga kaasa või loob sinna vahele oma mängu või oma mõtte. Ma arvan, et ei tasu karta pakkuda lastele ka nii-öelda abstraktse liikumise ja visuaali või heli hetki.

Kui te õpetajate infopäeval rahvast lavale kutsusite, siis arvasin, et ega keegi ei tule. Aga kõik tulid! Kuidas te seda teete?

TM: Me oleme sellised … piisavalt totakad, sõbralikud ja mitte liiga targad. Sellise mängulise ja võib-olla ka veidi kavala siirusega kutsumegi. Äge on näha, mis saab, et kas tulevadki meie ideega kaasa ja meiega mängima. Kui tulevad, on lahe. Ma arvan, et ka maailm, inimesed ja kultuur on muutunud. Kaasa kutsumist ja tulemist on palju rohkem, kõik see mõjutab.

Kas "Uperpalli" publik ka lavale tuleb või kuidagi osalevad?

TM:  Oma kohalolu, mõtete, tunnete ja kaasa elamisega kindlasti osalevad. Suure saali etenduses me publikut vist lavale ei kutsu, aga oma koha peale jäädes saab igaüks natuke liikuda küll.

Teatrites tullakse välja jõululavastusega, kõigil on piparkoogi lõhn ninas ja tullakse imedest osa saama. Kuidas te jõuluajaga suhestute?

PJ: Mina olen tohutu jõulude fänn. "Uperpall" on mu teine jõululavastus Noorsooteatris. Meil olid küll eri leerid, aga mulle tundub, et jõulufännid said oma näpu vahele ja jõulurõõm on lavastusse oma pallilisel viisil sees.