Piret Jaaks sõnas, et mõnes mõttes on ta alati tundnud, et näitekirjandus sobib talle. "Mingil hetkel ma tajusin päris kiiresti, et näidendite hoog, kompaktsus ja dialoogi kirjutamine on täpselt minu jaoks sobivad asjad," mainis ta ja tõdes, et kui romaani puhul sa lood mahlakat maailma, siis näidendi puhul saab selle maailma loomise jätta hajusaks ning selle ülesande jätta pigem teatritegijatele. "Ise saad jätta müstilisi lünki teksti."

Algusaegade näidendite tegelastesse kirjutas ta ka iseend rohkem sisse. "Kui ma seda näidendikogumikku kokku panin ja pidin oma vanu näidendeid kordi ja kordi üle lugema, siis ma tajusin, et nendes näidendites, mis on kirjutatud kuskil 2013. aasta paigus, siis ma seal olen rohkem esil tolleaegsete murede ja rõõmudega," tõdes ta ja mainis, et mida edasi, seda rohkem on ta keskendunud ühiskonnas olulistele teemadele.

"Tükk aega ma arvasin, et ma olen täiesti apoliitiline kirjanik, kuni selle hetkeni, kui me hakkasime Draamateatris tegema lavastust "Samad sõnad, teine viis", mis puudutas 1991. aasta sündmusi ja iseseisvuse taastamist, seal tuli tekst paratamatult poliitiline," mainis Jaaks ja lisas, et see küsimus on alati üleval, kas kirjanik peab olema päevapoliitiline. "Ma arvan, et võib olla küll, teinekord, kui olud seda sunnivad, siis võib-olla lausa peab."

Värske näidendikogumiku "Sireenid ja teisi näidendeid" kõik näidendid on tema sõnul kõik ka lavastatud. "Mõni on lavastatud suisa kolm korda ehk siis "Öökuninganna", mis tuli välja kolmes teatris," selgitas ta.