Wimberg tõdes, et ta on luuletusi kirjutanud elus küll ja küll. "Praegu juba üritan pidurit tõmmata, kui ma tunnen, et tahaksin luuletust kirjutada, siis ma vajutan pedaali allapoole, et hoog pidurduks, mõtlen, kas seda on mõtet kirjutada, et kas see on enda jaoks midagi väärt," sõnas ta ja lisas, et tihtipeale ta saabki aru, et seda pole mõtet kirja panna. "Ja lasen selle peast minema."

"Neid luuletusi, mis saavad minult eksisteerimisõiguse, ikkagi koguneb," tõdes ta ja mainis, et aastad lähevad ka nii kiiresti, mistõttu ilmus tema viimane täiskasvanute luulekogus umbes 2010. või 2011. aastal. "Seega on raamatus "Enne kui" kümne aasta saak."

Wimberg selgitas, et tal oli terve patakas luuletusi välja prinditud. "Nad olid mul kodus ühe kapi peal, teise kapi peal ja kolmanda kapi peal, kogu aeg tõstsin ühest kohast teise," ütles ta ja lisas, et ühel hetkel ta vaatas seda käsikirja ning sai aru, et see tuleb kähku trükikotta viia, et saaks eluga edasi minna. "Ma ei teinud mingit reklaami, ma ei pannud mingit kuulutust üles, ma ei öelnud isegi sõpradele, ma ei tee mingeid esitlusi juba ammu, see on täiesti mõttetu."

"Ma olin nii vabanenud sellest teosest ja see on huvitav, et see on niimoodi silma jäänud inimestele, päris mitmed on öelnud, et väga hea raamat," mainis ta ja kinnitas, et kui keegi niimoodi ütleb, siis läheb ta koju, loeb seda raamatut ja mõtleb, et täitsa head luuletused tõesti. "Tark mees on olnud, kes need kirja on pannud."