Rooste selgitas, et "Loimurite laul" on jagatud erinevateks osadeks, millest igaüks räägib erinevast elamise jaoks olulisest asjast. "Aga see pole selline raamat, kus on kõik vastused kirjas," kinnitas ta ja lisas, et küll aga soovitas ta selle teosega kindlaid kohti puudutada. "Kummalisel kombel tulid mulle appi Dainius Gintalase (Leedu luuletaja, toim.) tekstid, mida ma tõlkisin enne koroonat."

Kolm Gintalase teksti on jõudnud ka "Loimurite laulu". "Need tekstid räägivad valusamast, vägivaldsemast, isiklikumast ja perverssemast armastuse küljest ning ma tundsin, et ta on kirjutanud ära mingid tekstid, mida mina ei osanud ega teadnud kirjutada, selles osas läks väga õnnelikult."

"Mitu sõpra või tuttavat on öelnud, et see on terviklikum raamat, et see on nagu vana mina või päris mina, et vahepeal sa avaldasid jama, aga ma ise ei tunne seda, vahepealsed raamatud olid mulle endale ka väga tähtsad," rõhutas ta ja lisas, et iga raamat, mida ta teeb, tundub talle sel hetkel kõige olulisem.

"Kirjutamises peab olema mingi eufooria, vabadus, enesest välja murdmine või mingi loojutustamine, enda jaoks väga tähtsa asja ära rääkimine, kuidas sa seda teed või konstrueerid, kui see ei tule päriselt sinust, ma ei tea," nentis Rooste ja lisas, et samas on võimalik, et ta on kõik need aastad lugejaid petnud ning ta ei oskagi luuletada. "Ma lihtsalt kirjutan luuletusi, kuigi ma ei tea, kuidas see käib."