Kirjanduspreemia nominent Maarja Undusk: jäin küsimustega emale paljuski hiljaks

Kultuurkapitali kirjanduspreemiatel on esseistika kategoorias nomineeritud ka Maarja Undusk teosega "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". ERR-ile antud intervjuus kinnitas ta, et kuigi teose kirjamine juures oli ka rõõmsaid perioode, olid see tepitud pideva kahtlusega, kas sellest materjalist üldse asja saab.

"Üheks ajendajaks seda raamatut kirjutada oli kindlasti minu ema ise, kes hindas väga mälestusi ja oma vanemate lugu, ta ei väsinud rõhutamast, et tuleb küsida võimalikult palju eelnevate aegade kohta, kui me oleme noored, siis me ei mõista seda teha, see on põlvest põlve edasi kanduv viga, mida teha, et jäädakse küsimistega liiga hiljaks," nentis Maarja Undusk.

Tema ema Ellen Niit armastas aga ka ise palju oma lapsepõlvest rääkida. "Esialgu tundub, et tead palju, aga kui hakkad esitama küsimusi, siis selgub, et ei tea peaaegu midagi, aga eks mina jäin ka küsimustega emale paljuski hiljaks, neid küsimusi tilgub mul siiamaani, millele ei saagi vastust, aga üht-teist sai siiski talletatud," mainis ta.

"Alguses ma läksin Loomingu toimetusse ja küsisin, kas neid ei huvitaks selline materjal, sest ma ei osanud kuidagi alustada, Loomingu toimetus oli sellest rõõmsalt huvitatud, siis ma sain tähtajad ja kui olid juba tähtajad, siis ma hakkasin ka päriselt kirjutama seda oma lugu," ütles Undusk.

"See, et Ellen Niit sai lastekirjanikuks, ikkagi kujunes, sest ülikoolis õppis ta eesti kirjandust ja spetsialiseerus lastekirjandusele, kirjutas sellest ka oma väitekirja, mis jäi eri põhjustel kaitsmata," selgitas ta ja lisas, et oma südames oli Ellen Niit ikkagi tahtnud saada luuletajaks. "Aga kuna lastekirjanduse tiraažid olid toona väga suured, siis rahva teadvuses on ta ikkagi lastekirjanik, aga ise ta pidas end ka täiskasvanute autoriks."

"Kirjutamisega on nii, et alguses, kui sa mõtled, siis tundub kõik kole tore olevat, aga kui sa hakkad kirjutama, siis osutub see kõvakooreliseks pähkliks, seega ega see rõõm kohe ei tulnud," tõdes ta ja mainis, et oli ka rõõmsaid perioode kirjutamise juures, aga sageli oli ka piinlik, sest ta oli mingeid lubadusi andnud. "Siis ma ka kahtlesin, kas sellest üldse asja saab ja mis sellest saab, rõõm ja kahtlused segamini, aga lõpuks on mul ikkagi hea meel, et see raamat on olemas."

Toimetaja: Kaspar Viilup, intervjueeris Mari Klein

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: