Seda ma küsin alati, ja täna siis kohe alustuseks - oled sa kunagi raamatuhäbi tundnud?

 Kusjuures siit rubriigist ma selle sõna üldse õppisingi! Ilmselt mul oleks põhjust, sest on nii palju autoreid, kellest räägitakse kui väga olulistest ja headest, aga keda ma ikka veel lugenud pole: Houellebecq, Murakami, Pamuk, või need nobelistid, kelle nimegi ma sageli hääldada ei oska… Samas üks hea asi vanemaks saamise juures on, et järjest vähem tundub vajalik end kuidagi paremana näidata kui tegelikult oled. On nagu on. Eks mul loodetavasti on ju veel aega ka nendeni jõuda.

Tead, kui hädas ma olin kooli ajal "Faustiga"! Noh, kõik muidugi olid. Kuidagi ma hinde ilma lugemata välja šlikerdasin, aga peamiselt seepärast, et õpetajale tegi nalja mu trotsi täis kirjand, kuidas Goethel pole mulle mitte midagi öelda. Ja siis, ülikoolis, Arbujate suure fännina, teadvustasin, et see on ju August Sanga tõlge – ja järsku oli hoopis teine asi lugeda.

Äkki ongi nii, et raamatutel on oma õige aeg, mil nad meie juurde tulevad?

See raamatuhäbi koht tuleb vist siis, kui sa hakkad küsima lugemissoovitusi. Kõik justkui oskavad selle peale nii põnevaid nimesid öelda, aga mul pole ühtegi sellist eksootilist autorit, kellest teised ei tea ja kes juhtumisi on suurepärane.

See osa tuleb alles lõpus, nii et aega on! Kõik sinu ühiskondlikud ja tööalased tegevused viitavad, et sinus on soov maailma paremaks muuta. Kas ka raamatud teevad maailma paremaks?

See on kena kompliment, aga minu kohta liiga suuresõnaline. Kuid maailm võiks ju tõesti parem olla. Ja kui meil on võimalik selleks midagi teha, siis mis oleks argumendid mittetegemiseks?

Aga kas raamatud saavad ka teha maailma paremaks?

Minu maailma on nad küll paremaks muutnud ja ju see kehtib laiemalt ka. Aga ma mõtlen, et me ei peaks raamatutelt ootama rohkem kui inimestelt. Ja inimeste puhul… ei peaks ju ka äkki mõtlema nii, et nüüd mõni tubli riigijuht või vabakond või kunstnikud või noored äkki päästavad maailma ära. Tervislikum tundub elada mõttega, et keegi ei ole sulle võlgu, ja keskenduda sellele, mida me ise ja koos teistega saame ära teha, et maailm parem oleks. Või vähemalt mitte halvem.

Aga raamatud saavad selle juures aidata küll, anda näiteks inspiratsiooni. Kuigi jälle seda, mis raamat ja mis sealt just kellelegi olulise tõuke annab, on vist sama võimatu ette plaanida nagu elu armastuse kohtamist. Aga tasub võimalusi luua, et see saaks juhtuda!

On mõni raamat su teele juhuslikult sattunud ja seejärel suure tähtsuse omandanud? 

Tööalaselt näiteks Robert Eggeri "Begging for Change". Ma olin 2005. aastal just asunud tööle Vabaühenduste Liidus, käisin elus esimest korda Ameerikas ja seal elanud sõbranna soovitas külastada Roberti asutatud DC Central Kitchenit, kus kodutud, endised vangid ja narkomaanid õppisid kokaametit ja tegid supiköökidele eineid restoranides üle jäänud toidukraamist. Robert oli nõus kokku saama, ja tunni asemel jäin ma lõpuks sinna kolmeks päevaks. See raamat tema mõtetest vabaühenduste rolli kohta kujundas hästi palju mu enda arusaama, mida ja kuidas peaks tegema. Võib-olla mõned aastad hiljem poleks sel üldse niisugust mõju olnud, aga näed, sel hetkel oli just õige. Ja Robert, kes on nüüd juba pensionil, on siiani jäänud mulle kalliks sõbraks, oluliseks eeskujuks ja õpetajaks.

Kas ilukirjandusega on ka mõni selline mälestus?

Kusagil 16- või 17-aastaselt oli mul üks neist üleminekuea kriisidest, et senised lahendused enam ei toimi, aga uusi veel ka pole. Nagu selles vanuses vist ikka, tundsin, et mu sees toimub hästi palju ja mulle väga olulist, aga lihtsalt pole oskust ja sõnu seda väljendada. Ja ma võtan täna selle teismelise enda ees mütsi maha, et ma kuidagi täitsa iseseisvalt jõudsin selleni, et pean rohkem lugema. No ja siis lugesingi, metoodiliselt erinevat eesti ilukirjandust: Tammsaaret, Krossi, Unti, sekka ikka Kaugveri ka… Kuni siis Ristikivi "Hingede öö" oli mu jaoks nagu plahvatus. Et niimoodi saab kirjutada, selliseid maailmu luua! Siis ma kuidagi sain sellest punnseisust seks korraks üle ka.

Kui sa oleksid kirjandusõpetaja, siis mis oleks need kaks raamatut, mida sa kindlasti soovitaksid tänasel noorel lugeda?

See on ilmselt hästi individuaalne. Kuigi just hiljuti rääkis üks 20 aastat noorem sõber, et ta puhul toimis "Hingede öö" üsna sarnaselt. Nii et äkki siis ühena see? Hiljem, juba mu ülikooli ajal ilmusid Borgese novellid Varraku 20. sajandi klassika sarjas, ja see oli siis Ristikivist veel võimsam elamus. Neid ma olen ka hiljem just noortele sõpradele soovitanud.

Seal tekivad nii fantastilised maailmad ja mitte ainult selles mõttes, et hästi kirjutatud. Ma vähemalt mäletan, kuidas ma "Hargnevate teede aeda" lugedes mõtlesin, et meil on kogu aeg valikud, ja mingite valikutega ühed teed justkui kaovad ja teised tekivad, nii et endiselt saab väga palju valida… Vähemalt mulle oli seda noorena kuidagi kasulik teadvustada.

Seal kandis oli mul ka maagilise realismi vaimustuse periood. Lapsena ma tegelesin palju kooliteatriga ja teatris võib ju nullist kõike luua. Nii et mu maailmas on see kuidagi väga loomulik ja turvatunnet andev, et muidugi võib koer inimesega rääkima hakata või akna tagant keegi ammu surnud tegelane läbi jalutada. Ja meil on ju Kivirähk selles meister. Tal on peagu igas loos mõni müstiline element sees.

Kui mõtlen ühele märksõnale, mis lugemine arendab, siis on see empaatia. Lihtsalt pole võimalik, et kõikide nende erinevate stsenaariumide kogemisel, olgu nad fantastilised või realistlikud, sa lugejana ei avardu. Päriselu ehmatab palju vähem. Ja teeb mõistvamaks ka.

See on ilus mõte. Ja kui sa enne küsisid, et mis kasu kirjandusest võiks olla maailma paremaks muutmisel, siis jah, kirjandus ongi üks viisidest oma maailmapilti avardada, nagu ka suhtlemine ja reisimine. Õpid ära, et see, kus sina oled, on suur juhus, ja selle kõrval on nii palju täiesti teistsuguseid ja sama võimalikke ja väärtuslikke elusid.

Võiks siis kirjandus toimida sillana ka erinevate ühiskonnarühmade vahel?

Selle mõistmise osas näiteks jah. Lotmani "Kultuuris ja plahvatuses" on juttu, kuidas suhtlemise jaoks on meil esiteks ju vaja mingit ühisosa, et üldse saaksime seda teha, aga samas mõttekaks muudab suhtlemise just see, mis meis erinevat on, sest sealt saab tulla midagi uut. See mõistmine äkki võibki olla see ühisosa või sild.

Mida lugemine sinuga teeb?

Just nädalavahetusel sõitsin rongis ja lugesin Alexander Genise "Raamatusõbra kamasuutrat" (LR, 2016, tõlkinud Toomas Kall). Hästi kihvt raamat, võib-olla sellepärast, et ta enamasti kirjutab nendest teostest, mida ma ka lugenud olen.

Sõltumata sellest, et olete pärit eri riikidest ja ka põlvkondadest.

Ta on mu vanemate vanune Lätis kasvanud venekeelne juut, kes elab Ameerikas, eks? See toob jälle selle raamatuhäbi juurde, aga kirjandusteadlasest võiks ju karta, et mul ilma samaväärse ettevalmistuseta on raske teda jälgida. Vähemalt siiani on meil aga väga tore dialoog olnud ka mulle tuttavatest tekstidest.

Aga jah. Loen, ja ühes lauses kasutab ta sõna "akõnn". Kas sa tead, mis see tähendab?

Ei tea.

Ma ka ei teadnud. Vaatan siis EKI-ist, et kirgiisi või kasahhi rahvalaulik. No selline "mida näen, sellest laulan". Ja seal sõnastikus on ka imeilus näitelause: "Akõnn esitas dombra saatel oma improvisatsioone". Ma jäin selle lause kätte kohe mõnulema! Akna taga paistis lumine Kõrvemaa, ja mina mõtlesin, Genis süles, akõnnist ja tema dombrast ja improvisatsioonidest. Et kindlasti on seal ilusad kirevad vaibad ja piaalides aurab mõrkjas tee ja võib-olla pakutakse siirupist tilkuvaid maiustusi. Või on akõnn oma pilliga hoopis hobuste karjamaal mägede taustal, kotkas tiirutab pea kohal?

No vot. Lugemine võib hetkega viia täiesti imelistesse paikadesse. Kui soovid, veeda seal tunde ja kui ei, võid kohe mõnda järgmisse liikuda.

Tahad, ma loen ühe lõigu Genisest ette?

See on suurepärane raamat, nii et muidugi loe.

"Kui isa oli pensioniea ära oodanud, kolis ta itta ja asus elama mere äärde Long Islandile. Kalapüük ja memuaarid jagasid omavahel tema vaba aja. Hommikuti, ilma vahepeal Moskva raadiost Žirinovski kuulamist katkestamata, õngitses isa prügikalu, keda ema praadis, nii et minu taldriku kõrvale kerkis luuhunnik nagu Vereštšagini maalil "Sõja apoteoos". Päeval, ilma end Žirinovski riugastest lahti kiskumata, tõmbas isa kanalist angerjaid, keda ema suitsutas nii, et isegi luid ei jäänud järele. Aga õhtuti, kui Žirinovski magas ja kalad samuti, pani isa kirja minevikku. Seda kogunes 900 lehekülge, mille ta ühendas ebaoriginaalse pealkirjaga "Mein Kampf". Juutidel tuleb niisuguseid asju ette."

Juhtusin kuulama üht podcasti, kus sina ja Vilja Kiisler rääkisite Betti Alverist. Mind hämmastas, kui palju sa poetessi peast tsiteerisid. Kas see iseloomustab sind kui lugejat, et oluline tekst imbub sinusse ja jääb?

See on lihtsalt mingi mu aju eripära, et poeetiline tekst jääb meelde, eriti kui see on riimis. Jumal paraku, see käib ka Kaari Sillamaa laulusõnade kohta 1990ndatest. Ma võin ainult oletada, mis palju olulisemad asjad mu mällu sellepärast ei mahu, et need seal ees on. Ja ära arva, et see mingi õnnistus on. Sõbrad on muidugi heatahtlikud, aga kujuta ise ette, kui tüütu võib olla, kui keegi sulle jutu sekka muudkui luuletusi tsiteerib.

Aga Viljaga oli nii tore luulest vestelda! Luuletused on muide väga hea lektüür õhtul voodis lugemiseks. Seal pole seda narratiiviküsimust, et kuhu mu järg parajasti jäi – teed raamatu ükskõik mis koha pealt lahti, loed, kaua tahad, ja tõenäoliselt ei jää lugu kõige põnevama koha peal pooleli. Tegelikult loen ma õhtuti kokaraamatuid ka samamoodi, neid saab ka suvalisest kohast alustada ja lõpetada.

On sul mõni lemmikžanr, mille poole kisub?

Õnneks on neid nii palju, et saan alati valida. See kokaraamatute lugemine mitte söögi tegemiseks, vaid lihtsalt meeldimise pärast on ilmselt üks mu veidrus. Teine guilty pleasure on Agatha Christie. Teda hakati ju hoogsalt eesti keelde tõlkima, kui ma olin umbes 15-aastane – enne oli vist ainult kolm raamatut ilmunud –, ja mingil ajal mõtlesin, et paremat autorit ei saagi olla. Nüüd suviti maakodus loen ma peagu kõik need uuesti üle. Mitte siis enam mõrvari teadasaamiseks, aga seal on nii vahva jälgida mingeid sotsiaalseid suhteid ja kombeid ja rolle.

Sul on väga erilise disainiga raamaturiiul. Ise tehtud?

Ma joonistasin ja siis üks meister tegi. Aga eks ma olin midagi sellist enne kusagil näinud. Maakodu lugemistoa riiulid tegime küll mu jooniste järgi isaga kahekesi vana sektsioonkapi kilpidest ise valmis. See oli mu "hipsterist saab tisler" moment esimese Covidi-isolatsiooni ajal.

Mille järgi sul raamatud siin paigutatud on?

(Tõuseb püsti ja asub viipama.) Ilukirjandus on magamistoas, siin on kõik muu. Noh, alustuseks kõvasti kokaraamatuid – siin on Põhja- ja Ida-Euroopa, siin Eesti, Briti, Aasia, Vahemere, siis tänavatoit, eraldi hommikusöögid – ikkagi kõige tähtsam toidukord! –, siis raamatud söömisest, joogid eraldi, ja siis need, mis mujale ei sobi.

Üleval pool on ülikooliajast "Avatud raamatu" sari, ajakirjanduse ja politoloogia asjad. Edasi tulevad demokraatia ja huvikaitse, vabakond, juhtimine, igasugused "kuidas paremini kirjutada, rääkida, mõtelda" õpikud, filantroopia, rahvusvahelised suhted, ajalugu… Ja siis see… ma ei teagi, mis selle žanri nimi on – mis pakuvad autori seletusi mingile nähtusele. Noh, need populaarsed Adam Grant, Malcolm Gladwell, Harari ja teised sellised. Nad on kadestamisväärselt head loojutustajad ja neid on ju vahva ja hariv lugeda, kui selle juures ikka kriitiline meel säilitada ja mitte pimestatud fanboy'ks muutuda.

Ilukirjanduses on mul kõigepealt Eesti asjad – eraldi luule ja proosa. Siis suured vene autorid nagu Tolstoi, Puškin, Bulgakov, Bunin, Babel, ja muidugi Tšehhov, kellega mul on hästi südamlik suhe. Vot tema fanboy olen ma küll! Ja muu maailm on siis ühes pikas riiulis, osa on riikide kaupa, aga siis mingi teine loogika oli see, et panen lähestikku raamatud, mis mu meelest võiksid omavahel sõbrad olla.

Sul on siin päris palju ingliskeelseid raamatuid, need on peamiselt erialased tekstid?

Peamiselt jah. Mu eriala on nii nišikas, et sellele poleks eesti keeles palju lugejaid ja mulle, näed (naerab), annab see võimaluse olla siis eestikeelne sõnumitooja.

(Võtab riiulist raamatu.) Näiteks seda, "The Starfish and The Spider", nimetan ma muigamisi elu parimaks investeeringuks. See räägib võrgustikest ja on üks neist, mida lugedes käis jälle ahhaa-hetk, et see on just see, millega ma tegelenud olen, ja nüüd oskan seda paremini mingitesse seostesse paigutada, mõista ja selgitada. Siin tagakaanel on kirjas, et see maksis 14 dollarit ja mingeid nende teemade ettekandeid ja koolitusi tehes olen selle rahalises mõttes küll vist paari tuhande kordselt tagasi teeninud. Või noh, mu tööandjad on.

Mille järgi sa oma lugemisvalikuid teed? Keda sa kuulad? 

Mõnest raamatust räägitakse nii haaravalt, et tahad ka lugeda. No ja siis on raamatupoodides ju hea ka aega veeta, vaatad üht ja sirvid teist. Näiteks "How Language Began?" jäi sedasi pihku ja siis mõtlesin, et tõesti oleks ju huvitav teada.

Suure osa valikust teeb mu eest Loomingu Raamatukogu, just tuli postkasti jälle uus, seekord jaapani autori oma. Nad on seal ka mu meelest praegu mingis eriliselt heas vormis: kõik need eri žanrid, stiilid, ajad, regioonid. Päris kõiki ma muidugi ei loe ja osasid ei jõua, nii et vaikselt kasvab see ootel olevate raamatute virn. Aga raamatutega on ju see hea asi, et nendega pole kiiret.

Nii et lisasoovitustest sa siis puudust ei tunne?  

Pigem nagu väga ei vaja, jah. Mul on küll, mida lugeda.

Kuidas sa loed?

Varem lugesin igal õhtul enne magamajäämist. Isegi kui juhtus, et tulin vastu hommikut peolt – mõned leheküljed ikka. Nüüd ma tegelikult lähen mõnikord ka ilma lugemata magama.

Seda vist ei tasuks sisse jätta?

(Naerab.) Jah, võta välja. Ei ole vaja halba eeskuju levitada.

Kõige parem on ikka mõne vaba päeva hommik. Ärkad puhanult üles, teed hommikusöögi, ja siis võtad raamatu. Sel kellaajal paistab päike ka siia diivanile. Vot need korrad on kõige toredamad. Siis ma mõtlen, et küll ma elan ikka head elu!

See ongi hea elu! Hakkasin ühel hetkel igal hommikul kümme minutit enne uksest väljaminekut lugema. Ükskõik kui maagiline või realistlik tekst on, tekib korraks suur vaikus.

Jaa, see kõlab huvitavalt. Saab ju kasvõi veidi varem üles tõusta. Aga kohad, kus ma veel palju loen, on rongi- ja bussisõidud, lennukid ja lennujaamad. Reisimine on lugemiseks hea aeg.

Oled sa mõnes lugemisväljakutses osalenud?

(Vaatab natuke arusaamatult.)

No et näiteks nädalas üks raamat, 52 raamatut aastas.  

Lugemine on nii intiimne tegevus. Mitte nagu mul rahvatants või mõnel teisel korvpall või midagi muud, mida lähedki koos teistega tegema. Muidugi võib sõprade või perega ühes ruumis lugeda, ja see on väga tore, ja raamatutest on ka vahva rääkida, aga lugedes olete ju ikkagi ainult sina ja raamat omavahel. Ja ma mõtlen, et kui ma hakkaksin oma intiimsetele hetkedele numbrilisi eesmärke seadma, siis peaks küsima, et miks ja kuidas ma nüüd selleni jõudsin. Kuigi see, et rohkem lugeda, pole ju paha siht.

Lapsena ma tegelikult võisin vahel küll ka mitu raamatut päevas lugeda, nii et raamatukogutädi muutus tõredaks, et mis ma niimoodi voorin edasi-tagasi. Lihtsalt neelasin kõike, mis parajasti huvitav tundus.

Mõni ere mälestus sellest ajast? 

Kaheksa-aastaselt käisime vanaisaga Vargamäel. Kodus küsisin, et kas meil on ka see raamat, millest seal kõik nii tähtsalt rääkisid. Vanaisa siis võttis riiulist "Tõe ja õiguse" 1. osa, et vaata ja sirvi, aga ma jäingi seda lugema ja lugesin lõpuni.

Samal suvel läksin lastelaagrisse ja meie kasvatajateks olid tudengid, kes tegid oma praktikat. Millalgi tuli ülikoolist komisjon neid hindama, milleks nad olid meile ette valmistanud vestlusringi "Minu lemmikraamat". Istume siis seal ringis ja kõik räägivad järjest, kes naksitrallidest, kes Kunksmoorist või Nublust, ja kui siis järg minuni jõudis, ütlesin, et minu lemmikraamat on "Tõde ja õigus". 

Kasvatajad vahetasid pilke ja ülikoolitädi võttis ise juhtimise üle, et kas sa siis oled seda tõesti lugenud ja mis sulle seal meeldis. "See, kui Juss ennast üles poos," vastasin mina. Ma olin väga romantiline laps, ja mõte sellest, et keegi ennast armastuse pärast ära tapab – või noh, nii ma sellest toona aru sain –, tundus kuidagi väga lummav ja võimas. Et vaat mis asjad kõik täiskasvanuelus ees ootavad!

Pahandust ei tulnud, et liiga tumedad mõtted või nii?

Kasvatajad tõid õhtul küpsist ja kallistasid, et nad said hindeks viie.

Eks ma hiljem olen "Tõest ja õigusest" ikka muud ka leidnud. Ja see on ju jälle see koht, et raamatud võivad meid iga kord erinevasse paika viia, nii kuidas ise parajasti lugeda otsustad. Näiteks piibliga – mina ei loe seda küll pühakirjana, aga mitte ka pilkamise pärast. Ja seal on ju täiesti pööraseid lugusid! Või siis teises kohas mingeid tänapäeva mõttes kummalises sõnastuses ja imelike põhjendustega, aga tegelikult täitsa asjakohast tervisenõu, et nakkushaige võiks karantiinis olla või surnult leitud looma liha ei peaks sööma. Või need lehekülgede kaupa didaktiliselt esitatud templi ehitamise juhised, kus kõigepealt jumal ütleb, kuidas tuleb teha, ja siis järgmises lõigus korratakse seda, et tehtigi täpselt nii. Mormoni raamat on ses mõttes muidugi veel eksootilisem.

Kas on mõni raamat, mille ilmumist sa ootad?

Mõned inimesed oskaksid siin hästi huvitavalt vastata, millega ma siis kindlasti nõustuksin, et jah, seda tõesti oleks vaja. Aga mul pigem ei ole nii, et ma millestki hirmsasti puudust tunneks. Väga palju head on ju olemas ja ootab lugemist.

Samas, kui Andrus Kivirähk jälle midagi avaldab, siis vist tunnen küll, et ma kohe ootasin seda ja andke aga veel. Ma olen nii tänulik talle, see on suur õnn, et ta olemas on ja kirjutab. Tema raamatud on kuidagi tulvil armastust ja headust, võta või "Maailma otsas". Või see miniatuuride kogu "Mälestused", see on mul muide ka sageli une-eelne raamat.

Headus, heategevus ja annetamine on ju sinu teemad. Mida teha raamatutega, mida ise enam ei vaja?

Vii hoiuraamatukokku või teise ringi raamatupoodidesse. See on ju väga ilus, kui saad anda midagi kasulikku, mida ise ei tarvita, kellelegi, kes seda vajab.

Samas ma ise tegelikult ei ole raamatute äraviija. Mingi hulga ju võiks välja sorteerida ja kindlasti on neid, mida ma enam kunagi ei loe, aga mulle kuidagi meeldib, et nad on mu lähedal. Ma ei pruugi mäletada kõiki inimesi, kellega elus olen kokku puutunud, aga igast raamatust tean küll, kas see mul on või mitte, ja kus ta riiulis asub. Ja näed, mul veel on siin ju ruumi ka. (Näitab paari tühja kohta.)

Kui me intervjuud kokku leppisime, ütlesid, et raamaturiiulid ongi jagamiseks. Kas laenad oma raamatuid välja? Pead arvet ka?

Laenan küll hea meelega, see on kompliment, kui sõbrale mu raamatud huvi pakuvad. Mõnest olen ilma jäänud ja proovinud hakata kirja panema, et kellele mis läks, aga siis mul tavaliselt kaob see paber ära. Ma sellistes asjades pole nii organiseeritud inimene ja see pigem ka pole asi, mille muutmiseks ma tahaks oma energiat kulutada.

Praegu oleks hea võimalus avalikult oma rändama läinud raamatuid tagasi otsida.

Ah, need on lõppeks ikkagi ainult raamatud. Kui saan aru, et mõni ei jõuagi minuni tagasi, olen uue ka ostnud. See on ju tegelikult tore, kui raamatud ringlevad.

Ja nüüd nagu ikka, palun kolm lugemissoovitust, mida iga inimene võiks elu jooksul lugeda. Ära siis raamatuhäbi tunne.

No vähemalt ühe Astrid Lindgreni raamatu ja soovitavalt juba varases eas. Et süda oleks soe ja lööks nagu peab.

Siis Eesti ilukirjandusest näiteks midagi Gailitilt. Et püsiks meeles, et realism on mannetute irisejate jaoks, kes Darwini teooria järgi põlvnevad ahvist. Aga neile, kelle jumal lõi enda järgi, andis ta ka looja näo ja südame, et nad oleksid võimelised juurde looma seda, millest muidu puudus. (Vabas vormis kokkuvõte Pille Riini monoloogist "Ekke Mooris".)

Ja kolmandaks… äkki midagi, mida sa tahaksid kunagi oma lapsele või lapselapsele ette lugeda, et ka tema lugemist armastama hakkaks.

Aitäh Sulle! Ainult üks küsimus ongi jäänud. Mis sa arvad, kuidas me saja aasta pärast loeme?

(Pikem vaikus.) Ma tegelikult ei tea.

Mina vist ka ei tea.