Milliseid paralleele võib tõmmata lugemise ja kapos töötamise vahele? Miks võib raamatukuhjade moodustamine kodus olla päästev idee? Kuidas tuua rohkem noori kirjanduse juurde või miks arvustamine pole just kõige meeldivam töö? Milline mõnu ja mõju on suvisel kirjanduslik-patoloogilisel kirel ning miks on hea eesti keeles lugeda – oma kodust raamaturiiulit ja vaateid lugemisele ning kirjutamisele tutvustab kirjanik Kairi Look.

Palju õnne Loomingu Raamatukogus ilmunud debüütromaani puhul ja suur aitäh hõrgu lugemiselamuse eest! Paisutas südant mitme suuruse võrra ja on siiani minuga. Kas eestlased on lahked tagasisidet andma? On mõni neist sind kuidagi eriliselt liigutanud?

Aitäh! Tagasiside on olnud tõesti erakordselt soe, olen saanud väga palju kirju. Öeldakse, et lugemine pakkus liigutavat äratundmist, julgustas avama sügavale peidetud tundeid, andis lootust ja jõudu. Luuletaja ja biblioterapeut Berit Kaschan ütles ilusti, et see romaan on kirjutatud vanas ja haruldases keeles, mida me kõik imekombel ikka veel mõistame.  

Eks ka varem on saabunud rõõmustavaid kirjakesi, aga nii rohket vastukaja saan esimest korda elus. Lapsed väljendavad oma heakskiitu põhiliselt kahel moel: bakteriaalsete kallistuste ja väljapressimise teel: "Millal saab? Trüki kiiremini!" Lapsed oskavad üldse hästi küsida, mulle selline sirgjoonelisus meeldib. Kui raamat ei istu, võib seda samuti ausalt öelda  – täiesti adekvaatne käitumine.

Kas midagi üllatas ka?

Ehk see, kui palju on lugejatele korda läinud ajalooline taust. Aeg ja koht on siin visandlikud, vabaduse teema avaneb kihiliselt mälu, lugude ja loodustunnetuse kaudu, jätab ruumi kaasa mõelda. See on ühtaegu õrn, karm ja hästi elu küljes raamat.

Mul oli plaanis küsida, et mis elu su kodune raamaturiiul elab, aga niipea kui teda nägin, polnud kahtlustki. Elu parim aeg?

Tõsi, elame siin kenasti. Ma olen suur raamatukogude sõber, aga tähtsad raamatud hangin alati endale ka. Äratundmine, mida koju tassida, saabub kiirel sirvimisel. Sirgeldan lugedes üksjagu leheservale. Mõtlen üldse suuresti lugedes, peegeldades, kirjutades. 

Sul on raamatuid kõikjal. Justkui unistuste eraraamatukogu, kus kätt välja sirutades ootab hästi kureeritud valik. Võib vist öelda, et ükski raamat pole siin sinust kaugemal kui meeter-paar.

Enda valitud raamatute seltsis on mõnus olla – ise leidsin, kaevasin ja tassisin, nagu ütles üks kuulus koll. Ma ei kaeble raamatute rohkuse üle, haigustekitaja olen ma ju ise! Kuna elan kahe riigi vahel pidevas logistilises kaoses, tunnen meelerahu mõttest, et vähemalt raamatud on mul Tallinna staabis koos ja ootavad riiulis sisselülitust. 

Sa küll ütlesid, et suurt süsteemi siin pole, aga ma ikka märkan, et ühe autori raamatud on üksteise lähedal. Mille järgi nad sul siia paigutatud on? 

Jah, mingi kord siin siiski valitseb. Keeled ja autorid on koos, lisaks pisteline žanriline jaotus. Kuna olen töötanud aastaid kirjastajana, jälgin raamatumaailma paljuski kirjastuste ja sarjade kaudu: oma nurgas on Loomingu Raamatukogu, Hieronymus, Varraku Moodne aeg, Hunt ja Salv, Lindepuu poolakad, Avatud Eesti Raamat ja TLÜ. Südamelähedased väliskirjastused New Directions ja Fitzgarraldo on koos, hollandlastel on ka oma riiul. Ühel päeval, kui mind tabab tähtaegade üle laskmisest tingitud psühhoos, kavatsen lukustada end siia sorteerima, vahepeal käin ehk Selveris ja ostan mõne muna. Sellised väikesed unistused. 

Juhtub vahel nii ka, et ei leia raamatut üles?

Muidugi, kogu aeg on midagi kadunud! Siis ei jää üle muud kui ennast süüdistada, et olen jälle mingi üliolulise teose Hollandisse tassinud, vahel leian neid röövellike peikade kodudest. Kunagi kirjutasin novelli peategelasest, kellele raamatud tagastamata jätnud sõbrad hakkavad salapäraselt kaduma. 

Puud ja seened saadavad maa-aluse võrgustiku kaudu üksteisele toitaineid. Kas sinu raamatute vahel on ka see nähtav või nähtamatu niidistik, kus üks juhatab teiseni?

Raudselt on niidid, näen paralleele ka tööga kapos. Leiad lugedes vihje, võtad jälje üles, need hargnevad mõistagi mitmesse suunda, siis teed märkmeid, tekib kinnisidee, keedad uue kannu kohvi. Enne kui aru saad, on nädal möödas ja oled end mässinud ohtlikku ideede võrgustikku, kus ei saa midagi tähelepanuta jätta.

Mis siis saab?

Tuleb moodustada kuhjasid! Kusagil on reanimeerivate raamatute kuhi, siis on raamatu "x" kirjutamise kuhi, teema "y" kuhi, siis on kuhjad, mida tahaks lugeda, mida võib-olla juba loed. Toniseerivate raamatute kuhi on muidugi kõige armsam, neid süstid madalseisus otse veeni. Sirvid midagi, adrekas kohiseb, kõik on selge: kuidas elada ja kirjutada, vaatad kella, jälle nädal möödas.

Mul on kombeks kirjutada raamatu sisse selle hankimise koht ja aeg. Sisemine ment hindab seda harjumust kõrgelt, hiljem on hea vaadata, kust midagi pärit on. Mõne olulise raamatu olen ka pihta pannud. Sellest pole muidugi arukas rääkida, aga eks ta tõsi on, et viimasest loomemajast lahkusin koos Valeria Luiselli esseedekoguga "Sidewalks". Meenutan sageli hea sõnaga Maarja Kangro ülestunnistust, kuidas ta on röövinud Visby loomemaja raamatukogust haruldase teose. Ka mind tabavad aeg-ajalt sarnased sisekaemused, külastaksin meelsasti mitmeid inspireerivaid paiku veel.

Kas ma siis võin küsida, et mis teema nende rohkete raamatukogukleepsudega raamatutega on? Kõik tagastamata? 

Ikka võid küsida! Neid müüakse väljapraagitud kirjanduse hulgas, sest inimesed ei loe neid, aga mina loen. Seal on sageli kvaliteetset tõlkekirjandust, mida lugeja pole üles leidnud. Mõtlen vahel, et kas te, head inimesed, panite meelega kõik mu lemparid poole euro eest müüki? Triipkoodidest on mul kama, omamoodi toregi, nagu kirjakesed vanalt armukeselt, kena vahel sirvida ja hea sõnaga meenutada. Kõik on hästi, kuni külla saabub ajakirjanik ja küsib, et kust sa kõik need koodidega raamatud said, ehk kontrollib murelikult ka rahakotti tagataskus. 

Ma kontrollima ei hakka, pigem sain hea nipi. Sa oled nii kirjanik kui ka tõlkija. Kas loed seetõttu teistmoodi? Olen su postitustest märganud rohkem jaatavat seisukohta, miks üht või teist raamatut lugeda. Kas ütled vahel halvasti ka või pigem jätad ütlemata?

Valin hoolikalt. Ma võin ju ajada diplomaatilist käojaani, et iga raamat on väärtuslik, kui tal on lugeja, aga eks me kõik teame, et keskpäraseid raamatuid on maailm täis ja neid võiks olla vähem. Mõtlen tihtilugu, et kirjastuse peamine ülesanne on ju hoida ust lukus, et ehk paigaldate kallima luku? Kas meil on ikka tarvis nii palju halvasti kirjutatud jutukaid, suvalisi tõlkeid ja instaluulet? Kui inimesel on aastas raamatute jaoks "x"-ühik aega ja raha, siis kui suur hulk sellest kulub tekstile, mis võiks rippuda kusagil netis? Võib ju loota, et nii käiakse sisse rada lugemise juurde, et veame siin kõik üht ja sama kirjanduse rege, aga kust see soovitus ja teadmine tulevad? 

Kust siis?

Võiksime anda väärtkirjandusele rohkem kõlapinda ja tõsta esile kvaliteetset. Me loeme paljuski seda, millest meedias räägitakse. Lugejat saab nügida ja teavitada. Raadio ja kirjutav meedia teevad head tööd, parim platvorm on muidugi tele. Aga ka Mart Juur, Reet Weidebaum, Joonas Hellerma ja meie kultuuriajakirjandus ei jõua kõike ära katta, näiteks noored neid kanaleid eriti ei jälgi. Tuleb minna sinna, kus nad on: sotsiaalmeediasse või näiteks kooli, anda maitseproove, tekitada huvi. Käisin hiljuti ühes riigigümnaasiumis ja lugesin klassidele ette kaasaegset luulet ja proosat. Kõik kuulasid, oli väga lõbustav hommikupoolik. Kirjandus võib olla cool!

Ise räägingi jumala omakasupüüdlikult raamatutest, mis meeldivad ja muidu tähelepanuta jääksid. Kui miski kõnetab, võin kirjutada arvustuse, olen teinud ka tagakaanetekste. Arvustamine on muidugi vastik töö. Proovin seda igal võimalusel vältida, aga siis saabub jälle kirjake mõnelt ebamaiselt kenalt inimeselt, sind tabatakse nõrkushetkel, mõtled, et mis see siis ka ära ei ole. Pärast on muidugi nõme, vaatad, kuidas tähtajad mööda vihisevad, hakkad koristama köögikappe. Lõpuks kirjutad ära, ilmub looke, saabub honorar, lööd selle ühel päikselisel päeval laiaks, ja mõtled, et mida hekki, täitsa mõnus ju, teeks veel? Selline ohtlik tsükkel. Palun ärge saatke mulle neid kirju!

Sa teed igal aastal oma blogis ülevaate loetust. Leian sealt suurepäraseid soovitusi, aga mul on ka üks väga suur küsimus – kuidas sa nii palju jõuad? Jätad vahel pooleli ka?

Kogu aeg jätan pooleli. Palju sirvin ja veel rohkem jääb seisma. Vahel on nii, et  raamatu aeg on alles ees. On juhtunud, et mu laual maandub mõni ammune raamat ja imeb enesesse kogu mu hoolikalt planeeritud aja. Selline ohtlik armumine, tead ju küll: päev ja elu muutuvad hetkega, toimub kirgastumine, halleluuja! Nendest raamatutest räägin meelsasti.

Varsti jõuame nendeni! Aga ma enne küsin veel, kas sul on oma süsteem loetu talletamiseks? Tabel, märkmepaber, paned hindeid?

Pean umbkaudset järge autorite ja riikide kaupa. Vahel on tarvis sõita näiteks Riiga raamatut esitlema, siis on seal hea järele vaadata, mida ma läti autoritelt lugenud olen, sest keegi publikust tahab seda kindlasti teada. Lapsed küsivad veel alati, et palju sul raha on.

Mis sa neile siis vastad?

Et kui viimane kord vaatasin, siis veel natuke taskus oli.

Oled öelnud, et valid igal suvel välja ühe autori ja loed tema sulest läbi kõik, mis saad. 

Sukelduda sümpaatse kirjaniku loomingusse on väga mõnus, ideaalne läheduse vorm. Paar aastat tagasi lugesin näiteks Virginia Woolfi, eriti läksid korda "Lained" ja "Olemise hetked. Märkmeid möödanikust". Ta põrutas mul mitu kruvi lahti, tekkis väga inspireeriv mull. Väärt lugemine oli ka Rebecca Solniti essee "Woolf's darkness",  mis mängib mõttega, et tulevik on alati tume, seega ettearvamatu ja meie teha. Soovitan soojalt!

Mind tabavad üldse regulaarselt kirjanduslik-patoloogilised kired, komistan mõne huvitava teksti otsa ja kukun autori loomingusse. Järgnevad elulugu, esseed ja kirjad, peagi tundub, et elan täpselt tema elu, tegelikult oleks kõige parem külastada otsekohe tema koduriiki, viibida majamuuseumis, uudistada käsikirju, istuda voodil. Sellised autorid saavad mu sisemiselt žüriilt kohe sada tärni.

Olen veetnud suve ka Aino Kallase, Clarice Lispectori, Olga Tokarczuki, Susan Sontagi, Viivi Luige ja Tove Janssoniga. Kõik nad jätsid mu mällu kustumatu ja sümpaatse templi. 

Mis sa arvad, kust see lugemishuvi üldse meie sisse saab? 

Eks geenide, vanemate ja sisekujundusega sisestatakse, ka kurjategija naaseb ühel päeval oma kuriteopaika. Ettelugemine, kodus lugeva vanema nägemine ja raamatute olemasolu on kindlasti abiks. Imesid võib teha innustav õpetaja ja raamatukoguhoidja. Kui laps näeb, et täiskasvanu lugemist naudib, on lootust, et see hakkab külge.

Lastele ja noortele kuluks ära mõni kaanenägu, kes näitaks, et raamatud on ägedad. Valge Tüdruku peale viskavad lapsed näpud püsti, kirjandusel võiks ka mõni selline eeskuju olla, keegi noor ja lahe raamatufänn.

Aga milline võiks olla see üks raamat, mis toimib "sisseviskajana" päris algajale või mõnele noorele, kelle maailma kese on hetkel peamiselt vaid ekraan.

Kõik lapsed armastavad ettelugemist ja lugusid – arvutimäng, film ja Youtube'i klipp on ka lood. Aidake lapsel leida talle põnev raamat, las ta valib ka ise. Peaasi, et raamat köidaks ega oleks igav, kuigi võib, kui see lugejale meeldib. Lugege, mida tahate! Enne Harry Potterit kaebati ka, et lapsed ei loe, järsku lugesid kõik, lugemine muutus lahedaks. Peame kirjutama ja tõlkima paremaid raamatuid. 

Tekst on ajule hädavajalik asi, selles on rohkem kihte ja tähendusi kui ekraanis. Sõnavara ja tõlgendusoskuse jaoks on vaja lugeda, harjutada mõtlemist, muidu jääme pealtvaatajateks. Sõna on suurepärane rumaluse, hirmu ja üksilduse vastane relv. Lugemine ja raamatutest rääkimine on hea enese- ja maailmatunnetamise viis. Lugev inimene on kindlasti ühiskondlikult kasulikum element kui mõni teine.

Sa tunned väga hästi ka hollandi keelt ja sealset lugemiskultuuri. Kui palju avardub maailm, kui sinuga on rohkem kui vaid ühe maa kultuur ja keel?

Eks nii on iga meeldiva asjaga, et torkad sõrme välja ja järgmisel hetkel imetakse sind torru ning kõik muutub igaveseks. Hollandi kultuur on muidugi innustav toru, viibin seal meelsasti. Kui peaks valima, võtaksin mõistagi eesti keele. Oma emakeelt võiksime kõik paremini osata ja rohkem emakeeles lugeda. 

Mind paneb imestama kummastav tendents lugeda klassikalist kirjandust inglise keeles, kuigi see on meie suurepäraste tõlkijate, tihti klassikute poolt juba eesti keelde tõlgitud. Miks lugeda Tolstoid, Hesset või Camus'd inglise keeles läbi mitme filtri, kas see pole mitte pisut ogar? Võõrkeelne raamat võib näida parem piiratud keeleoskuse tõttu, me ei taju iialgi kõiki nüansse. Kui ingliskeelne tekst on arusaadavam, võiks lugeda veel rohkem emakeeles, muidu ei oska me lõpuks enam ühtegi keelt. Inglise keele võidukäik on lamendav, me vaatame suurt osa maailmast läbi angloameerika filtri, olles samal ajal kultuuriliselt rikkas Euroopas. Hoiame väikeseid keeli, kirjandusi, kultuure.

Millised lugejad hollandlased võrreldes eestlastega on?

Lugejaid on igasuguseid nagu Eestiski. Loetakse ajaviiteks ja lõõgastuseks, uudishimust või teadmiste pärast, mõttekaaslust või toetust otsides, valides ja valimatult. Terve hulk inimesi ei loe üldse midagi. Laias laastus loevad eestlased rohkem kui hollandlased, eesti lapsed kindlasti rohkem. Hollandi koolis räägitakse kirjandusest, Eestis tuleb raamatud ka läbi lugeda. 

Millega Hollandis hästi on?

Näiteks kriitikaga. Lehed avaldavad regulaarselt arvustusi, laupäeviti ilmuvad mahukad kirjanduslisad. Kirjanikud on pildis ja räägivad ühiskondlikel teemadel. Arvustused ilmuvad peatselt pärast raamatu ilmumist ja mõjutavad müüki. 

Hollandlased loevad hea meelega oma autoreid, aga auhindu võitnud tõlkekirjandusel on ka hea minek. Oma osa mängib asukoht – Holland kuulub kirjanike raamatuesitluse tuuride sihtkohtade hulka, publikul on võimalus autorit näha. Ingliskeelsed menukid, näiteks Sally Rooney, Ian McEwan või Stephen King ilmuvad üheaegselt hollandikeelse tõlkega, et loetaks emakeeles. Kirjastustel on muidugi lihtsam kui meil –  rohkem lugejaid, tõlkijaid, raha.

Oled öelnud, et kaldud veidi Põhjamaade kirjanduse poole, miks? Palun mõned eriti magusad näited.

Pigem on see mu maitset kujundanud, meil on ohtralt häid tõlkijaid ja tõlkeid. Mind köidab kargus ja lakoonilisus, õhk ridade vahel, ausus ja näiline lihtsus,  tasane südamlikkus, oskus enese üle naerda. Oma osa on siin kindlasti lastekirjandusel. Hiljem lugesin palju näiteks Bergmani, Lagerlöfi, Enquisti, Ullmanne, Laxnessi, Blixenit, Ditlevseni, Vesaasi, Helle Hellet. Loomingu Raamatukogu ja Eesti Raamatu Põhjamaade sari on head varasalved.

Praegu jälgin rohkem kaasaja autoreid. Taanist on mulle sümpaatsed näiteks Olga Ravn ja Tine Høeg, Norrast Ingvild Rishøi ja Hanne Ørstavik, Rootsist Stig Dagerman, kelle "Pulmasekeldused" ilmus paar aastat tagasi Hieronymuse sarjas, teda on välja andnud ka Loomingu Raamatukogu. Islandlastel on vaheda nihkes stiiliga Kristín Ómarsdóttir ja viimaste aastate ühe põnevaima düstoopiaromaani "The Mark" autor Fríða Ísberg, lisaks ​​Jón Kalman Stefánsson, kes kirjutab sooja huumori ja kaasaelamisega saareelanike kiiksudest, näiteks romaan "Summer light, and then comes the night" on väga tore lugemine.

Soome kaasaja autoritest soovitan rõõmuga Pirkko Saisiot, tema "Kaini tütar" ja "Passioon" on ilmunud ka eesti keeles. Mulle meeldis eriti tema Helsingi triloogia, mis ilmub ehk kunagi ka eesti keeles. Hiljuti lugesin veel Avatud Eesti Raamatu sarjas Arne Næssi "Elufilosoofiat", mis oma sügava loodustunnetuse ja elurõõmu olulise rõhutamisega mind väga kõnetas . See oli tõeline kaitsekõne tundetarkusele.

Võib öelda, et omal moel on tundetarkust täis ka raamat "The Novel Cure", mis on täis toredaid soovitusi, pakkudes lahendusi tervele reale "hädadele" – alates füüsilistest kuni vaimsete, sotsiaalsete või ametialasteni. Näiteks surmahirmu puhul soovitatakse Márqueze "Sadat aastat üksildust". Kas raamat võib olla lahendus mõnele probleemile, on kirjandusel praktiline väärtus?

Otsin kirjandusest eelkõige värskust ja üllatusi, isikupärast stiili, äratundmisi ja vaidlusi, kompromissitust ja mõttekaaslust. Raamatutest võib leida toetust vist küll iga hingeseisundi jaoks, ülejäänud praktiliste küsimustega tegelevad toruabi, tervisekassa ja Selveri kojukanne. 

Romaani "Tantsi tolm põrandast" kirjutades mõtlesin palju lähedusest, üksteise kuulamisest, dialoogist. Intiimne suhe maailmaga on jätkusuutlikum kui vastandumine, me võiksime olla üksteise vastu õrnemad. Kirjutades püüan ka selle poole – tähelepanelikkus, märkamine ja ühendus ümbritsevaga on olulised nii argipäevas kui ka ühiskonnale laiemalt.

Sinu romaanis on algused olulised, neil on seal mitu tähendust ja tasandit. Kas mõni raamat on sinu jaoks olnud millegi algus?

Mõned aastad tagasi tagasi sain tõhusa põrutuse Tove Janssoni kirjakogumikust "Letters from Tove". Tundsin lausa füüsiliselt põhjamaist looduse- ja ajatunnetust, Janssoni kangekaelsust ja kohanemisvõimet. Kirjad on nii intiimne vorm, et mul tekkisid Tovega peaaegu vestlused. Kõik, mis on olemas tema loomingus, peegeldus ka tema kirjadest. Romaanis "Tantsi tolm põrandast" on samuti õrnust, tasakaaluotsinguid, looduslähedust. Tove kirjad oli üks selle romaani mõttelisi alguseid. 

Räägime palun raamatukogudest ka. Viimasel ajal olen märganud, et kui küsin, kas raamatupood või raamatukogu, valib suurem osa vastajatest esimese. Ma olen raamatukogus kasvanud, armastan ka raamatupoode, aga süda valutab, et kas raamatukogud on oma lugejaid kaotamas. Mis sa arvad?

Mina olen ka suur raamatukogude fänn. Üks põhjuseid, miks ma ühe jalaga Eestis olen, on kindlasti eestikeelne raamatukogu. Võimalus mõelda hommikul mõnest raamatust ja hoida seda samal õhtul eestikeelsena peos on suur asi.

Ma olen alati mõelnud, et raamatupood on kõige soodsam koht, kust hankida endale unistus. Raamatukoguga on sama lugu. Sobiv raamat võib kanda inimest aastaid, vahel kogu elu. 

Erilist salajast rõõmu pakuvad mulle raamatud märkega "rikutud". See tähendab: keegi on lugenud, keegi on samal ajal kohvi joonud,  söönud, ta ei ole viibinud Instagramis! 

Aga kuidas meelitada tagasi raamatukokku need, kes ütlevad, et erinevalt raamatupoest ei soodusta sealne akadeemiline õhkkond niisama ringi uitamist või raamatute üle arutlemist?

Raamatukogu on kultuuri tuiksoon, meie kõigi ühine raamaturiiul ja vaimne ladu, võrdsustaja. Tänapäeva raamatukogud pole minu meelest akadeemilised, seal valitseb lihtsalt rahulik õhkkond, saab sirvida, lugeda, nõu küsida. Tänapäeval ei kupatata kedagi minema, kui ta otsustab pisut raamatukoguhoidjaga juttu puhuda. Igati mõnus keskkond!

Ja kui sinust saaks nüüd üleöö mõne raamatukogu direktor, siis mis oleks esimene otsus, mille vastu võtaksid?

Issand, ma ei tahaks elu sees olla direktor! Aga kui tingimata peab, siis saadaksin ruttu kõigile linnakodanikele raamatukogukaardi. Kui see tehtud, jätaksin nad laenutama, vallandaksin end otsekohe ja kaoksin tagaukse kaudu, et siseneda mõni aeg hiljem eesuksest anonüümse lugejana.

Raamatuklubis just päris anonüümseks jääda ei saa, aga suure hooga koguvad nad populaarsust küll. Kuulud sa mõnda?

Ei kuulu, mulle meeldib lugeda ja lugemisest mõelda omaette. Raamatuklubid on iseenesest tore nähtus, kogukond pakub ideid ja peegeldusi, aitab luua ühtekuuluvustunnet. Ekraan muudab meid üksildaseks, ühised lood toovad meid tagasi kokku. Vahel küll mõtlen, et miks neis klubides nii vähe mehi on, segatud sootsium oleks ju põnev! Nägin hiljuti kirjandussaadet, kus kolm meest arutlesid raamatu üle ja publikuks kutsutud raamatuklubis olid ainult naised. Pööraks olukorra korraks teistpidi: kümme säravate silmadega meest publikus, naine kui looja ja mees kui tänulik lugeja. Sellist saadet vaataks ma kohe!

Kirjutamiskursuste osas olen kahtlevam. Ma ei usu, et säravalt kirjutama on võimalik õpetada, anne ja pühendumus on inimeses olemas või mitte. Muidugi saab juhendada, innustada, tutvustada teooriaid ja võtteid, aga parim moodus hästi kirjutada on minu meelest palju lugeda, palju elada ja tegeleda sisekaemusega. Iga inimese sees ei ole avaldamist väärivat raamatut, kursuse juhendaja räägib seda sellepärast, et talle on makstud 300 eurot! Kui saad, ära kirjuta, parem loe. Alustuseks kindlasti loe.

Ajakirjanik Arp Müller ütles siinsamas intervjuusarjas, et tunneb puudust asjalikust kriitikast ja lugemissoovitustest. Kuidas sinuga on? Kust sa oma soovitused saad?

Sirvin eesti- ja välismaist kriitikat ja vaatan, kes kirjutas - kui autor on usaldusväärne, siis loen. Põrgatan sõpradega soovitusi, vahel loen tuttavatele kirjastajatele laekunud käsikirju, jälgin sümpaatsete kirjastuste infot. Palju kasulikku komprat liigub messidel ja messibaaris. Mu tutvusringkonnal on kirjandusega kirglik suhe, sealt pudeneb pidevalt midagi head.

Italo Calvino on üles loetlenud viise, kuidas raamatutele läheneda. Alustame neist, mis tekitavad sinus äkki tohutut huvi, mida ei suuda hästi põhjendada.

Mind huvitab kirjanduses kirg ja sisemine põlemine. Minu poolest võib seda kirjanikul tekitada ükskõik milline teema, kui kirjutatakse hästi, siis sirvin, äkki isegi loen. 

Järgmisena tulevad raamatud, mis on seotud sellega, millega sa parasjagu tegeled.

Loen praegu palju kraami, mis kõigub mitme žanri vahel, lammutab piire, loob oma vaatlemis- ja jutustamisviisi. Maailm muutub, selle kirjeldamiseks kuluvad ära värsked vormid ja keel.

Hiljuti lugesin näiteks prantsuse kirjaniku Nathalie Légeri triloogiat loomingulistel äärealadel tegutsenud naistest. Neist esimene, "Suite for Barbara Loden", räägib filmimaailmast, "The white dress" etenduskunstidest ja viimane,  "Exposition", fotograafiast. Léger püüab mõista kunstnike loomingu tagamaid, segab seda isiklike lugudega ja mõtisklustega kaasaegsest kunstist. Väga inspireeriv!

No siit pealt võiks otse raamatukokku minna, aga lähme Calvino ainetel natuke veel edasi ehk raamatud, mis on liiga kallid ja mille ostmiseks pead ootama, kuni neid müüakse poole hinnaga.

Mullu plaanisin kinkida endale sünnipäevaks Virginia Woolfi päevikute viis köidet. Hinda nähes mõistsin, et peaksin nendega kolima tagasi vanematekoju. Soodsamaks see pakike muidugi ei lähe, äkki ikka investeerin ükskord. Ega Woolf pole jänes!

Ja viimasena – raamatud, mida kõik on lugenud, mistõttu võib peaaegu öelda, nagu ka sina oleksid neid lugenud.

Harry Potteri sari. Olen lugenud kaht esimest osa, ülejäänu katab väikeste sõber-käsilaste kirglik teavitustöö. 

Suur aitäh sulle! Meie vestlus on rammusalt täis erinevaid lugemissoovitusi, aga ma ikkagi küsin veel midagi eriti kohast praegusele ajale.

Kuna ajad on hämarad, siis siin on mõned toniseerivad raamatud, mis rõõmustavad, rahustavad ja aitavad luua head enesetunnet. Mind kergitasid need raamatud maast kõrgemale, vaimustasid ja andsid jõudu. 

Mudlum "Roosihullu päevaraamat"

Ota Pavel "Ilusate sokkude surm"

Berit Kaschan "Täna piisab vähesest"

Mehis Heinsaar "Ebatavaline ja ähvardav loodus", "Ööpäevik"

Katre Ligi "Maastike muutumist"

Ingvild H. Rishøi "Tähevärav"

Tine Høeg "Memorial, 29 June"

Marcin Wicha "Asjad, mida ma ära ei visanud"

Mari Saat "Võlu ja vaim"

Piret Jaaks "Suur saladus"

Shirley Jackson "Life among the savages"

David Foster Wallace "Teatavate piiride poorsusest", "This is water"

Andrus Kivirähk "Maailma otsas"