Palju õnne, nädal tagasi anti sulle üks väga eriline autasu! Aga ma liidaks siia juurde ka mõned aastad tagasi saadud aasta raamatusõbra tiitli. Mis tunne on selliseid auhindu vastu võtta?

Lihtsalt väga suur ja siiras rõõm. 

Olid "Meie kirjanduse loo" toimetaja. Sarja viimane osa lõppes mitte punkti, vaid kolme punktiga. Kui täna sari jätkuks, siis mis või kes järgmistes osades tuleks?

Tuleksid näiteks Kairi Look ja Andrus Kasemaa ja Riste Sofie Käär ja Gregor Kulla. Nii palju noori ägedaid tuleb peale, et võiks vabalt teha mitu osa järjest. 

Kas uutes osades tuleks ka viiteid tehisarule?

Ma olen kuidagi nii äraootaval seisukohal sellega. Minu arust võib AI raamatuid kirjutada küll, kui ta kirjutab neid hästi ja annab veel kellelegi lugemiselamuse. Ma ei eelda, et kirjanik peaks kirjutades hirmsasti verd, higi ja pisaraid valama ja õudselt kannatama, et mina siis nautida saaksin. Võib kannatada muidugi ka, aga kui tehisarul tuleb lahe raamat välja, siis miks ka mitte. 

Kui suur mõju televisioonil inimeste lugemisvalikute tegemisel on?

On ikka mõju. Olen teadlikult jälginud, kuidas "Ringvaates" mõnest raamatust rääkides liigub see kohe raamatumüügi toppi. Parim näide on see, kuidas iga aasta alguses käib meil oma krimitopist rääkimas ajakirjanik Jaan Martinson. See on nii oodatud ja populaarne intervjuu, et isegi raamatupoed on hakanud selle järgi oma raamatuid varuma. Nad teavad juba, et pärast saadet tulevad inimesed poodi ja küsivad just neid. 

See tähendab siis, et inimesed janunevad soovituste järele? Või sõltub menu suuresti sellest, kes rääkimas käib?

Muidugi janunevad. Kui elu on kiire ja sa ei tegele igapäevaselt arvustuste lugemisega, siis võid jääda seda inimest seal teleekraanil kuulama, ja kui ta räägib veel huvitavalt, siis lähedki poodi ja valid selle raamatu. Mis saakski olla parem?

Ikka kostub aeg-ajalt hüüe, et liiga vähe raamatuid on ekraanil. Mis sa arvad, on neid piisavalt?  

Minu meelest peaks hüüdma, et raamatuid on liiga vähe kodudes! Ja mis see "piisav seal ekraanil" üldse on? Meil on väga palju erinevaid kanaleid ja igalt poolt käivad raamatud läbi. Ma üldiselt ei poolda sellist programmilist suhtumist, et tuleme nüüd siin televiisoris kõik kokku ja õpetame rahvast lugema. Muidugi, raamatutest tuleb rääkida, aga see ei saa olla sunniviisiline. See peab käima oma loomulikku rada. Nii saab Joonas Hellerma rääkida ühtmoodi raamatutest, Mart Juur teistest ja "Ringvaade" kolmandatest ning kõik leiavad endale midagi. Aga esmajoones on see ikka iga ema-isa ülesanne, et kodus oleks raamatuid.

On meil piisavalt häid raamatutest rääkijaid ja kas autor üldse on parim oma asjast rääkija?

See sõltub väga palju autorist. Mõnda kirjanikku kuulaks lõputult. Näiteks Urmas Vadi või Leelo Tungalt või Tauno Vahterit või Andrus Kivirähki. Mul on väga huvitav, kui nad räägivad. Nad teavad ja oskavad pakendada räägitu lahedasse kastmesse, olgu need siis nende endi või teiste raamatud. Aga neil on ka palju kogemust olnud. Minu 15 aastat teletoimetajana on samas näidanud, et kirjanikud pole kahjuks eriti edevad ning ise end külaliseks pakkuma ei tule. Ehkki võiks. Ühe korra on mind tabanud e-kiri kuulsalt autorilt, kus seisis: "Imelik end pakkuda, aga ehk tohiksin teile saatesse külla tulla?" Selliseid kirju ma saan väga hea meelega. 

Arvustamine on veel omaette küsimus. Kõik ei julge sõna võtta, pelgavad, et raamatud on õudselt suured ja tähtsad asjad. Ega ma praegu tunnen ka, et sulle siin intervjuus raamatutest rääkimine on suur vastutus. Et äkki keegi pahandab mõne mõtte peale.

Ei usu, et pahandab. 

Ma väga imetlen neid, kes julgevad arvustada teatritükke või kunsti või raamatuid. Mul pole pooltki nii taibukad mõtted peas. 

Siin intervjuusarjas on küll kõik mõtted oodatud! Mul oli plaanis küsida, et mis sa praegu loed, aga näen, et sul on Han Kangi "Taimetoitlane" laual. Oli sul mingi ootus ka?

Üldse ei olnud ootust. Tead, see on väga tore, et nobeliste eesti keelde tõlgitakse. Mul oli väga hea kogemus Annie Ernaux'ga – enne Nobelit ei teadnud temast midagi ja siis neelasin mitu raamatut korraga –, nii et mõtlesin, et proovin Han Kangi ka. Samas, 2023. aasta Nobeli võitjat Jon Fosset sirvides ei tekkinud mul tunnet, et tahaks teda lugeda. Pigem sain aru, et minu hammas ei hakka talle peale.

Mulle õudselt meeldib, et Loomingu Raamatukogu saab anda raamatuid välja nii, et inimesed saavad seda endale lubada. See on tohutu väärtus. Ja kuna inimesed saavad endale seda lubada, siis on nad ka kogu aeg välja müüdud.

Aga "Taimetoitlane" läks kohe esimesest leheküljest tööle. Seal on asju, mis ärritavad, aga meeldivalt. Mulle jubedalt meeldib, kui inimesed raamatutes söövad. See annab koduse ja inimliku tunde. Siin ta küll ei söö eriti, aga …

… kirjeldab suud vesistavalt, millest kõigest peategelane ilma jääb.

No just.

Sul on väga erinäoline riiul. Ise ehitatud?

Noh, see on Ikea, ainult teistpidi seina sätitud.  

Tundub üsna süsteemne.

Ma tahaks arvata, et mu riiul on nagu elusorganism, et ma ei kogu, et raamatud juhtuvad siia ja siis ühele hetkel juhtuvad nad võib-olla siit ära. Siin elutoas on raamatud, mis on rohkem minu juurde pidama jäänud ja magamistoas on rotatsiooniriiul, mis muutub pidevalt. Aeg-ajalt rändavad raamatud sealt siia ja tagasi. Kindlasti on selles rotatsiooniriiulis neid, mille osas olen mõelnud, et võiks ära anda, aga lihtsalt pole veel jõudnud.

Kuhu sa tavaliselt raamatud annad?

Olen korra saatnud posu raamatuid sünnitushaiglasse ja jätnud neid metoodiliselt ka lennujaamadesse. Aga üldiselt ma katsun elada nii, et roteerin neid – laenan hea meelega välja, ja kui nad siis on välja laenatud, tekib mul riiulisse auk, kuhu saan midagi uut panna.  

Aga sa ikka ootad neid tagasi, mitte ei laena välja lootuses, et nad enam tagasi ei tule?

Ma mõningaid roteerin ka lootuses, et nad ei tule enam tagasi. Mõned lihtsalt on sellised, et olen küll ise neid väga nautinud, aga kui suur tõenäosus on, et lapsed hakkavad neid ise avastama? Nende huvid võivad olla kusagil mujal. Mõnedesse olen väga kiindunud, aga osad on sellised, mille annan ära ja nädala pärast ma nende peale enam ei mõtle – olen elamuse kätte saanud ja elu läheb edasi. 

Ja ühe autori erinevad raamatud on sul tavaliselt kõrvuti?

Pigem ei ole. Või siis ma üritan, aga sellest ei tule midagi välja. Siit paistab, et lähestikku on Murakami, Akunin, Nesbo ja Clarkson. Ja sarjad nagu "Moodne aeg" ja Tänapäeva "Punane". Nii et selle järgi leian ma enam-vähem üles, kuigi ma ikka tavaliselt pean otsima. Pole nii, et astun riiuli juurde, panen käe külge ja kohe leian. 

Kuidas lugemine sinu juurde jõudis?

Mu vanaisal-vanaemal oli suur raamatukogu. Vanaisa luges väga palju ja tema ongi see põhjus, miks ma loen. Meil oli temaga hästi tore mäng, kus pikutasime diivanil ja ta ütles mulle autori või pealkirja ja palus raamatu üles leida. Otsisin selle siis pilguga üles ja ütlesin, kus asub. Mulle tõi see mäng mingid autoreid lähemale. Mäletan, et Doyle'i "Baskerville'ide koera" kaanel oli kohutavalt kole koer ja ma käisin piilumas salaja, kas ta on ikka veel seal. Nii et see autor tuli hoopis niimoodi mulle lähemale. Püüan sama mängu nüüd ka oma lapsega vahel siin mängida.

Kuidas sa lugemissoovituste jagamisse suhtud? Mõnus meelelahutus või vastutus?

Ma soovitan hästi hea meelega! (nägu läheb naeru täis). Tead, mul on üks väga tore seik Akuniniga, kes mulle mingil hetkel meeldis nii palju, et lugesin kõik tema eesti keelde tõlgitud raamatud läbi. Kui siis Anna Levandi küsis möödaminnes kolleeg Grete Lõbu käest, et mida oma abikaasale lugeda soovitada, hüppasin kohe vahele. Meil oli tükk aega Allariga selline diil, et mina võtsin kodust pataka Akunineid ja kohtusime telemaja fuajees vahetuskaubaks. Kolm sellist ülitoredat kohtumist on olnud ja ma seda riiulit vaadates mõtlen, et võiks veel!

Kõlab hästi! Selline formaat võikski ju olla: kohtu toreda inimesega ja vaheta raamatuid.

Mul on ka ports sõbrannasid, kes alati küsivad mu soovitusi või kui külas käivad, võtavad neli-viis raamatud kaasa ja lähevad lugema.

Kas paned kirja ka, et mis lennus on?

Ei pane. Nad on kõik väga kohusetundlikud inimesed ja laenatud raamatud jõuavad mu juurde tagasi. Ja kui sa küsisid vastutuse kohta, siis soovitamine ei ole selles mõttes vastutus – ma loodan, et kui inimesele ei meeldi minu soovitus, siis ta ei loe lihtsalt lõpuni. Meile ei peagi samad asjad meeldima, aga kui nad juba küsima tulevad, siis järelikult on neile midagi kunagi sobinud. Ma mõne soovitusega olen ka muidugi kaunis agressiivne. 

Nagu näiteks?

No praegu on selleks raamatuks Iida Turpeineni "Surelikud", mida sina ja Piret Raud mulle soovitasite. Seda ma olen küll välja laenanud saatelausega, et seda peab lugema! Ja tead, mu raamatud ei kipu eriti kaduma vist ka seetõttu, et mulle eriti kallite eksemplaride sees on eksliibris.

Oo, kas saaks näha?

Selle sain sünnipäevaks ma oma kaasalt, kes lasi selle spetsiaalselt disainida. See on tempel - ülipraktiline ja aastaid töötanud. Täiesti geniaalne kingiidee, ma olen üliõnnelik, et selle sain!

Millal sa seda kasutad?

Kui mul eksliibrist veel polnud, kirjutasin raamatu tiitellehe nurgale kuupäeva ja ostukoha koos oma nimega. Aga praegu on selline süsteem, et kui olen raamatu läbi lugenud ja saanud aru, et tahan teda endale hoida, siis löön templi sisse. 

Aga kust sa ise soovitusi saad? Keda usaldad?

Mõningad asjad on mu ellu täiesti suvaliselt jõudnud. Jo Nesbot hakkasin ma näiteks seetõttu lugema, et sirvisin ajakirja Vanity Fair, kus oli temaga lühike persooniintervjuu "Snowmani" ilmumisel. Nesbo istus seal palja ülakehaga, lumine Oslo fjord taustal, ja ma vaatasin, et jeesus, mis asi see veel on. Selgus, et Norra krimiraamat, ostsin ja mulle õudselt meeldis – lugesin kogu posu läbi. Ta on Akunini kõrval mu lemmik krimikirjanik ja ega ma rohkem krimi ei viitsigi lugeda. 

Kas jälgid ka raamatutega seotud kontosid sotsiaalmeedias?

Instagramis jälgin inimesi, kes on mulle sümpaatseks saanud. Näiteks Liina Haabu, kellega mulle tundub, et meil on üks maitse. Aga ta loeb nii võrratult palju minust rohkem. Annikky Lamp meeldib mulle oma lugemistega ka. Ma ei ole kumbagi neist oma elus päriselt kohanud, aga kõik see, mis nad loevad, tundub samas veregrupis olevat. Jälgin ka Penguin Pressi ning teisi kirjastuste kontosid, aga võin ka lihtsalt minna poodi ja osta. Lucian Freudi tööst ja elust kõnelev "Man with a Blue Scarf" tuli nii mu ellu – läksin poodi, sest oli isu kunstiraamatu järele. Võin osta raamatu puhtalt selle järgi, et kujundus meeldib, aga loen ka arvustusi uute raamatute kohta ning vahel leian viiteid juba loetud teoste seest.

Ja need valikud lähevad täppi?

Pettun üliharva, nii palju ma end ikka tunnen. Näiteks lugesin Orlando Figesi raamatut "Eurooplased" ja sealt tärkas suur huvi Turgenevi vastu. Noh, ostsin siis Turgenevi raamatu. Muidugi, vene autoritega on mul praegu õudselt raske, sügavhingeliselt keeruline. Selline paha tunne, kus natuke nagu tahan lugeda ja natuke nagu ei taha ka. 

Kas sa vahel raamatukogus ka käid?

Lapsega olen küll aeg-ajalt käinud ja ma pean end suureks raamatukogude sõbraks. Näiteks, kui tegime kirjandussarja, käisin ja laenutasin palju ja mulle tuli väga suure üllatusena, et kui mõnda raamatut pole pikka aega välja laenutatud, saadetakse ta sisuliselt raamatute surnuaeda. Nii et olen täitsa uhke, et tänu minule pääsesid Vilde elulugu ja veel mõned raamatud. Selliseid raamatuid ma muidugi laenutan, sest neid pole lootust kuskilt mujalt saada, aga mulle ikkagi väga meeldib raamatute ostmise protseduur. Lähen raamatupoodi, seal on nii mõnus olla, siis ma jalutan ja vaatan ning ma valin ja ostan ja panen rotatsiooniriiulisse, ei hakka isegi kohe lugema. 

Ja kui ma mõtlen eriti eesti kirjanikele, siis mulle meeldib ka nende pärast osta. See on midagigi kasulikku, mis saan nende toetuseks teha. 

Milline arvustus paneb lugema?

Selline, mis on kirjutatud lihtsas ja inimlikus keeles ja ütleb, et lugemine on äge ja lugemine on mõnus, sest kui lugemine pole mõnus, siis mis ta üldse enam on?

Olen rohkem kui nõus. Millise autori intervjueerimisest unistad?

See häda on küll, et suur enamus neist, kellega tahaks rääkida, on juba surnud. Aga näiteks Éduard Louis ("Muutuda: meetod") tuleb Headreadile. Tema käest oleks tore "Ringvaatele" intervjuu saada. (läheb ilmselgelt elevile). Ja no kui me saime Jo Nesbo intervjuu, siis me olime ikka väga õnnelikud! See oli väga elev hetk. Heleri All tegi intekat, Jo rääkis ja mina kuulasin ääretult rahulolevalt nurgas.

Ma olen tõlkinud mõned Jeremy Clarksoni raamatuid eesti keelde, vot temaga võiks küll rääkida! Ja Brett Easton Ellisega tahaks ka kohtuda. Ma oleks tõenäoliselt veidi ärev ette, sest kõik need tema kirjeldused "Ameerika psühhopaadis", kuidas on võimalik tükeldada inimest või looma ja mida temaga teda, oeh, need on nii fantaasiarikkad, et ….

Et kust see tuleb?

Jah, kust see tuleb. See on väga hea küsimus.

Keedad kannutäie kohvi ja istud kirjutama?

No kas sa ikka tuled kohe hommikul selle peale, kuidas mõrvata inimesi üsna rikkalikel moodustel? Ellise raamatuid lugedes on süda natuke paha, aga ikka tahad edasi lugeda, sest see tekitab teatavat erutust, mis tekitab omakorda küsimusi, kas minu peas on ikka kõik korras.

Mulle tundub küll, et on. Mis sulle kirjanduse juures veel meeldib?

See, et maailm avardub. Ma olen maniakaalne guugeldaja. Seesama "Man with a Blue Scarf" räägib kunstist ja seal on maale, mida ma ei tea, kuid mul on ju tingimata vaja kohe teada saada, millised need välja näevad! Või teinekord on hädasti vaja lugeda autorite tausta. Mulle väga sobis Donna Tartti "Salajane ajalugu", ja mis ma teada sain? Et Ellis ja Tartt olid koolikaaslased ja Ellis on "Salajase ajaloo" kohta öelnud, et see on ideaalne raamat. No näed, kohe läks kõik palju selgemaks.

Kas mõte guugledades katki ei lähe?

Ei. See on tore, et maailm on nii lähedal, et saad kõike teada. Ma katsun juba aastaid oma lugemist reguleerida nii, et loen ilukirjandust ja aimekirjandust vaheldumisi.

Mida viimati mitteilukirjandusest lugesid?

Mark Curlansky "Salt: A World History". Muide, see on hea näide, kuidas tänu kirjandusele leiad inimesi, kes sulle meeldivad. Olin juba mõnda aega tahtnud lugeda tursa ajalugu sama mehe loomingust. Läksin siis kord Aarde pagarisse hommikust sööma ja nägin soola ajalugu seal kohvikus laua peal. Sain selle omanikult laenuks, et loe ja too tagasi. Vaata, kui tore!

Mis on kõige imelikum koht, kus sa oled lugenud?

Sellest kõva häälega ei räägita, aga mulle väga meeldivad sõbrad, kellel on tualetis raamatud. Ja kui nende juures on pidu, siis lähed vetsu ja loed. Mis iganes raamatud seal ka on, saan alati mingi idee, mida järgmisena lugeda. 

Mis teeb raamatu mõnusaks?

Mõni raamat on mõnus sellepärast, et ta on lihtne. Aga mõni raamat on mõnus sellepärast, et pean temast läbi higistama. Igal aastal tekib vähemasti üks raamat, millega mul läheb selg higiseks ja tekib tükk ette.

Mis põhjusel see tükk siis tekib?

Ma sean endale igal aastal Goodreadsis eesmärgi lugeda 36 raamatut – see on selline realistlik plaan. Ja siis igal aastal satub teele raamat, millest ma ei saa ega saa läbi. Aga üldiselt ma ei jäta raamatuid pooleli. See on omamoodi nauding, et neist tuleb ennast läbi süüa. See võib lihtsalt aega võtta.

Millega viimati rohkem aega läks?

Casanova elulooga ("The Story of My Life"). No väga tore raamat, aga imepisikes ja tihedas-tihedas kirjas. Väga nauditav oli, aga võttis tohutult aega. Obama elulugu lugesin samamoodi. No tõesti oli põnev, aga issand jumal, mis nädalad sinna läksid, see oli lihtsalt üüratult paks. "Siiditeed" läks samasse kategooriasse. 

Oled aktiivne Goodreadsi kasutaja? 

Jah, mul on seal aastate kaupa märgitud loetud raamatud ja nimekiri, mida tahan lugeda. Alati kui käin Helsingis Akateeminen Kirjakauppas lihtsustab see minu kohapealset segadust. Saan palju paremini raamatupoes oma valikud tehtud.  

Sa loed mõnuga mõlemas keeles, eesti ja inglise?

Ma katsun vahetada, et mul ei oleks väga pikalt vaid inglise keel. Või väga pikalt eesti keel. Aga mul ei ole eriti vahet kummas keeles loen, inglise keel pole mulle keeruline.

Kas võimalusel eelistad lugeda originaalkeeles, kui see näiteks on inglise keel?

Kui on inglise keeles kirjutatud, siis ma üldiselt loen jah originaalkeeles. Aga näiteks Annie Ernaux on kirjutatud prantsuse keeles ja ma ikkagi ootasin eestikeelsed tõlked ära ja need olid väga head.  

Mis sa arvad, kas me oleme piisavalt kiired ja head oma tõlgetes?

Ma arvan, et oleme pigem liiga väikesed, et mõningaid asju polegi mõtet tõlkida. Meil on lihtsalt lugejaid nii vähe. Ma ei jää selle peale lootma, et tõlge tuleb, pigem loen inglise keeles. 

Meil on Eestis väga palju häid tõlkijaid ja mulle on alati sattunud kätte head tõlked. See on ikka hämmastav, kui head tööd tehakse. Loodan, et nad saavad väärilist palka!  

Ühe korra olen üritanud lugeda Kivirähki inglise keeles. See oli ikka väga skisofreeniline kogemus. Seda on huvitav teha mõtteharjutusena, aga oma peas hakkad kõike ümber eesti keelde panema ja …

Kas võib eeldada, et üks supertoimetaja ei lähe reisile kunagi ettevalmistamata? 

Ideaalis on nii, et ma saan ühe raamatu vahetult enne reisi läbi, siis seisan siin kodus riiuli ees, mõtlen ja tunnetan, milline reis tuleb ning mis võiks lugemata raamatutest kaasa sobida ja panen ühe neist kohvrisse. Aga ikka läheb nii, et reisipäeva hommikul satun paanikasse ja viskan teise ka.

Ja kuidas sa seal siis loed? Mõni eriline rituaal?  

See on väga selge. Ma lähen randa, on kuum ja päike paistab lagipähe. Viskan end räntsakile, kas liivale või rannatooli peale ja loen. Mul on värviline kokteil kõrval, päikeseprillid ees ja vahetan muudkui kätt, et ei tekiks rante (näitab ette). Nii et jah. Ma higistan ja loen ja tunnen, et praegu on kõige parem tunne ja kõige parem puhkus üldse.

Ma ostan alati reisilt raamatu kaasa. Ma olen ses mõttes fanaatiline, et kuna mõned raamatud on nii konkreetselt seotud teatud kohtadega, siis on mul teatud raamatut väga konkreetsest kohast vaja.

Nagu…?

No näiteks, minu unistuste reisikoht oli pikka aega Kopenhaagen ja samavõrd olin ma unistanud, et loen Tove Ditlevseni "Kopenhaageni triloogiat". Muidugi ma tundsin, et ma ei saa raamatut lugeda enne, kui olen selle ostnud sealt linnast. Guugledasin välja linna parima raamatupoe, leidsin raamatu ja panin selle letile. Poepoiss õhkas, et kui hea valik, sest see on parim raamat, mille taanlane on kirjutanud! Ma ei jõudnud veel midagi öelda, kui ta lisas, et jah, ta on teadlik, et neil on ka Hans Christian Andersen. Pakkis raamatu ja soovis head lugemist. Muidugi mulle meeldis see kohutavalt.  

Üht olen küll taibanud. Kui reisil tuleb tunne raamatut osta, tuleb seda teha. Käisin paari aasta eest Londonis "Hamiltoni" muusikali vaatamas ja mõtlesin, et ei osta seda sealt raamatuna kaasa, sest kohver pole kummist. Siiamaani kahetsen! 

Kas vahel on nii ka, et enne loed ja siis tahad reisile minna?

Niipidi mul otseselt pole. Mulle ikka meeldib olla kohal ja kui seal miski kõnetab, siis tahan lugeda. Eelmisel aastal käisin Armeenias ja siis lugesin armeenlaste genotsiidi kohta ("Ravished Armenia"), mille on päeviku vormis kirja pannud justkui Armeenia oma Anne Frank – Aurora Mardiganian. Kõik see läbi kõrbe marssimine, vägistamised, naiste müümine, imikute tapmine – see oli nii raske lugemine, et süda oli paha.

Nii et sa ei pelga raskeid teemasid?

Ei pelga. Mida rohkem ma tean ja olen seda endast läbi lasknud, seda võimelisem olen ma neid asju ka elus taluma. Või noh, tegelikult ei saa õudusteks ju kuidagi valmistuda, aga lugemine aitab rohkem mõista seda, mida tegelikult ei ole võimalik mõista. Seepärast töötan jätkuvalt ja süstemaatilisel läbi ka praeguseid sõjauudiseid. Iga hommik algab endiselt sellega. Tahan vaimselt valmis olla. 

Aga kui reisimise juurest argipäeva tagasi tulla, siis ma püüan ikka igal õhtul lugeda. Ja siis, kui sõidan ühistranspordiga või pikemat vahemaad kaasreisijana kõrvalistmel. 

Süda ei lähe pahaks?

Ma võin lugeda bussis ka pea alaspidi! Ma võin lugeda ükskõik, mis asendis. Lihtsalt Eestis läheb nii kiiresti pimedaks, et pool aega ei saa seda teha. Mulle väga meeldib vaadata bussis või trammis, kui inimesed loevad ja mida nad loevad.

Mis nad loevad?

(Elavneb). Oh, mul oli üks päev trammis nii tore seik. Peale tulid kaks väga švipsis härrat, pudelid kotis kolisema. Rääkisid vene keeles ja istusid minu lähedale maha. Mina lugesin, nemad lämisesid natuke ja võtsid siis mõlemad kotist raamatud välja ja hakkasid lugema. Nad olid nii viltu ja nii mustad ja haisesid, aga no küll oli tore vaatepilt. Tegin neist isegi pilti salaja.

Nägid ka, mis nad lugesid?

No vot seda ma ei näinud kahjuks jah.

Prima Vista ja Headread on kohe ukse all. Kas oled pigem introvertne üksilugeja või käid hea meelega esitlustel-festivalidel?

Ma tahaks väga käia, aga mul on nii vähe aega. Mulle väga meeldib, kui on Kadrioru kirjandustänava festival, kus kuulad üht ja kuulad teist, aga suurte festivalide esinemised on tavaliselt selleks ajaks juba läbi, kui ma õhtul töölt tulen, nii et lihtsalt ei jõua. See on imeline, et neid festivale korraldatakse ja siia välismaiseid kirjanikke tuuakse. Õnneks ERR võtab paljud need esinemised ka linti. 

Kas su laps on ka lugemispisikuga nakatanud ehk siis ikka see klassikaline küsimus, et kuidas saada lapsed lugema?

Laps peab saama õige raamatuga pihta. Aga see ei pruugi muidugi tähendada, et ta lugema hakkab. Me oleme kodus tütrega sünnist saati igal õhtul lugenud, alguses ette ja siis edasi kas koos või eraldi. Kogu aeg on mõlemal üks või mitu raamatut pooleli. Ka indlasti võtan ma teda kaasa raamatupoodi, diil on see: minule üks, sinule üks. Kui laps saab ise endale raamatu valida, tekib hoopis teine kiht ja tunne.

Aa, ja laps palus sulle öelda, et vastus sellele, kuidas lapsed lugema saada, on "Molli".

Molli?

Jah, see on Katri Kirkkopelto raamatusari ühest ülisõbralikust ja veidi sõgedast elukast. Need raamatud läksid meil väga hästi. Siin on erinevad tunded ja head illustratsioonid. Nii et kui lapsele Molli meeldib, siis on juba pool võitu käes.

Ja tegelikult ongi nii, et kui lapsele mõni autor meeldib, siis lase lihtsalt edasi kuniks jagub. Meil sai niimoodi tehtud Roald Dahli raamatute ja Sommerby lugudega. 

Kas on midagi olulist, millest me pole jõudnud rääkida?

Tead, üks asi on mul küll väga hingel. Mind kuidagi väga häirib inimeste raamatuelitarism, kui halvustatakse üksteise lugemisvalikuid, näiteks naistekaid. Las inimesed loevad naistekad, kui neile naistekad meeldivad!

Käisin hiljuti vaatamas Tiit Ojasoo lavastust "Eneseabiõpik" ja mulle väga meeldis tema mõte, et kõik loetud raamatud on omamoodi eneseabiõpikud. Üks leiab abi Brechtist, teine Cartlandist ja nii ongi hea. 

Mis sa arvad, kust see natuke halvustav suhtumine tuleb?

Ei tea, kust tuleb, aga hirmsasti häirib. Ikka imestan, et inimesed ütlevad, et nad ei loe mõnu pärast, vaid ainult enda harimiseks. Jah, eks harima peab end ka, aga lugemine on ju lihtsalt mõnus samuti. 

Ehk ka meediapilt ei räägi piisavalt erinevatest raamatutest?

Olen palju mõelnud, et kuidas raamatukogudes lähevad kaubaks hoopis teised raamatud kui need, mis figureerivad poodide edetabelites või arvustustes. Ja seegi on väga tore. See tõestab, et igaüks leiab lõpuks selle, mis tema hinge paitab. Nii et mida iganes te loete, lugege!

Jah, lugege! Olemegi lõpuni jõudnud. Tavapärase lugemissoovituse asemel ütlen sulle mõned märksõnad, sina lisa palun pealkiri.

Värskendav vitamiinipomm.
Monika Undo ja Ave Taaveti "Keele konksvingerdusi".

Sobiv raamat närvilisest päevast rahunemiseks.
Stanley Tucci "Maitsed minu elus". Söök on turvatunne.

Lihtsalt ilus lugemine igale meelele.
Annie Proulx' "Shipping News".

llma selleta poleks lapsepõlv täiuslik.
Astrid Lindgreni "Meisterdetektiiv Blomkvist".

Supervõime, mis aitab igapäevaseid majapidamistöid teha.
Hermione võlukepike. Suunaksin wingardium leviosa saatel kõik asjad õigesse kohta. Samal ajal võiks Majasokk ka saiu teha.

Raamat, mida soovitaksid parimale sõbrale.

Marina Stepnova "Lazari naised".

Raamat ajaks, kui tahaks nutta.

Kairi Looki "Tantsi tolm põrandast". Pool aega oli klomp kurgus. 

Raamat, millesse täiuslik suvesoojus on talletatud. 

Tove Janssoni "Suveraamat".