On sul oma kujunemisajast mõni mälestus eriti kihvtist eraraamatukogust?

On! Ma arvan, et see oli 90ndate alguses, kui käisime Soomes oma peretuttavatel külas. Kuna pereisa oli ajaloolane ja ka ise raamatute autor, siis tema töötuba oli maast laeni raamatuid täis, lisaks vaid suur nahktool ja laud. Tuba oli hämar, õhus oli raamatute ja naha lõhn. Seal oli koos nii palju vaimsust – selles pisikeses toas –, et tundsin vist esmakordselt, mida tähendab, kui su elu on raamitud sügava armastusega raamatute vastu. Tema riiulis oli ka meile olulisi inimesi nagu Lennart Meri ja Mart Laar. See oli võimas ja uhke tunne.

Kumb tuli enne, kas armastus kunsti või lugemise vastu?

Ma jõudsin nii lugemise kui ka kunstini läbi oma ema. Ta on tohutult suur lugeja! Kõik räägivad tänapäeval, et kui sa tahad, et su laps hakkaks lugema, pead ka ise lugema. Minu ema oli mulle suur eeskuju. Mul on mälupildid, kus meie ümber on ajalehed, ajakirjad, raamatud ja tema on nende keskel. Mul on isegi tunne, et ta võis seal nende keskel tukkudagi ja siis edasi lugeda. Minu päris esimesed kogemused olidki sellised, kus ema näitas mulle kunstiraamatuid ja rääkis lugusid kunstnikest.

Nii et kindlasti olen ma ses valdkonnas tema tõttu. Samas ei ole ma kindel, et minu pojast tuleb kunsti armastav inimene. Minu kujunemise aeg oli teine ja ma usun, et väga palju oleneb ka sellest, kui vastuvõtlik laps on. Ilmselt mina siis olin.

Eks määravaks sai ka see, et kui su ema on nagu elav entsüklopeedia, siis sa lihtsalt kuulad suu ammuli. Nii et ühe lapse kujunemisloos võib väga suurt rolli mängida see, kui hea jutuvestja tema vanem on.

Aga kõigest hoolimata ei tekkinud mul kooliajal erilist huvi raamatute vastu. Ma hakkasin väga palju lugema alles siis, kui ma ülikoolis oma eriala valisin ja kodust ära kolisin. Alles siis tekkis mul tõsine huvi raamatute vastu.

Äkki seda huvi poleks üldse tekkinudki, kui su kodu poleks olnud selline nagu sa just kirjeldasid.

Võib-olla tõesti. Kõige suurem murrang toimus minuga 2003. aastal magistrantuuriõpingute ajal. Need õppejõud seal olid lihtsalt nii ägedad, et kõik soovitused, mis nad jagasid, olid minu jaoks puhas kuld. Mäletan, et läksin pärast loenguid raamatupoodi, ostsin soovitatud raamatud ja enne magama ei läinud, kui raamat läbi oli. Üldiselt siis oligi juba hommik käes. 

Need raamatud on sul siin kõik alles?

Jaa! Need raamatud on mind tohutult inspireerinud. Minu tollased õppejõud Linnar Viik, Mart Raukas, Meelik Kattago tõid mind selliste raamatute juurde nagu näiteks Sun Zi ja Sun Bini "Sõja seadused", kus kaks klassikut räägivad sõjapidamisest ja sellest, kuidas seda säästlikult teha. Selle keskel räägivad nad aga tegelikult inimestevahelistest suhetest, mis teeb raamatust universaalse lugemise ükskõik mis hetkel. 

Sul on see raamat täitsa kirjuks joonitud. 

Vot see raamat oli küll selline, et võtsin ta kätte, lugesin otsast lõpuni ja siis lisaks veel töötasin uuesti läbi. Ta lihtsalt oli nii hea. See on puhas klassika vanahiina sõjateadusest, aga sa võid selle kõik projitseerida ümber …

Ükskõik mis aega? 

Just. Ükskõik mis aega. Aeg-ajalt tulen ka täna selle juurde tagasi.  

Mis teemal sa oma magistritöö kirjutasid? 

Pärast kunstiõpingute lõpetamist tegin ülikoolielus väikese pausi ning läksin 2003. aastal uuesti õppima, seekord siis Tallinna Ülikooli juhtimise sotsiaalseid strateegiaid. Oma lõputöö kirjutasin teemal, kuidas loovus äritulemustele kaasa aitab ning kuidas see äri tulemuslikkust mõjutab.

Sellest perioodist on siin hulgaliselt raamatuid, mida ma töö kirjutamise ajal kasutasin ning mis minuga jäid. Nagu näiteks "Pöörane äri. Funky Business", kus kaks rootsi professorit väidavad, et me vajame hoopis teistsugust äripidamise viisi – uuenduslikku, üllatavat ja pöörast. Või siis Mark Earlsi "Loova ajastu koidik", "Kotleri turundus", Esa Saarineni "Muutumised", Kari Lampikoski "Johda innovatiivisesti hyödynnä luovat voimavarat" ja Frederik Hareni "The Developing World."

Mulle ikka pakub huvi, et kas inimesel on raamatud mõne kindla süsteemi järgi riiulisse sätitud. Küsin siis sinu käest ka. 

No ikka natukene on. Kõige üleval on lihtsalt väga suured raamatud, mis mujale ei mahu. Enamasti on need kunstiraamatud. Siis tuleb ilukirjandus ja seejärel teaduskirjandus. Valdav enamus, mis mul siin on, on ikkagi juba läbi ka loetud ja üks osa neist raamatutest on mulle kingitud minu heade sõprade poolt.

Nii et sulle meeldib raamatuid kingiks saada? 

Muidugi! See on üks ägedamaid asju üldse. Just sel hetkel tajud väga selgesti, et inimene on mõelnud, mis sind võiks kõnetada või sulle sobida. See on lahe ja hooliv. Ja ma alati püüan need kingitused väga avala meelega läbi lugeda.

Kas mõni on mööda ka pannud?

(Naerab). No muidugi on, aga ma ei ütle, kes ja millega.

Kas sa ise oled siis ka raamatute kinkija? Mille järgi valid?

Arvasin, et mul on rohkem kriteeriume, aga tegelikult on vaid üks. See peab olema raamat, mis mind ennast on kõnetanud ja ma tahan, et ka teised sellest osa saaksid. Eriti siis, kui tean, et sel inimesel on minuga sarnane huumorimeel või huvid.

Kingitud raamatutest edasi liikudes tuleb siin riiulis luule ja tundub, et ka kirjandusklassika vanemad väljaanded? 

Jah, need vanemad raamatud on aegamisi siia kogunenud ja ses mõttes eristuvad, et näevad täiesti teistmoodi välja. Siin on tegelikult palju ema käest laenatud raamatuid. Tema raamaturiiulid on lihtsalt massiivsed. 

(Ohkab). Aga luule osas tunnen, et tahaksin osata teda paremini lugeda. Tahaksin leida taas üles selle harjumuse ja rütmi luulet kätte võtta, sest riiul ju ootab. Näed, Robert Frosti "A Collection of Poems", mis oli kunagi mu suur lemmik, tuletab justkui meelde, et mul on olnud selline periood. Nii et ilmselt on aeg end uuesti sellele lainele seada. 

Ja ülejäänud siin riiulites on segu kõigest heast?

Võib ka nii öelda. Näiteks David Lynch meeldib mulle juba "Twin Peaksi" aegadest ja raamat, mida ma väga-väga armastan, on tema "Suure kala jahil". See mees on tõeline külmavärinameister. Oma raamatus räägib ta mediteerimisest, ideede tekkimisest kui kalapüügist ja loomingulistest tööprotsessidest. Teine suur lemmik siin on Johnny Cashi "The Little Black Song", kus on koos tema laulude sõnad ja noodid kitarrimänguks. Cashi sõnad on võrratud!

Mille järgi see segu kõigest heast siia koguneb ehk mille järgi sa oma lugemisvalikuid teed? 

Mulle meeldib küsida soovitusi oma lähedastelt sõpradelt, kelle kohta tean, et nad on suured lugejad. Olen palunud neil näiteks kirja panna, millised on need kümme raamatut, milleta elu ei tohiks mööda minna. Aga võimas motivaator on ka see, kui mind inspireeriv inimene (ja ma ei pruugi teda tundagi) räägib teda puudutavatest raamatutest. Mul on siis kohe sedasama raamatut vaja, sest selles hetkes on mul justkui reaalne ühenduslüli mulle sümpaatse inimesega. Nii ootab minu riiulis lugemist Hanya Yanagihara "A Little Life". Sellest raamatust rääkis inspireerivalt kunstnik Elizaveta Porodina ja tema kirjeldus tundus tõeliselt haarav.

On sul mõni suur lemmik ka? 

Almodóvar. Armastan tohutult tema filme ja seda, kuidas ta kirjutab. Ta on nii vürtsikas, nii mahlane, piiripealne ja natuke hullumeelne. Ja muidugi Ingmar Bergman. Ma armastan teda ka. Temas on mingi seletamatu valu ja äng.

Ses osas on meil siis sarnased sümpaatiad. Miks Bergman sulle korda läheb?  

Ta on nii valulik ja depressiivne. Tema lugudes on peidetud tunded, väljaütlemata sõnad ja allasurutus. Hoolimata raskusest on see kõik kuidagi … võluv. Bergman hakkas mind siis huvitama, kui nägin keskkooli ajal lavastus "Stseenid ühest abielust" ning ema rääkis mulle Käbi Lareteist. Kui sain teada, et need kaks on omavahel seotud, tekkis mul huvi mõlema vastu. Hea lavastus käivitabki minus huvi ka raamatute vastu. Näiteks nii läks ka Eugene O´Neilli näidendiga "Pikk päevatee kaob öösse".

Et siis enne on lavastus ja pärast raamat? 

Jah. Mul on O´Neilliga väga tugevad mälestused. Usun, et see oli 90ndate alguses, kui Draamateater "Pikka päevateed" etendas. Laval olid Jüri Krjukov, Ita Ever ja Aarne Üksküla ja ma käisin seda mitu korda vaatamas. Üksi. Ning kui ma siis leidsin selle raamatu kodusest riiulist, ahmisin selle endasse. Ka selles teoses on palju valu ja ütlemata asju ning seda, kuidas inimestel on raske rääkida neile olulisest. Mul tekib siis alati tohutu kaastunne, elan väga läbi selliseid perekondade lugusid ja inimestevahelisi suhteid.

Nii et valu läheb sulle?

Jah. Mulle meeldib lugeda sügavatest tunnetest, inimeste läbielamistest ja seejärel enese sammhaaval üleskorjamisest. See on ju elu võlu ja valu. Kõik need suured tunded käivad inimeseks olemise juurde.

Ehk siis magusad lemberomaanid pole sinu teema?

Neid ma tõesti ei suuda lugeda.

Tulles tagasi lemmikute juurde ei saa ümber sellest, et sul on siin riiulis Jan Kausi rohkem kui teisi autoreid. Miks ta sulle meeldib?

Tead, sellised asju, mis lähevad südamesse, on vahel väga raske sõnadega seletada. Esimene teos, mida ma Kausilt lugesin, oli "Tema". See kuidagi sobis mu toonase eluetapiga, nii et meelde ta jäi. Kausi puhul on kihvt see, et hästi palju jääb õhku. Tema kirjutatus pole alati klassikalist algust ja lõppu, vaid sul on võimalus üsna palju ise juurde mõelda. Olenemata või ehk justnimelt seetõttu saan tema loomingust alati tugeva laengu.

Ja alates sellest kogemust jäigi ta sinu radarile?

Jah. Mulle meeldib tema luulelisuse ja toore argisuse segu. Kõik see on sügavalt inimhinge puudutav. Arvan, et Kaus julgeb öelda asju välja nii nagu need tegelikult on. Kõik me võiksime seda teha.

Seda küll, jah.

Igatahes. Jan Kausi looming sobib mulle.

Ja sa hoiad silma peal, kui midagi värsket ilmumas on?

Muidugi.

Selline lugeja on ju iga kirjaniku unistus.

(Naerab). Nojah. Kui mulle on hakanud keegi meeldima, siis ma olen truu ja lojaalne lugeja.

Mis järgmisena?

Ma jälgin ühe raamatuklubi tegevusi, kahjuks pole ise kordagi nende sündmustele jõudnud, aga kindlasti kunagi jõuan! Igatahes, nende arutelusid ja teemasid lugedes sain alles hiljuti tuttavaks mõistega nordic noir. Ja siis ma sain aru, et pole siiani veel ühtegi krimiromaani lugenud. Nii et mul tekkis tohutu huvi selle žanri vastu.

Kuidas see huvi tekkis?

Läbi põhjamaade telesarjade. Ma olen suur krimisarjade vaataja. Selline, kes ei suuda enne lõpetada, kui on kõik osad lõpuni vaadanud. Ise ju tahaks õnne kogeda, aga see magus kannatus ja korralik tumedus, mis nende krimilugudega kaasas käib, paelub mind väga. 

Nii et Jo Nesbø ja Stieg Larsson on järgmised, kellega tutvust teed?

Tundub nii.

On su maitse aja jooksul muutunud ka? 

Aga muidugi! Viimastel aastatel olen ma kõige suuremas vaimustuses olnud lasteraamatutest ja paljudest on saanud meie pere lemmikud. Seda just tänu Fotografiska suurepärasele poele, kust ma täna oma põhilise raamatukire saangi laetud.

Näiteks väga tore sari on "Väikesed inimesed, suured unistused". Aga ka "Kus on Warhol?", mis annab lastepärase ülevaate tervest popkunsti ajaloost ja tegelikult tervikuna ka popkunsti kultuurist. Sest igale poole, kuhu siin piltidel on Warhol peidetud, on ta koos teiste oma aja oluliste tegijatega. Ja see annab võimaluse rääkida tervest ajastust.

Nii et sa oled praegu ka ettelugeja rollis.

Ikka. Igal õhtul juba kaheksas aasta jutti. Ja nagu lastele ikka meeldib, siis nad võiksid lõputult ühte ja sama raamatut kuulata.

Minu lapsepõlve suur sümpaatia "Vahtramäe Emil" paistab siit ka. Kuidas see Lindgreni lugu tänasele lapsele läheb? 

Poeg polnud alguses üldse seda meelt, et võiksime raamatut koos lugema hakata. Aga ma ise muidugi käisin peale ja siis ühel päeval sain võitu. Lõpuks läks kõik hästi. Kuulaja elas Emilile kaasa, nii et järelikult läks lugu lapsele korda.

Tunned sa, et tänased lapsed on meist erinevad? Et see, mis oli kättesaadav ja meeldiv meile, ei pruugi enam tänases päevas sellist mõju avaldada?

Jah, nii ongi. Minu suur lemmik "Bullerby lapsed" ei ole enam miskipärast esimeste lemmikute seas. Ehk asi on ka vanuses. Eriti hästi lähevad praegu näiteks koomiksid. Aga ma usun, et nii nagu kunstis, pole ka kirjanduses õigeid ja valesid vastuseid. Oluline on hoopis see, et tekitaksime oma lastes läbi erinevate žanrite ja lugude huvi raamatute vastu. 

Olen alati tahtnud selle valdkonnaga seotud inimeselt küsida, kuidas tema fotoraamatuid vaatab? Või äkki see polegi pelgalt vaatamine, vaid ikka lugemine? Pildi lugemine siis.

Kui sul just ei õnnestu mõnel näitusel näha oma lemmikfotograafi töid, siis ma usun, et fotoraamatud on üks intiimsemaid viise jõuda ühe fotograafi teosteni ja selle essentsini, mida ta on tahtnud oma fotodega edasi anda. Fotoraamatud on kureeritud, pildid hoolikalt valitud, tavaliselt on ka trükk ja kvaliteet neis raamatutes pigem väga kõrge. Igal pildil, mis on kaante vahele jõudnud, on põhjendus ja tähendus ja just see annab hea võimaluse iga hingetõmbega ahmida sisse detaile, mida fotole on püütud.

Ma ütleksin, et fotode vaatamine ei ole ei lugemine ega ka vaatamine – see on kulgemine koos autoriga tema visuaalses maailmas. Ja see on üks lihtsamaid viise leida inspiratsiooni, jõuda foto olemuseni ja fotograafi isiksuseni.

Kas seoses eluga Fotografiskas on su pilk fotoraamatutele muutunud?

On ikka. Olen hakanud neid raamatuid vaatama hoopis teadlikuma pilguga ja eks kaasa aitab ka see, et meie juures on koos kõikide nende võrratute fotograafide teosed, kes Tallinnas käinud on. Öeldakse ju, et kõigepealt märkad, siis õpid tundma ja seejärel hakkad hoolima. Usun, et ka minuga on nii läinud.

Mul on viie aasta jooksul tekkinud mõned suured lemmikud, kes siin kodus kogu aeg minu lähedal on. Näiteks Pentti Sammallahti, Arno Rafael Minkkinen, Bryan Adams, Robert Mapplethorpe, Kaupo Kikkas ja Sarah Moon. Ühel või teisel moel on nad kõik jätnud oma mõjusa jälje fotograafia ajalukku.

Kas selline vaatamine võiks siis olla võrdväärne elamus ilukirjandusele?

Miks mitte? Vahel lihtsalt võtan ette mõne foto ja mõtlen, kuidas autor on suutnud teha midagi sellist, mis on nii mõjus, et sellelt on raske pilku ära saada. Või püüan mõista, miks just see kindel pilt on saavutanud nii suure mõju kultuuriloos. Sellises vaatamises on mõtte- ja tundetegevus koos. Eriti meeldib mulle, kui autor on ise ka tausta avanud ning rääkinud lisaks oma kunsti loomisele sellest, kes teda elus mõjutanud on.

On sul mõni soovitus algajale? Millest alustada?

Arvan, et kõik saab alguse emotsioonist. Tulgu see siis läbi näituse või filmi või raamatu ja nüüd sa soovid selle emotsiooni justkui konserveerida ja endaga kaasa võtta. Kui ma mäletan õigesti, siis Toomas Volkmann ütles, et ta keerab oma lemmikfotograafi raamatus iga päev uue lehekülje. Päevas üks pilt vaatamiseks ja analüüsiks …

Tore mõte, ma olen ka seda nüüd proovinud teha oma lemmikutega. Ja olen kogenud, et see hetk peatub ja selles on nii palju. Mõtlemist autori ja tema loo peale. Püüdu ette kujutada, kuidas foto on tehtud või kui eriti veab, siis saan meenutada, kuidas see teos on näituseseinal välja olnud.

See on väga kihvt mõte. Nii võiks luulet ja romaane ka lugeda. Üks lehekülg päevas lugemiseks ja analüüsimiseks. Palju aega läheb vaid. 

No mis iganes inimest tegudele käivitab.

Oled sa rohkem laenutaja või ostja?

Ma armastan osta rohkem kui laenutada.

Miks see nii on?

Vist ei oska raamatukogust leida seda õiget. Kui ma lähen raamatukokku, siis juba konkreetse teadmise ja sooviga, mitte riiulite vahele lehitsema. Minu jaoks on raamatupoodides erinevad teemad ja valdkonnad paremini esitletud. Äkki on asi ka selles, et meie raamatukogud pole väga kutsuvad ja nad mõjuvad pigem kinnistena, et sinna justkui pole kõik oodatud.

Soome on siinkohal suurepärane näide, kuidas anda raamatutele esitlusruumi ja ma ei pea siin silmas vaid Oodit Helsingis. Sattusin hiljuti Oulu keskväljakul asuvasse kaubanduskeskusesse, ka seal oli raamatukogu, kus palju perekondi üheskoos raamatuid lugemas. See tegi küll natuke kadedaks, et vau, selline lugemiskultuur meie naabritel!

Nii et sulle on oluline ka see, kuidas raamatud esitletud on? Palju sa teiste raamaturiiuleid tähele paned?

Palju! Mind huvitavad väga teiste raamaturiiulid. See on külla minnes tohutu inspiratsioon ja vist üks esimene asi, mida ka kohe uurima asun. Et kas siin on midagi, mida ma olen lugenud. Või midagi, mida tahaksin laenutada ja mille kohta küsida. 

Aga kui riiulit ei ole?

Siis on kurb, aga ma ei saa seda väljendada. Nii lihtsalt on. Raamaturiiuli kujundamine on elu peegeldus. Sel hetkel, kui inimene oma vanematekodust välja kolib, algab ka tema lugejaelus uus etapp. Sest kõik see, mille sa ise ostad ja läbi loed, laenutad ja soovitad ning ka lapsepõlvekodust kaasa võtad, jätab oma jälje ja peegeldab teatud aega. 

Lõpetuseks küsin, kas sul mingi kiiks ka raamatutega on? 

Mulle meeldib, kui mul on lugedes alati kõrval harilik pliiats. Tahan, et kohad, mis mind puudutavad – mida endaga kaasa võtta – saaksid alla kriipsutatud. Tunnen, et nii kinnistuvad need mõtted paremini ja jäävad kauemaks minuga.