Alustame kohe sellest, et mis suhe sul raamatutega on? Meeldib sulle neid enda ümber koguda?

Meeldib, aga praegu on neid mu ümber pigem vähe. Mul on selline naljakas probleem, et mul kaob raamatuga emotsionaalne side ära pärast seda, kui see on läbi loetud. Ma olen kunagi ka omaette keldris maalinud ja nende valmis maalitud teostega kadus ka side ära. 

Raamatuid ma sisustuselemendina ei kasuta. Eks vast seepärast olen ka korra elus maha müünud maja, mille kabinetis oli märkimisväärne raamaturiiul, aga kuna sealsed raamatud olid kõik läbi töötatud ja emotsionaalne side kadunud, siis läks maja koos raamatutega. Nii et jah, hetkel on minu ümber püsivalt pigem vähe raamatuid. Kui nad on loetud, leiavad nad tee …. (jääb mõtlema).

Kuhu? 

Nad kuidagi kaovad ära. No üks ports läks kinnisvaratehinguga. Küll on läinud sõpradele ja ma laenan neid välja ka nii, et enam tagasi ei soovi. Ja kindlasti on läinud emale suvilasse.

Suvila on müstiline koht. Tundub, et kõigi raamatud rändavad sinna.

Einoh, kui on kole ilm, siis võib väga vabalt juhtuda, et haarad sealt raamatu, mida sa muidu näiteks kätte ei võtaks. Hakkad lugema ja siis saad aru, et oi, see on tegelikult äge! Jane Austeni "Uhkus ja Eelarvamus" näiteks.

Kui varsti on kõik ühisjagamises, siis äkki me ei peaks enam raamatuid ka omama?

Mul ei ole ühtegi pretensiooni kellelegi, kes kogub. Mina lihtsalt ei kogu ja minu praegune kodu ei mahuta ka väga palju. Mõni mu sõber ütleks nüüd kohe, et kuule, sul polegi seda kappi või riiulit vaja, et võta Kindle ja vaata sealt, aga mul ei ole jätkuvalt seda e-lugerit. Ma tahan ikkagi paberit, ma tahan seda lõhna, ma tahan seda naljakat fonti, mis on mõnel 71. aastal välja antud raamatus. Ma tahan kõike seda.

Olen täiesti nõus. Tavaliselt jäävad küll lugemissoovitused intervjuu lõppu, aga teeme seekord teistpidi. Palun kolm soovitust.

Mulle meeldis kohutavalt Thomas Keneally "Schindleri nimekiri". Ja see meeldis mulle sellepärast, et film meeldis. Ja kui ma siis raamatut lugesin, jooksis kogu see visuaal kuklas, mis tekitas juurde tohutult palju emotsioone ja detaile. 

Ehk siis film oli enne kui raamat?

Film oli kahjuks enne kui raamat, jah. Mulle üldiselt meeldib, et on teistpidi, sest tavaliselt olen nende filmide peale väga vihane. 

Miks?

Filmitegijatel on kohati soodumus ette kujutada, et nad suudavad täiuslikku algmaterjali kuidagi paremaks teha. Üldjuhul ei suuda. 

Aga "Schindleri nimekirja" ma tõesti soovitan juba üksnes seetõttu, et elame täna sellises ühiskonnas, kus nartsissism ja isekus on kõige ülim asi, ja headusest ei saa kunagi liiga palju lugeda. 

Teine soovitus on tööga seotud varamust ehk Nassim Talebi "Juhuse narrid", mis on tõeliselt hea kraam! Taleb on Liibanoni päritolu ja turgudel korralikult siblinud rikas mees, kelle kirjutises on umbes 25–30 protsenti sellest, kui kõva mees ta tegelikult on. Ülejäänud on sisu, aga sisu on kvaliteetne. Taleb seletab väga huvitavalt ära selle, kuidas inimene suhtub juhuslikkusesse, kuidas inimesed üldiselt suhtuvad tõenäosustesse ja kuidas inimeste mõttemustrid takistavad neid tegelikult reaalsust adekvaatselt tajumast. Aga minu üks vist kõige lemmikumaid näiteid on tema arusaam või kirjeldus sellest, kuidas me ajalooraamatutest ajalugu tajume.

Milline see on? 

No me kõik loeme ajalooraamatuid. Ma olin vist 14, kui lugesin Lion Feuchtwangeri "Juudi sõda". See oli kõige parem asi, mis ma kunagi kätte saanud olin! Aga Talebi käsitlus ajaloost või kuidas ta sellele läheneb, on see, et kui me võtame ajalooõpiku, siis meie jaoks on absoluutselt kõik asjad loogilises järgnevuses. See loogiline järgnevus on tekitatud takkajärele. Ehk kui avad raamatu leheküljelt 362 ja mõtled end selles hetkes elanud inimese kohale, siis sellel inimesel ei olnud absoluutselt mingisugust aimu, mis edasi saab. Ja see tekitabki aukartuse juhuslikkuse ning kaose vastu, mis on just see asi, millest jääb väga palju tihti puudu neil inimestel, kes ise ennast targaks peavad. Mina nende hulka ei kuulu. (Naerab).

Tahtsingi küsida, et kus sa ise seal asetsed?

Ütleme nii, et finantsturgudel opereerides on võimalik piisavalt palju vastu pükse saada selleks, et kaose vastu austus ja alandlikkus tekiks. Samuti selle suhtes, kui palju on võimalik tulevikku ette hoomata. Ma arvan, et ma oleksin palju õnnelikum ja ilmselt majanduslikult oluliselt paremal järjel, kui Taleb oleks selle raamatu kümme aastat varem kirjutanud. Nii et "Juhuse narre" julgen ma absoluutselt kõigile soovitada. 

Küsitakse sinult tihti soovitusi?

Küsitakse ikka. See konkreetne pole ju ka Talebi ainuke raamat. Mõningatele inimestele käib muidugi väga närvidele see tema iseenda fännamine, mis tema raamatutest välja paistab, ja nad ei suuda seetõttu lugeda, aga tegelikult on tema lugudes iva sees. Mina olen nad kõik naudinguga läbi lugenud ja tegelikult ükskõik kust otsast seda vaadata, käib ta nagu kass ümber selle sama palava pudru ehk juhuslikkus, kaos, tuleviku ennustamise võimatus ja inimeste mõttemustrites korduvad vead. Imeline! 

Ja kolmas soovitus?

Michael Lewise "Liar's Poker". See on noorest nutikast poisist, kes sattus täiesti kogemata investeerimispangandusse tööle. Lewis kirjeldab selle kultuuri džunglitasandi maskuliinsust ja ka seda, kuidas inimestel, kes on teistest võibolla natukene parema kognitiivse võimekusega, katus ära sõidab. Kõige naljakam on aga see, et Lewise kirjeldused sellest kultuurist ja valdkonnast, aga ka hedonismist, on veidike üleolevad ning iroonilised. Paraku enamus, kes sellesse valdkonda satub ja seda raamatut lugema satuvad, võtavad seda kui käitumisjuhendit.

Ja käituvadki selle järgi? 

Jah, päriselt. Siin võib tuua paralleeli filmikunstiga, millega on ehk kergem suhestuda. Kui mõelda filmile "Wall Street" (1987), kus mängivad Michael Douglas ja Charlie Sheen, siis see film on ju tegelikult kapitalismikriitiliselt tehtud. Ja ometigi vaatavad enamus investeerimispankureid hoopis teist filmi. Nad isegi hangivad pärast endale samasuguse ülikonna ja kammivad oma juuksed täpselt samamoodi ära.

Nad ei loe seda kriitikakihti sealt välja?

See on identiteet ja teatud mõttes glamuur. See on kuuluvustunne. See on omamoodi tribalistlik subkultuur, kus sul on õiget sorti kingad. Ja üldsegi on sul kõik õiget sorti. Oletame, et on mingisugune professionaalne kontekst, kuhu satuvad noored inimesed, praktikandid, kes ei tea, kuidas selles vastavas kontekstis käituda. Praktikantidele antakse see raamat kätte ja nad saavad aru, mis on nende positsioon ja kui nad käituvad korrektselt ja suudavad ennast nendesse suhteliselt absoluutsesse rituaalidesse mahutada, võetakse nad omaks. 

Niisiis võtab Lewise noor lugeja seda kui käsiraamatut, aga autori vaade on tegelikult irooniline? Päris valus.

See on erakordselt valus. Kui seda teada, tõstab see raamatu meelelahutuslikku väärtust päris korralikult. 

Aga milline lugeja sa üldse oled? Emotsionaalne? Haarad soovituste järele? On sul palju raamatuid pooleli?  

Mul on alati üks raamat korraga. Ma alustan ja loen selle läbi. Mul võib selleks minna ebameeldivalt kaua aega või kahtlaselt lühikest aega, aga ma võtan alati ühe korraga. Ma ei suuda ümber lülituda sellelt, et loeksin paralleelselt tõestisündinud lugudes tegutsevatest valgekraelistest kurjategijatest ja 19. sajandi Briti impeeriumis toimuvas paksust armastusest. Ma ei suuda korraga.

Jätad sa raamatuid pooleli ka? 

Väga harva. Ma olen enamustest asjadest ennast ikkagi vägisi läbi närinud.

Kelle sunnil? 

Ei teagi, kelle. Omal ajal sundis vist … 

Kirjandusõpetaja?

No ei olnud lihtne 17-aastaselt Kafkat lugeda. Päriselt ei olnud lihtne. 

Mida sa mäletad sellest? 

Vist vaid seda, et mees muutus sitikaks ja tema põhimure oli mingite argiasjade pärast.

Sa räägid "Metamorfoosist"?

Justnimelt! Kafka tegelase kõige suurem probleem oli see, et ta oli sitikas, aga ta muretses mingite olmeasjade pärast. Kuna see lugemine kukkus 90-ndatesse, vaesesse ja keerulisse aega Lasnamäel, siis see kõik oli, noh …

Noh nii, et sa ei võtnud seda kui kirjanduslikku elamust?

Absoluutselt mitte. Väga-väga-väga raske oli sellest läbi närida. 

Oleksid sa valmis talle täna uue võimaluse andma?  

Mu trauma on veel liiga suur. Ma loen siis, kui mul tõesti enam mitte midagi teha ei ole. Kui mul on maja mere ääres ja ma saangi ainult raamatuid lugeda, vinüüle kuulata ja kala püüda, siis ma ehk võin selle ette võtta. Praegu mitte. 

Aga on mõni teos, mille sa oleksid valmis varem ka uuesti kätte võtma? 

Noh, see on selgelt äärmiselt primitiivne, võiks isegi öelda lapsik, aga see on selline comfort reading, kus sa tead täpselt, mida sa saad. 

Noo, panused tõusevad. Mis see siis on? 

Ma võin täiesti rahulikult korduvalt ette võtta sellesama "Liar's Pokeri", aga ma tunnistan täiesti ausalt üles, et võin näiteks aastaste vahedega ette võtta ka kõik "Sõrmuste isandad", lugeda 70 lehekülge ja see meeldib mulle peaaegu sama palju, kui esimest korda lugedes. Võin Feuchtwangeri võtta ette, tema "Juudi sõja" või "Pojad", ja pilt, mis mu peas kunagi jooksis, hakkab uuesti jooksma.

See on puhtalt comfort reading, millega maandan oma stressi, minnes kohta, mida ma tegelikult tunnen. Ja mul pole ka mingisugust probleemi avada "Karlsson katuselt", sest ma suhestun selle huumoriga hästi ja sel on umbes samasugune mõju nagu heal klassikalisel muusikal ja magusa söömisel. 

Kui tihti sa sellist maandamist vajad?  

Umbes kord kahe kuu jooksul. Õnneks, kui magusa söömine välja jätta, on mõni neist maandavatest tegevustest kasulik ka! Nagu klassikaline muusika, mis tõmbab stressi ilusti alla. Rahmaninovi teine klaverikontsert näiteks. Nii et jah, ma vist paneksin need kokku sellisesse komplekti.

Peeter Koppeli stressileevenduse top 3 on siis lugemine, klassikaline muusika ja maiustused?

Jah!

Päris lahe.

See magusa osa ei ole päris lahe. 

Nojaa, aga mingi tasakaal siiski on – üks kehale, kaks vaimule. 

Palju neid tõkestamatult keskeale lähenevaid mehi ikka on, kes tunnistavad, et loevad vahel Karlssonit ja söövad selle kõrvale Tõmmu kommi.

Ehk nüüd lisanduvad mõned veel. Vihjates Bayardi raamatule "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?", siis kas sa oled end vahel leidnud olukorrast, kus pead rääkima raamatust, mida sa pole lugenud?

Ma ei ole end sellistest olukordadest just väga tihti leidnud, aga kohe tuleb meelde kooliaeg, mil mul oli kohutavalt raske ennast "Sõjast ja rahust" läbi närida. Lõpuks ma tegin seda, aga paraku tuli kontrolltöö enne.

Mul oli selle raamatu lugemisega suur probleem – mulle absoluutselt ei meeldinud, et seal oli kohutavalt palju joonealust prantsuskeelset tõlget. Seetõttu läks narratiivi voolavus kaotsi, nii et ma peaaegu andsin otsad. Minu peas ei moodustunud terviklikku narratiivi, ei moodustunud ka karaktereid ega nende arengukaart. Mitte midagi sellist. Nii et ma kukkusin vägagi õnnetult sellest kontrolltööst läbi. Mäletan, et õpetaja oli veel ilusasti punasega töö peale kirjutanud, et kui tuled tööd tegema, siis võiksid ikka raamatut ka lugeda.

Kõige hullem on see, et ma olin ju lugenud, aga see ei jõudnud mulle absoluutselt kohale. Samas oli mul piisavalt palju toredaid sõpru, kelle kognitiivne võimekus oli kadestamisväärsel tasemel, nii et nad suutsid ennast väga kenasti läbi kohustusliku kirjanduse bluffida.

Kuidas nad seda tegid?

Noh, nende kognitiivne võimekus oli lihtsalt nii hea. 

Ja samas viskab Bayard õhku mõtte, et äkki me ei peagi lugema kõiki raamatuid selleks, et suuta neist rääkida, ja ehk me ei peaks ka liigse põhjalikkusega püüdma jälile saada, kas ja kui palju inimene päriselt luges ja millest aru sai. 

See on kusjuures päris huvitav. Tänapäeval ju blufitakse päris korralikult. Minu "lemmik" selles osas on see, kuidas noortele inimestele meeldib aeg-ajalt Marxist rääkida. Sellest, kuidas see kõik on fantastiline ja õilis. Ja siis, kui sa loed, mida ta tegelikult kirjutas, kui sa õige tooni kätte saad, siis see on ju viha absoluutselt kõige ja kõigi suhtes.Kogu seda õigluse ja võrdsuse narratiivi oli vaja selleks, et vihkamist ja iha vägivalla vastu raamistada või õilistada. Ja siis käiakse ringi ja räägitakse, et küll oli tore papi. No ei olnud tore papi.

Kui sa mõtled tagasi oma kooliajale. Oli neid lugemiskontrolle ja tähtaegu kirjandustunnis ikka vaja? 

Mina ütlen, et oli. Mul oleks olnud selgelt liberaalsem suhtumine sellesse kõigesse, kui see oleks olnud vabatahtlikult. Ma olen suhteliselt seda meelt, et üldiselt tuleb teismelisele distsipliini kasuks.

Miks sa nii arvad?

Arvan sellepärast, et praeguseks hetkeks olen näinud, et inimesed, kes suudavad mingisuguses osas oma elus tekitada distsipliini ja teevad pikaajaliste eesmärkide tõttu asju, mis on ka vahel ebamugavad, lihtsalt jõuavad kaugemale.

Aga sa ei pruugi noorena tajuda, et kirjandus võib mõnda pikaajalist eesmärki teenida. Siinsamas intervjuusarjas ütles Grete Arro, et niipea, kui me hakkame psüühikat mingi tegevuse suunas survestama, siis mõtestatus ja huvi kaovad. Mis siis üldse motiveerib? 

Ma olen üks nendest inimestest, kelle lemmikmotivatsioon maailmas on viimase hetke paanika. Ja see töötab kusjuures! Olen oma elu parimad asjad ka loomise kontekstis ära teinud siis, kui kell juba lööb. Organism võtab ennast kokku ja siis paned täiega.

Kooliajal oli lugemisega ka nii, et tähtaeg hakkas saabuma ja oli surve. Isegi kui visuaalsel vaatlemisel tundus raamat paks, võis juhtuda, et kusagil esimeses kolmandikus avastasin, et need tegelased on lahedad ja mind väga huvitas, kuhu see välja viib. Või siis näiteks Shakespeare'i lugedes meeldis mulle nii kohutavalt see stiil, eriti Georg Meri tõlkes. Kui ilus keel!

Kas ma oleks selle ise päriselt kätte võtnud ilma selleta, et mul rippus sõna otseses mõttes kirves pea kohal? Ei oleks. Nii et jah, ma usun distsipliini ja ma usun, et inimest, eriti sellist noort nagu ma olin, on vaja suhteliselt rangelt suunata mõnda asja tegema. Eriti kahte: ennast liigutama ja raamatuid lugema. 

Tundub, et sa ikkagi pigem olid lugeja ja ei hoidnud end parema meelega raamatutest eemale? 

Ei, ma ei hoidnud. Mina olin see, kes end ümbritsevatele natukene paremat elukunsti valdavatele inimestele selgitas enne kontrolltööd, mis toimus ja kes ning kuidas mingisuguseid asju ajas. Kusjuures, naljakas on see, et needsamad inimesed, kes mu käest küsisid, nende kohta ei saa kindlasti öelda, eriti arvestades, kus nad praegu oma elus on, et nad ei loeks või nad oleksid jäänud mittelugejateks. Absoluutselt mitte. 

On sul mõni väga erk mälestus kooliaegsest lugemisest? 

Jaa, ma tahaks hirmsasti oma Salingeri kogemuse ära rääkida!

"Kuristik rukkis"?

Nii. Keskkool. Läbi tuli lugeda "Kuristik rukkis". Mina kui viimase minuti mees ei saanud enam raamatut kuskilt kätte. Lõpuks selgus, et minu tädi, kes on Eesti filoloog ja läbi lugenud absoluutselt kõik, mida lugeda saab, oli hankinud kusagilt laadalt kahe krooni eest Salingeri soomekeelse versiooni, tulgu ma järele. 

Ja nüüd tuleb mängu see, mille pärast lõunaeestlased teid kadestasid – kõik tallinlased oskasid soome keelt.

Mulle meeldis soome keel, aga mul on õnneks taevast antud anne keeltele. Selleks hetkeks olin ma ka Soomes käinud ja suutnud Soome laste vahele niimoodi ära hajuda, et keegi ei saanud aru. Niisiis, võtsin tädi käest raamatu ja lugesin selle kahe õhtuga läbi.

Kuidas see mõjus?

Salinger oli minusugusele teismelisele erakordselt kasulik. Sain aru, et ma ei olegi imelik ja ma ei olegi loll. Mõistsin, et on keegi, kellel on suhteliselt sarnased mõtted ja tunded nagu minul. Sellel hetkel oli see vajalik ja emotsionaalne teadmine. Nii et "Kuristik rukkis" oli minu jaoks igati positiivne kogemus ja ma olin kooli minnes väga elevil – ma tahtsin raamatust rääkida. Aga miskipärast vaatasid kõik mu klassikaaslased mind uppunud tursa näoga. Ainult üks klassivend oli sama elevil kui mina. Ja kui ta raamatu kotist välja võttis, siis tal oli seesama soomekeelne raamat nagu minulgi.

Nii et asi oli tõlkes?

Jaa. Ja siis ma hakkasin uurima, et milles asi oli. See kontrast oli umbes selline, et Loomingu Raamatukogu väljaandes oli lause: "Keegi oli kirjutanud seinale rõveda sõna." Soomekeelses versioonis oli: "Joku saatanan kusipää oli kirjoittanut seinale vittu." 

Mõtle, milline emotsionaalse laengu erinevus, sest sarnast lauset LR-i versioonis polnud! Palju hiljem tulid Soome töökaaslased ja Soome ülemused ja nad uurisid, kas ma soomekeelseid raamatuid loen ja mis mu lemmik on. Muidugi oli see "Sieppari ruispellossa", mis osutus ka nende lemmikuks. Alles siis seletati mulle ära, et selle raamatu tõlkija oli olnud Soome kõige paljutõotavam noor kirjanik, kelle loovus kees niivõrd intensiivselt, et ta lõpetas elu enesetapuga. Soomlased peavad seda võibolla üheks parimaks kaasaegse kirjanduse tõlkeks.

Õnneks oli õpetaja suutnud eestikeelsest versioonist ikkagi õige tunde kätte saada, aga terve klassi peale oli siiski vaid kaks tüüpi, kelle silmad põlesid, pluss õpetaja. 

Aga nüüd, täiskasvanuna. On see üldse oluline, mida me loeme? Peegeldavad inimesed seda, mida nad loevad?

Ikka peegeldavad, eriti professionaalses kontekstis. Meil on ju tekkinud huvitav sekulaarne sekt, mille tinglik nimetus on finantsvabadus, ja kus saab kokku inimeste arusaam sellest, et äkki saab kuidagi rikkaks. Ja siis on põhimõtteliselt kohutavas koguses raamatuid antud teemal. 

Ja need on üsna kallid. 

Jah, need on üsna kallid. Nutikamad inimesed, kes tõesti saavad aru, et see on sekt ja mõistavad, et seal on ka kohutavalt palju uhhuud, tulevad niimoodi tasakesi küsima, et mis ma ühest või teisest raamatust arvan. 

Ja mis sa arvad?

Noh, mõningate autorite puhul võin täiesti rahulikult öelda, et kui tean neid ka muust kontekstist, olen näiteks lugenud nende kirjutatud analüüse või näinud nende arvamusavaldusi, siis ütlen, et see inimene on praktik ja kõik tema eelnevad tegevused viitavad sellele, et ta teab, millest ta räägib. Tegelikult on enamus neist kohalike suunamudijate raamatutest, mis ütlevad, et säästa ja paiguta regulaarselt kasvõi indeksisse, kasulikud. 

Sinu "Tasuta lõunaid pole olemas" on jätkuvalt raamatumüügitabeli eesotsas. Tajud sa autorina raamatuid enda ümber kuidagi teistmoodi?

Kusjuures ma ei taju end ses mõttes raamatu kui sellise autorina. Minu arusaam raamatu kirjutamisest on selline, et sa kogud ideid ja lood terviku. Minu raamat on kokku pandud erinevatest mõttekäikudest, mis on kaheksa aasta jooksul erinevas ajas ja erinevates meeleoludes kirjutatud. Seda läbivat joont peale minu sõbraliku keel põses stiili seal ehk ei olegi. 

Aga oled sa kunagi proovinud kirjutada ka mõnes muus žanris kui kolumn? 

Ma kirjutasin kunagi luuletusi, aga see tulenes pigem sellest, et olin kohutavalt noor ja kohutavalt armunud. 

On sul midagi alles ka?

(Üsna rahulolevalt). Õnneks mitte. Ma arvan, et ma kirjutasin neid luuletusi kokku kusagil sada. Kui ma olin sada ära kirjutanud, olin sunnitud paar aastat hiljem nentima, et sajast umbes kaks olid täitsa okeid. Ma eeldan, et see tütarlaps, kellele need kirjutati, pole ka neid alles hoidnud. Samas, iial ei tea. 

Aga kirjutada üks novell või ehk lausa romaan?

Mulle on öeldud, et ma võiksin, kuigi ma arvan, et mul pole piisavalt häid mõtteid. Ja kust sa seda inspiratsiooni ammutad?

Äkki elust endast? 

Ma esimese hooga arvaks, et mu elu pole nii huvitav olnud. Samas, kui ma mõtlen oma värvikate sõprade ja tuttavate peale, kasvamisele Lasnamäel ja ka sellele, et mu isiksusetüüp on võimaldanud mõningaid asju värvilisemat näha, siis mine tea.

Minu kogemus ütleb, et pärast novelli kirjutamist võid inimesi täitsa teise pilguga vaatama hakata. Keerad situatsioonidele teatud kraadid juurde ja mängid mõttega, mis oleks kui … 

Kusjuures mind on süüdistatud selles, et kui ma kirjeldan mingisugust situatsiooni, siis ma kindla peale liialdan või panen midagi juurde! Aga ma ei liialda ega pane juurde, vaid ma kirjeldan seda täpselt nii nagu ma seda ise kogen. Võib-olla see teatud ülevoolavus, intensiivsus või kirg, mis seal taga on, tundub mõningatele inimestele liialdamisena, aga ma ei liialda. Ma kogen seda niimoodi.  

Nii et saad elult kõik selle kihid kätte?

Võib-olla tõesti.

Sa ei varjagi, et sulle meeldivad autod ja käekellad. Leiavad nad sinuni tee ka läbi kirjanduse? 

Kui mulle jääb ilukirjanduses silma midagi sellist, kus näiteks Maughami stiilis kirjeldatakse mõnda šikki härrasmeest, kuidas ta välja nägi, kuidas käitus, kust ta pärit oli ja siis on seal ka kell, siis ma võin samal hetkel haarata raamatu kõrvale iPadi ja hakata guugeldama (tean, et niimoodi ei tohi teha). Sellega muutub loetu minu jaoks elavamaks. Kellaga annab kohutavalt palju kommunikeerida ja see ei pea absoluutselt olema seotud selle hinnaga. Inimestele, kes natuke rohkem kelladest teavad, on see kommunikatsioon eriti tihe.

Lööb sinus siis kontrollimehhanism ka tööle, et kas autor on piisava põhjalikkusega kirjeldanud või lausa liialdanud? 

Ei löö. Traumeeritud ja pettunud ma ka pole, sest kui ma mõtlen kontseptsioonile käekell kui selline, siis lõppude lõpuks on see ikkagi ainult asi. Kuigi see tekitab minus ja mõningates mu sõprades – ja maailmas on selliseid meesterahvaid päris palju – märkimisväärselt suurema elevuse, kui oleks vajalik ja kogu Šveitsi kellatööstus on sellele elevusele üles ehitatud, on see ikkagi ainult asi. Aga kirjeldused kelladest raamatutest mulle meeldivad. Need loovad kontekstis selgemaks ja tekitavad emotsiooni.

Kuidas sa endale lugemist leiad? Otsid vihjeid? Küsid soovitusi? Loed arvustusi? 

Ma olen selles mõttes vallatu tegelane, et loen küll arvustusi, aga alati pärast seda, kui olen raamatu enda läbi lugenud. 

Mina ka, sest miks ma peaksin puändist ette teada saama.

Just! Täpselt sel samal põhjusel hangin ma ka teatris kavalehe pärast etendust. Võibolla välja arvatud juhul, kui tegemist on puhtalt itaaliakeelse ooperiga ja mul on vaja aru saada, kes parasjagu surema hakkab. Aga muidu saan ma ikka enne esteetilise elamuse kätte ja siis alles täiendan seda nende infokildudega, mis ühes või teises raamatuarvustuses on. Küll on tore avastada, et on minust nii palju huvitavamalt mõtlevaid inimesi, kes omavad täiendavad kihte, mille peale ma ise absoluutselt ei tuleks. 

Sa ei tunne, et vahel tekib neid kihte liiga palju?

Siin võib tulla mängu klassikaline probleem, mis vaevab tegelikult sageli ka majandusanalüütikud – ei räägita ja ei kirjutata mitte tegelikule sihtgrupile ja tegelikule lugejale, vaid teistele analüütikutele ning kriitikutele. Näidatakse, et vaadake, mida mina kõike suutsin üles leida. Minu meelest on selline kenitlemine, eriti kui see välja paistab, kõrge meelelahutusliku väärtusega. Kui need arvustused ei suhestu päris lugejaga, ei loe neid ühel hetkel keegi. 

Mulle meeldivad üdini subjektiivsed lugejamuljed. 

Kui konkreetne inimene on päriselt ja siiralt oma lugemise käigus tekkinud emotsioonid kirja pannud ja teinud seda ka verbaalselt nauditaval moel, on see kõige toredam raamatuarvustus üldse.

Aga millisele raamatule sa tahaksid arvustuse kirjutada?

Mõnele sellisele, kus keegi noor, kirglik ja naiivne kirjutab järjekordse pika jutluse sellest, kuidas turumajandus tuleks asendada plaanimajandusega, sest … põhjused. Mulle meeldiks sellisel juhul anda oma panus sotsialismi ajaloo prügikasti põhja surumisel. Ma nii lootsin 1991. aastal naiivse teismelisena, et nüüd on see jama igaveseks siinmail läbi. Aga etskae, ronis ajaloo prügikasti põhjast välja ning annab hilismürsikute toel teada, et elu ENSV-s oli täitsa lill. No ei olnud!  

Nii et arvustuse järgi sa raamatupoodi ei lähe. Mille järgi sa siis otsustad, mida lugeda?

Arvustuste järgi ma tõesti poodi ei lähe. Minu töö on 25 aastat olnud selline, et ma kogun kogu aeg mingisugust informatsiooni ja panen sellest oma peas mingisuguse pildi kokku. Kas see pilt ka õige on, selgub tavaliselt pärast. Tegelikult piisab sellest, kui see juba üldjoontes õige on, siis läheb juba päris hästi. Selle protsessi käigus plõksab sisse igasuguseid näiteid, mis tunduvad huvitavad. Ajakirjas The Economist on toredat mahedat snobismi ja sealsetes artiklites on olnud nii muuseas mainitud erinevaid raamatuid. Ega ma Talebi ka kusagilt mujalt leidnud kui sealt. 

Ray Dalio "Põhimõtted" tuli näiteks üht uudistesaadet vaadates, kus härra ise oma raamatule viitas. Ma küll pettusin selles raamatus, sest narratiiv, mida ta lühivormis suudab edasi anda, ja need seosed, mida ta suudab luua, absoluutselt ei kandunud üle sellele, kui ta hakkas põhimõtetest kirjutama. See oli oluliselt igavam, kui ma oleks iial arvanud. 

Tean inimesi, kes on vähemalt sama targad ehk küll mitte sama rikkad, ja kelle ainukene suur erinevus Daliost on see, et nad ei ole vaevunud enda põhimõtteid kirja panema. Aga kui nad seda teeksid, siis ilmselt teeksid nad seda kui mitte paremini, siis vähemasti paremini loetavalt.

Ootad sa kellegi raamatu ilmumist?

Nii Talebi kui Lewise raamatuid olen oodanud. Ootaksin ka mõne ekstsentriliste riskifondi juhi raamatut. Eriti sellise, kes on oma elus jõudnud faasi, kus ta võib öelda absoluutselt kõike, mida tahab, ilma, et ta oleks kammitsetud poliitkorrektsete või n-ö parema seltskonna poliitkorrektsete kammitsatega.

Aga Eestis?

Kui näiteks Rain Lõhmus kirjutaks kõik ausalt ära. Isegi, kui ta võtaks Kaur Kenderi endale appi, sest pole kahtlustki, et Kender oskab päriselt kah kirjutada. 

Mis sa arvad, miks Lõhmus seda veel teinud pole? 

Ma arvan, et tal on jätkuvalt piisavalt huvitav elu ja piisavalt palju juukseid peas. Elulooraamatulaadset oopust kirjutatakse ikkagi siis, kui peas on juba metallik hall ja nii palju action'it ei jaksa enam teha. Ma loeksin kindlasti Lõhmuse raamatut! Kujutan ette, et tal oleks 90-ndate lõpust palju kirjutada. Ja ka sellest, mis tunne on, kui mõne väiksema riigi sisemajanduse kogutoodangu võrra raha kusagil kinni on vaid sellepärast, et parool on kadunud. 

Loodame, et ta saab sinu soovi siis kätte! Kas raamatupood või raamatukogu?

Kui ma sain oma elu esimese rahvusvahelise krediitkaardi, siis Amazon oli esimene koht, mida ma usaldasin piisavalt, et sooritada sealt oma raamatuost. Kui ma õigesti mäletan, oli see ühe Eestiga seotud juudi päritolu arsti "Trading for Living". Ma olen inimene, kellele netiraamatupoe kontseptsioon hirmsasti meeldib, seega raamatukogus peab olema midagi sellist, mida kuskilt mujalt ei saa.

Aga mis puudutab raamatupoodi … kuna ma töötan raamatupoega samas majas, on minu jaoks kõige huvitavam selle poe kelder, kus on vanad raamatud. Mulle meeldib neid ka kinkida ning need on alati soojalt vastu võetud. Ja pealegi, aastal 1986 ilmunud raamat pole enam lihtsalt vana raamat, vaid vintage ja klassika!

Nii et sa arvad, et paberraamat jääb meiega veel kauaks?

Jääb küll. Jääb sellepärast, et neid on maailmas piisavalt palju, nii et neid annab veel tükk aega kasutada. Aga jääb ka oma lõhna pärast ja selle tunde pärast, mida paberraamatu lugemine tekitab.

Kas selle eeldus on see, et meie järeltulevad põlvkonnad tunnevad sama, et on tunne, et on lõhn, et on paber?

Vaata, siin tulebki see distsipliin ja natukene kuri emakeele ja kirjanduse õpetaja, kellest ei saa üle ega ümber, aga keda 30 aastat hiljem meenutad, et ta pani aluse sinu üldintelligentsile.

Aitäh neile, et nad seda tegid. Ja aitäh sulle! 

(Täitsa rõõmsalt). Jummala tore oli!