Arvustus. "Earthquake Bird": põnevuseta põnevik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Earthquake Bird" Autor/allikas: kaader filmist

Uus film Netflixis

"Earthquake Bird"

Režissöör Wash Westmoreland

Näitlejad Alicia Vikander, Naoki Kobayashi, Riley Keogh

5/10

Psühholoogilise põnevikuna promotud Netflixi "Earthquake Bird" on pigem temaatiliselt lahja pingetu suhtedraama kui karakterite laetud psüühilistele seisunditele ja varjatud motiividele ning nendevahelistele küsimusi tekitavatele suhetele toetuv haarav linateos. Briti autori Susanna Jonesi samanimelise debüütromaani ekraniseering tekitab küll stiilse atmosfääri, mis loob põnevikule soodsad eeldused, kuid seab mõjusaks arendamata motiivid suhteliselt kuivaks narratiiviks.

Seetõttu jätab köitvas ulmefilmis "Ex Machina" säranud Alicia Vikanderi veetud "Earthquake Bird" üsna külmaks. Vikander kehastab aastal 1989 aset leidvas loos Tokyosse emigreerunud rootslast Lucy Flyd, kes töötab tõlkijana. Talitsetult salapärane ja raskest minevikust haavatud Lucy elab rahulikku kultuurikonteksti assimileeruvat elu, kuni kohtab hurmavat ja samuti krüptilist fotograafi Teijit (Naoki Kobayashi), kes jäädvustab andunult maailma lukus kappi, end samal ajal kokana elatades.

Nende vahel hakkab kujunema kiretult mõjuv tasakaalutu suhe, kus ühe peidetud minevik ning teise varjatud motiivid asuvad tekitama oletusi sellest, et miski on paigast ära. Et asi intrigeerivam paistaks, loob lugu veel armukolmnurga, tuues mängu ameeriklasest uustulnuka – ekstravertsema ja elurõõmsama Lily (Riley Keough) – ning raamides selle Lily kadumisega, mille osas peab Lucy kohe filmi algusest peale politseile aru andma.

Kuigi nende elementidega luuakse pinge tekkeks piisavalt kihte, jäävad filmi väljapakutud motiivid kaunite võttekohtade ning vaoshoitud tonaalsuse ja väljenduslaadi vahele laperdama. Pole kasu ka olustikuga võluvalt kokkumängivast ja atmosfääri mõjusalt ülesehitavast Atticus Rossi, Leopold Rossi ja Claudia Sarne heliribast, mis püüab pinget ülal hoida. See igakülgne vaoshoitus ei mängi filmi taotletud salapärale kaasa, vaid süvendab muljet sellest, et režissöör-stsenaristil Wash Westmorelandil ("Still Alice", "Colette") on läinud romaani kinolinale kohandades loo tuum ja karakterite nüansikus paljuski kaduma.

Emotsionaalsest ja sisulisest ilmetusest ei päästa ka Park Chan-wooki meistriteoses, erootilises thrilleris "The Handmaiden" lummanud Chung-hoon Chungi miljöötundlik ja intiimne kaameratöö. 1980ndate lõpu Tokyo ärkab küll ellu, ent selles lahti rulluv lugu ei seo end eriti kokku miljöö ja atmosfääri potentsiaaliga.

Ilusas kestas on järjekordne lahjendatud romaaniekraniseering, mis pole tõenäoliselt suutnud tabada algmaterjali detailsust ei karakterite ega kultuurikonteksti osas, vaid on jäänud kinni sihitud žanri tuttavate elementide lakoonilisse rakendamisse, pakkudes tehniliselt vilunud pilti, kuid särtsutut sisu. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: