Kunagi küsiti ühes telesaates Enn Vetemaa käest, kuidas teist sai kirjanik. Vetemaa vastas, et kirjutamine on ju haigus. Meedikud nimetavad seda haigust grafomaaniaks. Kelle tekstid on ühiskonnale vastuvõetavad, neid inimesi nimetatakse kirjanikeks, teisi aga grafomaanideks. Nüüd on ilmunud kirjanike liidu noorte almanahh "Grafomaania". Siin on tekste kolmekümnelt autorilt, 15 neist on kirjanikud, 15 on grafomaanid. See oli nüüd nali. Kui välja arvata üks-kaks autorit, siis mingi kirjandusliku enesemääratlemisega need tekstid ei tegele. Ja see on väga sümpaatne. See pealkiri jätab vabaduse olla juba ette läbi kukkunud, olla kuidagi areldi ja kõrval, mitte-hinnatav. Umbes nii nagu loomad, kes on mürgised ja eriti imelikku värvi sellepärast, et teised saaks aru, et neid pole vaja süüa.

Selliseid noorte kogumikke või ka näiteks "Värsket Rõhku" on alati hea lugeda, kasvõi juba seepärast, et saada aru, mis seal toimub. Ja sageli leidub mõni üllatus või tore karvane tüüp, kes pole veel päris selgeks saanud, kuidas peab kirjutama. Siin kogumikus on niisamuti. On huvitavamaid tekste ja siis mitte nii huvitavaid. Aga harrastuslikku grafomaaniat, mis oleks kohutavalt küündimatu, või siis meelega nii halvasti kirjutatud, et see kontsentraat võtab lugedes hambad lahti, siin pole. Peamiselt koosneb see almanahh luulest, üsna üllatav, et kirjutatakse ka veel nii palju riimilist luulet. Siin on ka paar miniatuuri.

Paratamatult tekib selle almanahhi puhul soov hakata rääkima mingist põlvkonnast, otsima midagi ühist. Aga rohkem kui kunagi varem on täiesti mõttetu seda teha. Siin pole mingit ühist suunda, vaadet ega poeetikat, mille alla koondutakse. Kunagi küsisin ühe sõbra lapse käest, et kuidas sul lasteaias läheb, ja kas sul on ka palju sõpru? (Nii loll küsimus, enam iialgi ei küsi sellist asja!) Ja siis laps vastas, et ei ole kedagi. Mu sõber siis sekkus ja aitas oma poega – "Aga sa mängid ju koos Kaspariga". Ja seepeale laps selgitas – "Kaspariga me lihtsalt oleme koos koopas!" Ja nii on ka selle kogumiku autoritega, nad on siin lihtsalt koos ühes almanahhis, aga see ei tähenda, et neil oleks midagi muud ühist.

Aga siiski, midagi ühist siit ikkagi ka annab välja lugeda. Lisaks armastusele, millega on nagu on, pigem kirjutatakse ikka vist siis, kui teda pole. Ja veel on paljudel autoritel läbiv teema buss. Palju sõidetakse bussiga, midagi toimub bussis, või siis oodatakse bussi, ka trammi. Aga pigem peitub võti selles, millest ei kirjutata. Nad ei kirjuta Eestimaast ega rahvusest, ei valuta südant meie keele ja saatuse pärast! Kui see kogumik oleks näiteks inglise keeles, siis välja arvata vaid üksikud kohanimed ja märksõnad, võiks need olla ka mõne teise maa autorid. Lisaks ei kirjutata ei sise- ega välispoliitikast. Teravik on suunatud väga selgelt iseenda ärevale sisepoliitikale. Oma eluga hakkama saamisegagi on suuri raskusi, mis siis veel millestki muust rääkida!

Selle näiteks olgu siin ära toodud paar rida Helin Müüdlalt, kelle luuletused on kogumiku ühed ägedamad ja väga hea kujundiga:

 "…elu neelab mu alla

ning ma üritan pinnal püsida

joon oma musta kohvi

taimse piimaga

maise piinaga."