Tutvustage natuke kirjanike liidu noortesektsiooni. Mis ajendas seda looma ja kas te olete praeguseks juba oma visiooni mingil määral suutnud ellu viia?

R.R. (Reijo Roos): Mina olen Reijo Roos, kirjanike liidu noortesektsiooni asutaja ja eestvedaja. Kõik algas sellest, et ma ise tundsin, et kui ma tegin enda esimest raamatut 2020. aastal, siis ei olnud olnud teisi kirjandushuvilisi ... või oli, aga ma ei teadnud, kust neid leida. Tekkis mõte, et tahaks kirjandushuvilised kokku tuua. Kuulsin, et kirjanike liidus tahetakse teha noortesektsiooni, aga õiget inimest ei olnud ja ma pakkusin end välja. Ja siis ma sain Tiit Aleksejevi, kirjanike liidu esimehega kokku ja lõime käed ning ta ütles, et toetab mind ja osakonna tegevust. Siiani on ta seda väga hästi toetanud. Esiteks ta andis meile Faatumi toa Kirjanike Majast, kus enda asju tegema hakata.

Meie visioon ongi toetada ja tuua need noored kirjutajad ja kirjandushuvilised kokku, kellel muidu, vähemalt Tallinnas, ei ole konkreetset kohta kokku saada. Ja nüüd, kui me oleme teinud esimese hooaja jooksul üle 30 noorte neljapäeva, siis ma arvan, et oleme päris hästi hakkama saanud, aga on veel väga palju huvilisi, kelleni saab jõuda. See on alles algus.

Mis on kõige meeldejäävamad sündmused olnud selle aasta vältel?

E.L.L. (Emma Lotta Lõhmus): Kõigepealt tulevad ikka meelde need kaks suurt üritust, mis meil sügisel olid: Loomingu õhtu "Valge leht", kus esinesid näiteks Sveta Grigorieva ja Eik. See oli noortesektsiooni avamine. Sinna tuli väga palju inimesi.

R.R.: Kogu musta laega saal oli täis. Ma ei ole kunagi näinud, et seal nii palju inimesi oleks olnud, kui siis oli.

E.L.L.: Loovkirjutamise töötuba oli samuti musta laega saalis, see meenus ka. Ja ka sündmus, kus käisid Veronika Kivisilla ja Adam Cullen. Nad tutvustasid oma raamatut "Kolm sõlme", mis nad on koos kirjutanud ning me rääkisime nendega põhjamaade kirjandusest. See õhtu sujus kuidagi väga hästi.

R.R.: Mulle meenusid ka esimesed sündmused sügisel ... Nüüd me juba teame paremini, mis me teeme, aga siis mõtlesin igaks juhuks iga minuti ette.

E.L.L.: Mis erineb praegu sellest, kui me alustasime, on see, et alguses arvasime, et kõik läheb hästi kiiresti. Nüüd tagantjärele teadmine on see, et kõik võtab rohkem aega. See ei ole mitte mingis mõttes halb. Aga just see, et mõtled, et järgmisel nädalal tuleb 50 inimest kohale ja meil on väga palju teemasid, iga õhtu on hästi sisukas ja kõik tuleb suure plahvatusena ... aga ei, see võtab aega.

Räägime teie peagi ilmuvast almanahhist. Mäletan, et teil oli idee juba sügisel midagi sellist välja anda. Millal te "Grafomaania" kallal päriselt töötama hakkasite?

R.R.: Idee tuli äkki novembris esimest korda. Algul mõtlesime, et paneme ruttu kokku ja ongi tehtud, aga tegelikult saab see nüüd alles reaalsuseks.

E.L.L.: Tartus meilt küsiti ka, et miks me seda teeme. Uuriti, kas me teeme seda lihtsalt sellepärast, et avaldada ja oma ajakiri välja anda, aga minu jaoks on motivatsioon ikkagi ise tegemine. Et teha sõpradega midagi koos, proovida ise midagi kokku panna ja vaadata, kuidas see käib. See on tegemise rõõm.

R.R.: Kahtluse alla panemist on olnud päris palju. On küsitud, miks me üldse teeme mingit ajakirja, aga ma just mõtlesin ka seda, et me tahtsime midagi just sõpradega koos teha. Kuigi seal taga on suuremad eesmärgid ka, et jätta kirjanike liidu noorte esimesest aastast – ja üldse, äkki ka tulevatest – väike jälg kirjanduslukku. Tuua päriselt Eesti inimesteni noorte loomingut. Näidata, kes meil siin praegu kirjutavad ja mida nad kirjutavad.

E.L.L.: Anda noortele stardipositsioon ja avaldamisvõimalus.

Kui palju lehekülgi "Grafomaaniasse" tuleb ja millest see täpsemalt koosneb?

E.L.L.: 96.

R.R.: Üks lehekülg on 20 sentimeetrit korda 24 sentimeetrit. Ta on rohkem laiusesse – rohkem ajakirjalik. Seal on pilte ka meie esimesest aastast, mida me siin teinud oleme.

E.L.L.: Alates sellest ajast, kui me kirjutasime või hüüdsime selle välja, et saatke luuletusi meile, siis ei olnud veel kujunenud sellist kindlat gruppi inimesi, kes kogu aeg sündmustel käiks. See loome ongi lõppkokkuvõttes nende inimeste oma, kes meist teadsid. See pole isegi ainult Tallinna-põhine, nagu võiks eeldada, et ainult siseringi inimesed on kirjutanud sinna midagi. Igast Eesti otsast on inimesi.

E.L.L.: Ma oma peas mõtlesin luuletustele välja ka loogilise järjestuse. Vähemalt minu peas need lähevad kuidagi loogiliselt. Üritasin vahepeal järjestada näiteks niimoodi, et üks luule vastaks teisele. Millegipoolest peaks järjestus omavahel ikkagi haakuma, aga samad teemad järjest ei tule, sest siis ei oleks võib-olla huvitav.

R.R.: Seal on 30 autorit ja see tekitab ikkagi terviku. Kõik luuletused suhestuvad omavahel päris hästi.

E.L.L.: Meil on seal ka autorite fotod ja tutvustus ning eessõna.

Mis on almanahhi tegemise juures olnud kõige keerulisem?

R.R.: Mulle tuli selle protsessiga meelde üks hästi tore õhtu. See oli pärast seda, kui me tegime üleskutse, et inimesed saadaksid luuletusi meile ja siis meile saadeti umbes 200 lehekülge luuletusi ja isegi paar romaani. Ja siis me saime tuumikuga kokku – meid on kuus liiget. Saime Cassandra juures kokku ja kogu õhtu vältel käisime kõik luuletused läbi ja tegime lõpliku valiku. See oli hästi tore õhtu. Ma mõtlesin, et jumala eest, kas tõesti käime nüüd 200 lehekülge tänase õhtuga läbi – aga tegime selle mitme tunniga ära. Hästi lõbus oli, saime väga palju naerda.

Kas teile saadeti peale luuletuste ja proosa veel midagi?

E.L.L.: Meile saadeti üks näidend ja üks terve luulekogu.

R.R.: "Grafomaanias" on enamus ikkagi luule. Kuigi me ei ole kellelegi öelnud, et saatke luulet, vaid noored lihtsalt kirjutavadki luulet rohkem, mulle tundub. Vähemalt selle põhjal.

Kas mõni tuntud luuletaja ilmub ka "Grafomaanias"?

R.R.: Kelli Kiipus on vist kõige tuntum, kes käis Euroopa luuleprõmmul. Tema luuletusi on seal. Muidu on kõik noored ja pigem tundmatud, aga see ongi selle asja point, et tuua noored ja entusiastlikud inimesed esile, anda neile hääl ja võimalus ennast avaldada.

Mis eristab teie almanahhi, "Grafomaaniat" Värskest Rõhust?

R.R.: "Grafomaania" on ainult kirjanike liidu noorte põhine ja me tahame sellega näidata, mida meie oleme teinud. Muidugi see ka, et me ilmume ainult kord aastas ehk see on rohkem kokkuvõttev asi.

Kas te plaanite almanahhi igal aastal maikuus välja anda?

R.R.: Teoorias jah, aga see oleneb ka uutest juhtidest ja inimestest, kes järgmisel aastal tulevad ... kas nad näevad, et sellel on mingi mõte. Ma usun, et sellel on mõtet. Praegune kujundus on n-ö makett. Järgmisel aastal oleks lihtsalt vaja asjad kokku panna, valik teha ja uuesti välja anda.

E.L.L.: Ma mõtlesin praegu ka selle pealkirja peale, sest sellega on ka arusaamatusi olnud. Öeldakse, et see on kuidagi negatiivse kõlaga. "Grafomaania" algne tähendus on hullunud kirjutamine, hullumeelselt kirjutamine ehk et ilma kirjutamiseta ei saa olla. Kirjutatakse hästi palju, aga sisu ei ole, mõte on tühine. Aga mina ei mõtle üldse niimoodi selle pealkirja peale. See sõna annab minu jaoks hoopis edasi kuidagi sellist noorust, sõnade tulva, mida sa pead endast välja saama. Seda, et sul on energiat ja tahtmist nii palju, et kirjutada. Sa oled nagu hull selle järele.

R.R.: See on jah kõige suurem dilemma olnud kogu selle asja juures. Nimi oli Liisbet Urba idee, aga osadele vanematele kirjanikele see ei meeldinud. Nad olid hästi vastu ja see tuli palju teemaks, et grafomaania on vanematele inimestele negatiivse kõlaga. Me ikka arutasime seda päris kaua, mis me teeme pealkirja osas, aga lõpuks ikkagi otsustasime jätta "Grafomaania", sest see tundub õige. Muidu üleüldiselt on hästi tore, et tahetakse aidata ja meid toetatakse vanemate kirjanike poolt väga palju.

Kes aitas teil "Grafomaaniat" koostada?

E.L.L.: Sisutoimetaja on meil Jürgen Rooste, keeletoimetaja Teele Kaldoja, kujundaja ja küljendaja on Mette Mari Kaljas ja Tallinna Raamatu trükikojas trükime valmis. Krislyn Cassandra Laamann tegi illustratsioonid. Aitäh ka Hooandjale!

Lõpetuseks iseloomustage palun kolme sõnaga "Grafomaaniat".

E.L.L.: Võib-olla jõuline.

R.R.: Ma mõtlesin, et ta on ikkagi terviklik. Ma ei ole tegelikult üldse sellele niimoodi mõelnud, see on huvitav küsimus. Ma pean korra mõtlema.

E.L.L.: Ta on nagu terviklik, aga samas ka fragmentaarne, eripalgeline. Iga autor on ikkagi oma nägu.

R.R.: Jah, võib-olla ka jäädvustav – ta on kokkuvõttev. Noorte autorite eelmise aasta loomingu jäädvustus. 20 aasta pärast saab vaadata, kes neist suurteks autoriteks saanud on ja 100 aasta pärast saab vaadata, kes neist siis klassikuks sai.

"Grafomaania" avalik esmaesitlus toimub kolmapäeval, 1. juunil kell 19 Kirjanike Majas musta laega saalis.