Kui suur osa meil ilmuvaist noorteraamatuist võib tunduda sihtgrupivälisele lugejale sisuvaese, pealiskaudse või naiivsena, nii et seal kajastatavaga on raske kontakti saada, siis viimasel ajal on lugemisulatusse jõudnud ka neid noortekirjanduseks liigituvaid teoseid, mis on puudutada suutnud. Ilmekalt tõestavad need Rein Raua kirjandusministri juures esile toodud mõtet žanrilise hierarhia puudumisest kirjanduses. Nii nagu halba, on ka head kirjandust Raua sõnul võimalik kirjutada igas žanris. Rohkem nõus ei saakski olla.

Bart Moeyaert "Armastusest, mida me ei mõista" (Päike ja Pilv)

Tõlkinud Kerti Tergem

Flaami kirjanik, Lindgreni mälestusauhinna laureaat Bart Moeyaert on meile varasemast tuttav jutustuse "Tänapäeval on kõigi nimi Sorry" (2021) kaudu. Hiljuti ilmunud "Armastusest, mida me ei mõista" (hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem, kaanepilt Anne Pikkov, kirjastus Päike ja Pilv 2024) pole eelmainitust aga sugugi mitte vähem intrigeeriv. Jutustus jaguneb kolme ossa, mis vaatlevad erinevatest vaatepunktidest ühe pere keerulisi inimsuhteid. Moeyaert näikse küsivat, miks, millal ja kuidas hakkas elu kiiva kiskuma ning mida nüüd teha, et olukord paraneks. Seda tehes ei muutu kirjanik aga kohtumõistjaks või teejuhiks, liigpalju halle olukordi on tema jaoks mustvalgete asemel.

Samuti ei liigita autor oma tegelaskujusid positiivseiks ja negatiivseiks, vaid näitab inimloomuse komplekssust ja keerukust, sageli eneselegi mõistetamatuid tegutsemismotiive. Ta kirjeldab toimuvat erakordse põhjalikkusega, mitte olukordadest läbi rutates ja tegevustikul rääkida lastes, vaid stseene peensusteni uurides, lubades esile tulla igal detailil, olgu need siis seotud inimesega, nagu hingetõmbed, pilgud, poosid, aistingud, või olustikuga. Niimoodi olukordi luubi alla asetades näitab kirjanik sageli liivana põrandapragudesse vajuvate sündmuste elumuutvat jõudu.

Moeyaerti läbimõeldud, kaalutletud ja terviklik tekst eeldab lugejalt aktiivset osalust. Seda, kes oskab täita lünki ja suudab kirjutatus ise sildu luua, ootab ees tõeline lugemiselamus, mis elu argisuse uuel viisil nähtavaks teeb.

Benedict Wells "Hard Land" (Rahva Raamat)

Tõlkinud Bibi Raid

"Sel suvel ma armusin ja mu ema suri" – nii alustab Šveitsi-Saksa kirjanik Benedict Wells romaani "Hard Land" (saksa keelest tõlkinud Bibi Raid, kirjastus Rahva Raamat, 2023). Ja kuigi niivõrd mõjus algus teeb ettevaatlikuks ja kutsub küsima, kas teos, mis haarab sellisel määral juba esimesest lausest, suudab sama tugevat seost lugejaga hoida ka edaspidi, tuleb raamatu tagakaant sulgedes tõdeda, et ilmaasjata pole kirjaniku loomingut peetud nii mitmete auhindade vääriliseks. Nende seas on nii Euroopa Liidu kirjanduspreemia meilgi avaldatud romaani "Üksilduse lõpp" (tõlkinud Piret Pääsuke, 2021) eest kui ka Saksa noortekirjanduse auhind "Hard Landi" eest.

Raamatu tegevustik toimub väljamõeldud väikelinnas Missouris 1985. aasta suvel. Teose peategelane on 15-aastane Sam. Et vältida ema haiglasse mineku ajal töötu isaga päevad läbi kodus olemist või hoopis sugulaste juurde saatmist, otsustab poiss asuda koolivaheajaks tööle vanas kinomajas. Ja kuigi tagasihoidlikku poissi ei köida esialgu kino ning töögi tundub üksjagu igav ja vähepakkuv, saavad töökaaslastest peagi sõbrad, kes aitavad poisil maailma avastada. Nii tunnebki Sam esimest korda elus end kuhugi kuuluvat ja julgeb ka ennast avada.

Raamat kubiseb 1980. aastate popkultuurilistest vihjetest, alustades filmidest ja lõpetades muusikaga, olles niimoodi mõnusaks nostalgialaksuks toonastele noortele. Raamatu lõpus on eraldi välja toodud ka palasid koondav nimekiri, mis Youtube'is eraldi albumina esitatud. See laseb hiljemsündinuilgi lugemiselamust hõlpsalt rikastada.

Cornelia Travineck "Ketsid" (Kultuurileht)

Tõlkinud Madli Oras

Üsna mitmes mõttes eriline on ka Austria kirjaniku Cornelia Travniceki "Ketsid" (saksa keelest tõlkinud Madli Oras, kirjastus Kultuurileht, 2024). Nii autori kui tõlkija loomingulisel teel on tegemist debüüdiga, teos on erakordselt napp, vaid 112 lehekülge ning olles Värske Raamatu sarjas juba 34. raamat, on see alles sealne kolmas tõlketeos. Ja ehkki needki aspektid on "Ketside" puhul olulised, teevad teose märkimisväärseks siiski pigem sisulised karakteristikud – selle põnev, peamiselt kolme erinevat aega kombineeriv ülesehitus, mõtlemapanevad teemad, kaasa elama kutsuvad tegelaskujud ning mõjuvad kujundid, alates pealkirjast, mis teose mõnusalt harali hoidmist koondavad ja tähendustavad.

Raamatu peategelaseks on Maeva Reimel, lühidalt Mae, kel oma noores elus on tulnud kokku puutuda juba tõsiste katsumustega. Armastatud venna allavandumine raskele haigusele mõjub perele hävitavalt, tema vanemad lahutavad ega suuda enam üksteisega suhelda, mistõttu tüdruk satub tänavale, kust peagi tuleb kriminaalhooldusametniku suunamisel minna karistust kandma AIDSi tugikeskusesse. Vaatamata tõsistele, tundlikele ja kahtlemata vägagi emotsionaalsetele teemadele on Travniceki stiil äärmiselt lakooniline, ehk isegi emotsioonitu ja sentimendivaba. Samas aga vägagi poeetiline ja kaasahaarav.

Madli Orase debüüttõlget, mis valminud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni noorte tõlkijate koolitusprogrammi raames, võib igati kordaläinuks lugeda. See on säilitanud autori napi, kuid tundliku stiili, olles samas eestikeelsena suupärane ja noorteraamatulik. Eraldi väärtuseks on lisatud märkused, mis aitavad lugejal saksa/austria kultuuriruumis orienteeruda. Neil lugejail, keda huvitavad teose sünni ja tõlke tagamaad, on võimalik ette võtta ka autori-tõlkija kirjavahetuse-intervjuu.